Suck it up

tume tulevik

2011-07-25T23:33:00.001+03:00

ma käisin potterit vaatamas. 3d oli kohati nii ilus, et oleks peaaegu nutma hakanud.

ma arvan, et enam pole mul õigust nohikute üle naerda.

2010-09-30T19:54:00.002+03:00

Tahaksin kooki teha. Mul on isegi lähteained olemis, aga pole nagu sündmust. Keegi võiks külla tulla. Siis ma teeksin. Šokolaadide ja rjaženka ja mandlilaastudega ja kõige muuga, mis kapis leidub. Mulje on jäänud, et nii tulevadki kõige paremad toidud. Sest toidu sisse läheb see hea meel, et 'näedsa, saangi kodus olevatest asjadest mingi mõnna kõhuhea kokku'. Hea meel maitseb hea.

Täna tegin sunniviisilist sporti, kui jäin bussist maha ja pidin üle põldude ja tühermaa jooksma, et õigeks ajaks arstile jõuda. Arst naeris, kui mu tulipunast nägu nägi.

Muidu sporti, millest ma siin varem jõudsin pajatada, jõudsin teha küllaltki vähe, sest juhtus üks õnnetu lugu. Viiu, väike õgimismasin, pugis oma kõhu suureks palliks ja kuna me ei teadnud, mida täpselt ta aiast oma makku oli jõhverdanud, läksime arstile. Ja seal läks väike kuts lõikusele. Nüüd on ta ka kirurgi kinnitusel ebaharilik õgimismasin, sest arst polnud kunagi varem näinud, et koera magu võiks nii palju venida. Nüüd on meil toanurgas ahju ääres väike õnnetu kuju, kellel võivad hetkel kujuteldamatud valud olla. Lisaks ei saa ta terve igaviku korralikult süüa ka. Ja see on ühele õgimismasinale veel karmim saatus.

ja Leebokas, tegin visandeid, tule vaatama. (Haa, see oli alles salakaval plaan.)

2010-09-19T12:29:00.004+03:00

Und oli palju, aga Viiu ja Juss seda ei arvanud. Lisaks veel ka tõsiasi, et meie tekikott on umbes 30% suurem kui tekk ise, ehk siis Jussile jäi see soe 70% ja mulle ülejäänu.
Und oli palju ka seetõttu, et õuest kostis vaid vihinat ja ladistamist,vähemalt öösel. Hommikusel nn ärkamisperioodil tegid pilved aga nükke ja läksid mõneks minutiks laiali, et sellega tekkinud päikesepaiste abil uned silmist riisuda. Peaaegu õnnestus. Või vähemalt see, et uuesti magusasse unne vajudes tundsin väikest süümekat endas virisemas, et niivõrd haruldase ilusa ilma maha magan. Uuesti raputas ärkvele tädi Rontsi kõne kella 11 paiku ja kui pärast seda uudishimust kardina vahelt piilusin, et kui kaunilt see päike siis ikkagi särab, peksis mulle näkku hall, udune ja külm monstrum.
Sügis.

Punased musisuud ja lõhnavad kohvitassid ja linnud puuokstel. Kes tuleb minuga Genklubi Kööki head ja paremat maitsma?

Kui lehed taevas tantsivad

2010-09-15T13:36:00.003+03:00

Täna olen kodune ja panen vapralt madalrõhkkonnale vastu. See väljendub nähtusena, kus ma veel ei tuku. Tubli tüdruk.
Eile lugesin õhtu otsa Avantyristide blogi. Algul natuke lõpust ja siis palju algusest. Kirjutamis-, kirjeldamis- ja kogemisviis erinevad väga neis erinevates otstes, mida lahutab nii 4-5 aastat. Mõtlen, kas eesootavad kogemused ja kirev uudsus paneb ka mind esialgu kaitsepositsioonile ja selletõttu jäävad kirjeldused stiili: ..ja siis ta jooksis sellest teest üle ja hüppas mudasse. On alles napakas.. Või aitavad need ennetavad lugemisvarad juba natuke harjuda ja sisse elada, et kohapealne enam nii veider ei tunduks. Küll näeb.
Blogis oli kirjeldatud ka malaariatablettide kurjaendelisest kaasavarast. Kõrvalnähud on nagu nad ikka esinevad veidi tugevamatel ravimitel. Peavalu, iiveldus, pearinglus, kerged hallutsinatsioonid jne. Ja ravimite ja nendega kaasnevaga harjunud läänlaste kombel oleme nõus neid rõõmsalt manustama. Sest ehk ei juhtu midagi. Malaaria puhul, eriti kui osta vastav ravim Eestist või kuskilt mujalt riigist, mille lähedal pole tegelikult malaariapoegagi ja ravimid on tehtud ekstra kanged, et tappa misiganes haiguse vorm, kuhuiganes sa reisid. (Lause kaotas täielikult oma rind-, või kõrvallause omadused ehk rinnad ja kõrvad, nii et ma alustan uuesti.) Sellise malaariaravimi puhul on aga kangesti tavaline, et seda manustav isik kogeb üsna tõepäraseid hallukaid. Avantüristide puhul mošees salaja seksutavaid mosleminaisi, -mehi või aegajalt ka päkapikke. Natuke ränk on kujutada end mingis täiesti uues ja jaburas keskkonnas, kus su tähelepanu nõuab niigi tuhat inimest ja looma ja täie rauaga müüdavat eset, ning nende keskel peab jätkuma ruumi ka veel ravumi-hallukatele. Väike päkapikk kulub kodusest jõulust ilmajäänule keset India segadust muidugi ära.
Eile tehti mulle käsivarde järjest kolm süsti. Nagu liinitöö, ma ütleks. Kuritööst jäänud tõendid kaeti kenasti pisikeste plaastritega ära. Õde ütles hoolitsevalt, et pole hullu, sa võid täna kohe trenni ka teha, mille peale ma muidugi sisemiselt turtsatasin ja palju ruumi polnud ka valjult kõlava iroonitseva naeruni. Aga oh imet, vaktsiinid pidid tegema mingit omamoodi tööd mu sees, sest vastu õhtut Viiu igatahes omale rihma kaela pani, teise otsa mulle kätte suskas ja Toomele jooksma vedis. Aga täna olen nagu õlavarteta olend, sest nende asemel on vaid valulikud muhud.
Ja teatris käisin ka laupeval. Üsna ootamatult saime esietendusele kutsed (sahker-mahker muidugi) ja kohale me kappasimegi. Vaatasime Quevedot. Mul kui mitte väga suurel eesti näitekunsti austajal oli nagu alati algul raske sisse ja kaasa elada veid rabedasse süžeesse, milles vaheldusid pikad vaiksed 17. sajandi vaimust kantud mono-, ja dialoogid ning ootamatud üliteatraaalsed karjatused ja väiksed ülemängimised. Tüki teises pooles sain aga üle väljaspool Sadamateatri lava lasuvast eestlaslikust tagasihoidlikkusest ja vaiksusest ja läksin kaasa traagilise ja kirgliku ajaloolise Hispaaniaga. Lisaks loobiti etenduse kestel mööda lava laiali tubli kümme kilo apelsine. Mis te arvate, kas ma läksin hiljem otsemaid poodi ja muretsesin sealt endale erksavärvilisi ümaraid puuvilju?

it's not war, just the end of love

2010-09-10T23:29:00.003+03:00

tapeet on ennast vist edukalt mulle ära müünud. või vähemalt selle loo puhul. ma endiselt ei tahaks uskuda, et ma otsin sinatorust mingit rihantsi või biontsi. aga eile tundus, et sellise käitumisega olen vist end kuidagi eraldanud teistest omaealistest samasugustest, kes nagu välja tuleb, jälgivad hoolikalt klatši ja uusi tuuli seoses sellega, kes kellega laulab ja kellel on lahe video või outfit. ilmselgelt pole ma üht oma ajuosa sellega veel piisavalt rikastanud. kuigi ega minagi varsti sellest kaugele ei jää, kui kuulates päevad otsa suht sunniviisiliselt uuno raadiot, lähen õhtul koju ja otsin välja loo, mille meeldejääv kidrakäik kummitama jäi. samas tundub praegu, et nii tehes leidsin vist ühe üsna mõnna bändikese, kelle muusika jääb sinna maheda lüürilise poprocki ja intelligentse mahemuusika vahemaile.

tulevikku arvestades peaks vist hakkama harjutama end leidma põnevaid seiku igapäeva pisiasjades. tuleks vist kasuks. teiste närvidele.
eks ma üritan siis siin. ärge pange pahaks.

Kolmekümnepealine kurekari

2010-07-20T19:09:00.003+03:00

Istun kodus ja vaatan, kuidas end seinte vastu surunud ööliblikad õhtut ja elektriseeritud valguses saabuvat lõppu ootavad.
Suvine kuumus lööb aeg-ajalt tujupügalad madalseisus värisema. Aga ainult hetkeks.
Põhiline aeg kulub rahulolevale loiule meeleseisundile. Ei peagi tähelepanu pöörama väikestele murepoegadele. Ja ei pea ka juurdlema suvega kaasahiiliva mõistatusliku nukrustunde üle. Kui ta on, siis las olla rahus. Mis sest ikka torkida. Nagu taskupõhjas vedelev puru: keegi ei tea enam, millest ta koosneb, ja ega enam ei hooli ka - kätte niikuinii ei saa.
Aga suvega tulevad soojad mälestused ja igapäevased pisikesed avastused.
Ma ei olnud varem oma magamiskotiga keset soist heinamaad maganud. Otsinud päikesetõusul lirtsuvate varvaste muusika saatel kuivemat mätast, kuhu end pikali heita ja hommikust lõõska oodata. Nüüd olen. Ja mu sisse jääb alles see madal päike ja aurav heinamaa.
Ma ei olnud ka veel avastanud, kui palju-palju mulle meeldib vesilooma mängida. Hilise ujumaõppijana ei olnud ma siiani vett veel siiski täielikult usaldanud. Aga sillerdava vee ja siniste välgatustena lehvivate kiilide seltsis võiks ma aina keerelda ja vedeleda, sukelduda ja veetantsu teha. Ja keegi ei või mind sealt välja kutsuda. Enn Vetemaa kikkis kihistaja ja roppsuu-röökur. Võib-olla mitte kõige edukamad oma näkitöös, kuid Võhandu alamjooksu laisas voolus polegi suure naeru tõttu lihtne oma tööd teha. Podiseva mootori saatel paadinina peal vedeledes saavad ennistest näkkidest õhtuse päikese mahedas hämus soojusest rammestunud ja päikesest pruuniks ja heledapäiseks põlenud suvenautijad. Näkielu on elada vaid vesiloomadel.

2010-06-15T08:35:00.002+03:00

Nonii, ma olen kella seitsmest üleval ja palderjanitabletid ei näi kohe üldse mõjuvat. Uni kadus ise - hea viis varakult tõusmiseks ja mitte unelemiseks - kaitse lõputööd. Kõne on põõmst peas. Muidugi kaob see kõik õigeks hetkeke nagu tina tuhka. Närvid on mul vormis, s.t et nad jõuavad ikka terve päeva edukalt oma olemusest märku anda. Va sunnikud.

Oeh, kõik see jahmerdamine: proovid, valgustus, pauerpoint, heli, õiged märguanded, modellid, näitlemine, asjade mitte-kokkukukkumine, närvide vaigistamine, punastamine, kurja mesilaspessa toika pistmine, aeh-aeh-aeh hädaaaa.

Jah, ei tegelikult on kõik maru hästi. Vist.

Ai ma kütan!

2010-05-23T15:13:00.002+03:00

Millal see küll võis olla, kui mu blogi ühele leheküljele mahuvad ära postitused rohkem kui tervest aastast? Ilmselgelt pole mul piisavalt olnud vältimist vajavaid tegevusi.

Nagu nüüd.

Päevas saab pool kilo maapähkleid ära süüa. Neliteist korda kraadiklaasi vaadatud. Samapalju kordi mõeldud, et küll on ikka nõme, kui aega üldse ei ole mitte millegi jaoks, sest kui aega oleks, siis ma teeks küll igasugu kasulikke asju. Päris mitut okseleajavalt imalat pealenaermisega pereseriaali vaadatud, näiteks "Lastega kodus" vms. Seal on isegi rohkem tegemist vist peale-awwwwwwww-itamisega küll. Saab märgatud, et mu ainus ellujäänud kaktus on ikka maru õnnetu ja talle uut mulda ja uut potti organiseeritud. Selle käigus saab kõik meie ellujäänud toataimed värskelt mullatud-kastetud. Saab hordidena sääski tapetud. Akna vahelt isolatsiooniribasid välja rebitud, et ikka aknad lahti saaks teha ja veel rohkem sääski sisse lasta. Saab jälle sääski tapetud. Õues saab ennast "korraks" praetud. Suure hunniku jäätist ostetud ja see ära söödud enese praadimise vahel. Saab külma duši all käidud. Saab telekas jäle asjalikke saateid vaadatud ja sinna magama jäädud. Mannile vingutud, kui vastik ikka kõik on. Endamisi hädaldatud. Saab elevil akna juurde joostud ja Kiisu-kiisu! karjutud. Otsustatud, et peab ikka jälle arsti juurde minema ja endale uus antibiotsikuur lasta määrata. Otsustatud, et tänu sellele ei jõua ma ennast enam kunagi liigutada ja mu immuunsüsteem vajab mulli sees elamist. Saab ennast suvalisel hetkel meigitud, lihtsalt niisama, sest seinad ei kannata enam mu kasimatut õpivälimust välja. Varbaküüsi lakitud. Liitrite kaupa vett joodud, sest isu niikuinii palavaga pole. Saab reklaamlehti vaadatud ja välja valitud, mis ma sealt tahan, kuna ma ju kavatsen kõike osta oma rahahunnikutega. Ringutatud. Jussile süüa tehtud. Saab vannituba ja kööki koristatud...

Ja ma arvan, et mina olengi supernaine, sest ma suutsin selle kõrvalt siiski ka kaks närust lehekülge lõputööd kirjutada. Jehhuuuu! mulle!

Rrhrrhhhhhrrššššeeiiine.. või midagi-midagi, ma saksa keel ei šprehe

2010-02-26T19:06:00.002+02:00

Nojah, poleks arvanudki, aga mis see praegu mu kõrvaklappides müriseb? Juhtuski nii, et pärast kõigi mugavustega mu Tlnasse tirimist leidsin end põrisevast- vappuvast autost teel Saku suurhalli. Ja üldse mitte vastumeelseltki, pärast vastavaid meeleoluvideosid ja kuut Pisang Ambonit apelsinimahlaga. Seltskonna ülejäänud liikmete varasemad kontserdikogemused ei teinud ka muidugi asja hullemaks. Lubati porri ja tuld ja paljaid mehi, pole ju millelegi ei öelda :D Noja, nii see Eesti sünnipäev läks, enamuse ajast kellegi tuima tüki Rammstein-kirjalist T-särki põrnitsedes. Samas suutsin enamuse ajast siiski kannatlikuks jääda, kui lähedal mitmeid kiilaspäiseid pisipõkke vaoshoitult üle eesolijate õlgade kiikamas nägin. Ja pealegi tõsteti mind kõige olulisemate šõukomponentide ajal kätele, nii et "Flake'i" nägin küll üsna lähedalt oma kummipaadiga mööda crowdsurfimas. Vägev igatahes, kõik peale kerge hapnikupuuduse ja rämepalavuse. Ja läks asja ette, arvestades et kui enne kontserti olin vaatamata kõigile veenmispüüdlustele siiski üsna vastumeelne kõige tuleva suhtes, siis nojah, mis see praegu mu kõrvaklappides mürisebki?

2010-01-10T20:35:00.002+02:00

Eile õhtul sattusin Zavis mõnda meelelahutuslikku vestlusesse.

-Kle, kas sa Kristjan Priksi tead?

-Mmm, ei vist ei tea, kuigi nimi on tuttav. A, Hellekas ütleb, et see oli ta klassivend ja nüüd on minu koolivend. Õige jah, tean küll. Teeb siin Zavis lollusi ikka. Abieluettepanekuid ja muid ennasthävitavaid variante pakub mu kursaõdedele.

-Ahah, jajah. Mis sa ise seal koolis siis õpid?

-Tekstiili...

-Öö, mis see on?

-Seletan nii hästi kui sellises olukorras võimalik on.

-Ahah. A kle, vaata mul on siin käes sõrmus, aga teises pole. Enne oli. Katki läks. Et kui sa seal tekstiili õpid, et kas sa seda parandada ei saaks? ...

Jah, ega vestluse käiguga kursispüsimine ei kuulugi Zavi-vestluste iseloomu juurde.

Lõuad 4!

2009-12-27T15:21:00.004+02:00

Nonii. Kolm päeva süüdimatut ja nüristavat jõulufilmi meeleolu. Pluss mõni helgem hetk tänu soomlaste variandile Jõuluvana algusest ja Parnassose imaginaariumi popkornisele täiskasvanute fantaasiale. Tundub, et ega olukord lähiajalgi eriti paranemise märke ei näita. Ja ega ei kujutagi ette jõule ilma tekkide sees šokolaadi näsimata ja imalaid ameeriklaste elektriseeritud jõulufantaasiaid jälgimata. Kuigi jah, vahelduse mõttes ootaks mõnd meeletu lumekoguse tõttu libisematut kelgusõitu või sõpradega ülesöömisest loiuks jäävat jutuajamist. Mida iganes. Jah, vajan kiiret päästmist jõuluunelusest.

Täna on väljas roosa valgus. Võib-olla on põhjuseks meie akna all kella kahe ajal öösel rakette laskvad piduriietes inimesed. Mõne ajavad jõulud kihvu näitama, mõni pöörab lihtsalt ära. Kes teab.

Happy, happy, joy, joy!

2009-12-09T16:37:00.002+02:00

Veider, et ma ei tunne enam oma kursaõdesid. Justnagu oleks kõik tuleviku raske koorma all oma olemust muutnud. See aeg, mil kõik võisid lihtsalt tundideks kooli jääda, et pläkutada ja naerda, tundub olevat justkui aastaid tagasi. Ja ju siis vist ongi. Koolilõpp sunnib tõsiseks ja asiseks.

Õppejõud püüavad meid järjest harjutada komisjoni ees oma töö kaitsmisega ja iga selline katse võtab järjekordselt südame ja käe värisema. Arusaamatu, miks mu lavanärv on lihtsalt erakordselt alaarenenud. Õnneks ei ole nemad ka inimsööjad ja kiidavad, et olen tubli. Seda ainult sellepärast, et võrreldes teistega ma vist lausa olengi tubli :)

Üldse on kõik head ja vastutulelikud ning huvituvad mu asjadest. Käisin eile vanas anatoomikumis tausta kogumas ja tädidega juttu ajamas. Tädid olid rõõmsad, heasoovlikud ja valmis aitama. Täna käisin oma tööpostil samuti tausta kogumas ja juttu ajamas. Tädi oli ülisõbralik ja üldse mitte halb ülemus. Eks vaatame siis. Õppejõud on ka rõõmsad, eriti veel siis, kui saavad meie sessi kaamelikoormale veel mõne ootamatu pambu lisaks visata, ise hellalt naeratades. Igaüks leiab oma rõõmu pisiasjades.

Jõulud ju.

12 meele mängud

2009-11-18T15:01:00.002+02:00

Kas tuleb meelde, kes rääkis, kuidas talle kohe üldse pisikesed lapsed ei meeldi? Kes kirjeldas vastikust väljendavate grimasside ja žestide saatel, kuidas nad on ikka jõledad ja tatised ja rokased ja vinguvad/karjuvad/rögastavad koguaeg? Kes avaldas imestust lapsevanemate uskumatu järjekindluse ja pimeda püüdlikkuse üle, kui nägi, kuidas järjekordne emme oma lapse jopeesist mingist kurat-teab-mis-jälkusest puhtaks pühkis? (Eiei, Leebo, ma ei oota last :D)

Igatahes, kui teil oli õnne või taiplikkust (mida pole just palju vaja teatavate isikute mölapidamatuse tõttu) ära arvata ülalkirjeldatud isik, siis siit tuleb uus küsimus.

Mis te arvate, kes valmistab praegu ette tunnikavasid, õppeülesandeid, näitlikke vahendeid tunnis näitamiseks, joonistab tähepilte ning mõtleb välja muinasjutte tähtede lihtsamaks õppimiseks ja seda kõike pisikeste jõnglaste paremaks kunstiliseks kasvatamiseks? Hjeeees! Teil on õigus! Seesamune siin.

Pumps-valleraa!

Masuliitikum?

2009-08-24T21:33:00.002+03:00

Mõned asjad lihtsalt jooksevad kokku ja ma ei mõtle siin juhtmeid. Suured või väikesed, rääkimist väärivad või mitte. Näiteks kuulsin paar päeva tagasi päris lugu päris tuttavatest Eesti inimestest ja elu veidrusest ning hakkasin eile juhuslikult lugema raamatut väga sarnasest olukorrast, aga ukrainlastest, kes elavad Inglismaal ja on ilmselgelt natuke uhhuud. Nüüd on mul juba raske detailidel vahet teha ja kahe loo vahele piiri panna.
Või siis ei suutnud ma nädal tagasi lõplikult otsustada, kuidas edaspidi kahe koori vahel laveerida ning selle kõige tõttu majanduslikult ja emotsionaalselt plussi jääda. Asja otsustas neljapäevane Vigala laager ja igas mõttes autoriteedid. Ning tegelikult on hea tunne saada eemale sellest TÜSi seebiooperist.
Ja lõpuks tekkis haiguse nime ja tegeliku seisundi vahele rõõmsa äratundmise saatel ühenduslüli: maailmas paanikat tekitanud seagripis (samas on iga gripp algselt seagripp) olev Töps higistab nagu pisike põrsas ning saab tänu kindlameelselt voodisse surunud ja liitrite kaupa teed jooma sundinud hoolitsusele peagi jalule. (Võib-olla oli muidugi abi ka poolest kilost maapähklitest, kes neid imerohtusid teab.)

Üritasime just loetleda asju, mis suvel korda saadetud ning kuna mu postid alati koll-pikkadeks venivad ja ühe tegevuse kirjeldusele mitmeid ridu pühendavad, siis teen lühidalt (oma edaspidise mäluudususe tõrjumiseks).
jaanipäevani oli kool. jussil. mina elasin kaasa.
siis oli tšehhi. elasin koos oma uue angiini ja nelja kasti õllega aktiivselt kaasa.
laulupidu. kaasaelamine rahvuslikes triipudes külmunud varvastega.
liisi ja pablo pulm. andsime endast parima ja sellest tuli parim kaasaelatud päev.
jussi, hellekase ja hellekase emaga otepää. uimane kaasaelamine maasikatele igas vormis.
jussiga halliste vaikne vana ait. varbad elasid rõõmsalt kaasa jalavannile päikeseloojangul.
folk. parimatel hetkedel elasin lausa muusikale kaasa. muidu .. suvele.
äraminemis- ja sünnipäevapidu sakus. vanasa ja eesti keelt rääkiv austraalia poiss elasid üksteisele kaasa.
viiu hoidmistsükkel; kuuste lebo; äkkremont, mis venis lausa korralikuks - viiu elas kõigele hingega ja aeg-ajalt klähvides kaasa.
leelo vana-vigala laager. kaasaelamist ja hiljem nukrat lahkumist kui palju.
emmede kohting. forell oma küüslauguses kuues küll kaasa ei elanud.
vahva gripp-time. mitte eriti entusiastlik kaasaelamine netiseepide ja justkui kilest riiete abil.

Nagu polnudki miskit väga. Samas, ega aega ka just üle ei jäänud ja ju siis võib rahule jääda. Sest ainult mina ju tean, mis on selle lakoonilise nimekirja taga tegelikult. (Kui ma seda järjekordselt ära ei unusta.)

MacGyveri teip - päästab!

2009-05-09T14:51:00.009+03:00

Vahepeal tegid päristudengid päevi. Suurema osa neist veetsin ma küll pimedas toas, põlvili põrandal ja vehkisin oma näituseseelikuid teha. Ja sain hiljem vaid nukralt ohata, kui tuttavad suurest elevusest tatti pritsides muljetasid. Niisiis tundus pärast suurt neljapäevast Mood-Performance-Tants üritust igati õiglane, saaksin nüüdki veel igatsugu ürituses sees olla. Aga muidugi takistas seda plaani viimasel ajal maru popiks saanud Nädalavahetused-kooriga! projekt. Nii kiikasimegi igatsevalt piro halja roheluse poole, kui Elleri kooli poole kõndisime, et seal kääksuvate häältega Vanemuise kooriga ühineda. Kuid kauem kui paar tundi me seal vanainimesteses ruumis vastu ei pidanud ka ja lasime varvast .. kalli piro peale lebotama. Hiljem sõitsime Marcello ja kummipaadiga jõe äärde vaatama, et kas järgmise päeva mutantlehmad ehk Leebokas, Maarja ja Kristin oma veeüllitisega ka pinnal püsivad. Tundusid niisama ebastabiilsed seal, kui arvata oligi. Pühapäeval ootas meid muidugi jälle koorikohuslus, millest esimese poole pidasime vapralt vastu. Aga siis saabuski kuri ahvatlus: Struudlibaari gigapaadis oli paar vaba kohta ja lisaaerujõudu vaja. Polnud probleemiks, et meil polnud ei päästeveste, aerusid ega kostüüme - paadirallile oli ometi vaja minna. Jooksime Jussikesega kohe varustuse otsinguretkele: vestid Lodjakojast, labad toolijalast ja suvalisest plaadist .. ei siiski mitte, pigem lumelabidast ja prügikühvlist ning kostüümideks said vana Mägra õlle särk ehk ümmargune kollane Dynami:t ja alati lilleõieline-õllelõhnaline Piro. Pärast suurt kogust palavat jooksu läbi linna ja rahvamasside, saime lõpuks oma paadiga stardijoonele ja olime seal juba üsna valmis kui äkki meie Tartu Vaim teatas, et paadis on auk. Surusin kohe kõrva vastu paati, et kuulata, kust susiseb, aga see AUK oli pisikesest susinast tunduvalt vägevam: nimelt laiutas paadi põhjas julgelt 30 cm ja pinge all 10 cm laiuseks kärisenud auk. "Põhja ikka ei lähe .... vast!" kuulutasid optimistlikumad. "Fakk, me peame reaalselt kaldale ujuma nagu märjad rotid," olid veidi mustema stsenaariumi mõtted minu peas. Viimses hulljulguses otsustasime augu ikkagi paari sentimeetrise kihi MacGyveri teibi abil kinni kleepida, vett kaela loopivate konkurentide kiuste. Suures paadi kummulikeeramise hoos (need ebanormaalselt kõrge ja millegipärast külili paadi kõrval asjatavad nublud olemegi meie. klõpsa pildil) ei saanud me küll aru, millal see mehike sillalt alla hüppas ja sellega ralli avatuks kuulutas. Nii me siis kangutasime oma katamaraanpaati kaldapiirde peale, samal ajal kui kõik teised oma alused mugavalt piirde vahelt läbi lükkasid. Aga jõudlus oli meil küll üle keskmise, mis meid kahjuks mingist paatidevahelisest lahingutandrist küll läbi ei aidanud. Mitu korda keerutasime keset jõge nagu naised paadis. Viimasel vastuvoolu lõpusirgel hakkasid aga igasugused muidusööjad meile külge haakima ja meie paati ämbritekaupa vett loopima. Mutantlehmad olevat kah meil sabas tilpnenud ja olukorda mitte kergemaks teinud. Finišisse me igatahes täiesti mitteläbilaskva paadiga ka jõudsime, mis sest, et käed ja selg ja jalad olid surmväsinud ja riided läbimärjad. Meeleolu oli siiski eufooriline. Ja köhh-nohh pole ka veel külastanud.

Minge emale külla!

allalastud

2009-03-22T12:53:00.002+02:00

tuba on pime. kõveralt akna ees ripneva kardina tagant võib aimata õues perutavat tuult. alumiselt voodikorruselt kostub ebainimlikku häält. nagu näriks keegi suure mõnuga kruusa. seda uskumatu järjekindlusega. ikka krihvkrihvkrõõõhv-krihvkrihvkrõõhv. seina taga hakkab mingi õise eluviisiga masin kohisema. jään uuesti magama.
selliseid öiseid hääli võis peaaegu et nädal aega unetutel hetkedel nautida. alumise korruse liivakrõmpsutaja oli leebo, kes unes võib-olla parajasti tigedalt naerdes oma kurje vaenlasi näpistas ja nende konte ragistas.
lasime alla.
teisel päeval korraldasin situatsiooni, kus vähendasin tunduvalt tavapärast vahemaad minu ja maapinna vahel, ning eriti õnnestunult suutsin sinna vahele ka oma telefoni toppida. telefon polnud üldse rõõmus selliste mängude üle ja alustas igavest streiki ehk siis manas oma ekraanile omaarust maru põneva pildi, mis telefoni otstarbekuse koha pealt pole üldse mitte kasulik. nüüd otsin uut sõpra. sellega seoses oleks mul palve neile, kesiganes seda juttu siin mingitel kummalitel põhjustel loevad: palun jätke mulle kommentaaride vms alla oma telefoninumber. sest kade nagu ta on, võtab vana fuuner kõik oma kontaktid hauda kaasa.
a, ja ribid polnud ka üldse õnnelikud uute vahvate mängude üle. nemad avaldavad nüüd oma protesti ägedate värvimängudega, praegune mood on kergest rohelisest kollaseks muutuv toon.
harrastuste vahepeal kakerdasime risti-põiki kõikvõimalikud mäed läbi (olemegi uuendusmeelsed, mäest ei pea ainult alla laskma), peesitasime päikese käes ninad punaseks, patseerisime järvedel, mis millegipärast olid ka mäe kuju omandanud, vaidlesime mõistmatutega teemadel: neegrid, homod, skinnid ja muud toredad, käisime saunas,püherdusime lumes, sonisime ja krigistasime.
igatahes loodan, et mäel nähtud positiivsete näidete varal leian endas ka vanas eas piisavalt cosmodiscist ja artrostopist pärit jõudu, et nolkidega võidu nõlval kante teritada ja pipe's kanda keerutada.

kui õues on mitmendat päeva sula, mida ma veel näinud pole

2009-01-14T17:46:00.003+02:00

a, mis sõna see nüüd oligi? .. pereelu ja pereinimesed. sõim, ma tean. lausa lust vaadata, kuidas väärtushinnangud nagu ilm eesti kevadsuvisügistalve hooajal muutub. seda enam lust, et muutujaks on mu oma vaikselt loodi nivool stabiliseeruvad mõtted. siiski-siiski (halleluuja! leebo peas) tuli tänasele hannese uurivale kuidas-sul-tegelikult-läheb-küsimusele vastates päris tükk aega mõelda ja siis kindlasti mitte läbimõeldud ja piisav vastus anda. sest ma ei teagi, kuidas mul tegelikult läheb. üritan hetkeolukorda seletada sõnaga "äraootav". aga mida ootav, seda ei tea ma jällegi. kuradi rahulikuks on läinud. rahulikuks nii kooli kui elu mõttes. tõesti, krdi buena vista social club. meeldiv bossa ja elu kulgemine "nii kuis läheb" ja samas üldse mitte nii boheemlaslikult, kui see vist kõlama peaks. see "nii kuis läheb" tundub toimuvat justkui väikeste mööndustega: teen seda, sest tahan (ja see on mugav). ei ole päris see rutt, mis varemalt taga ajas. nädalas mitmel õhtul välja kutsus ja meelitas oma lõbu ning pealiskaudsusega. ja järgmisel hommikul kohtlase uimasusega asendus, et õhtuks jälle seiklusi otsivaks kihuks muunduda. see see pole. ei saa öelda, et seda vaja oleks. kuid miks ei suuda me kursusetsikkidega enam muid jututeemasid leida ning alati tunduvad kõige paremad üritused olevat need, mis esimese aasta pidusid imiteerivad. miks see nii on. kas selles lõbus ja pealiskaudsuses peituv lihtsus. mis see siis meie kohta ütleb

skandaal!! mida ajusaagim küll mõtleks?

2008-12-08T18:52:00.002+02:00

ahahahaaa! need pildid šokolaadide taga jõulukalendris ei pea paika. täna, olles avanud järjekordse akna (need mitte üldse ei lähe mul umbes neli päeva meelest ära) oli mu rõõm suur, kui plastist aknakese taga vaatas oma imeilusate silmadega mulle otsa bämbi. aga niipea, kui pilgu oma magusale saagile heitsin, jooksis kale pettumusehoog kõhust läbi. plönn kujutas ähmaselt hoopis sokki. nagu sokki! mismõttes? parem sööks bämbisid kui kellelegi kahtlase kasutuse läbi teinud sokke.

'tea, kas riskida kondipurustamisega ja koperdada läbi libeda karlova, ainult selle püha eesmärgiga et näha kohustuslikke esmaspäevaõhtuseid seepe, meie katkise teleka kiuste. nõuab arutelu.

2008-11-25T23:41:00.005+02:00

Mul on kuri kahtlus, et lähipäevadel teeb see meeletu kogus vett, mis järsku maha sadanud, läbi kiireid olekumuutusi. Õige pea peaks praegune kohev ja oioi kui ilus tahkus asenduma ületamatu lögaga, mis seejärel ajutiselt salakavalalt libedaks olluseks muutub ning kõige lõpuks jälle oma algsendi sisse võtab ja tagasi pilvedesse aurab. Kui ta saabus, oli tore eniveis. Igati õigeks osutus otsus tormi ja kaose päeval mitte hakata tegema mingeid asjalikke toimetusi ning selle asemel rahulikult voodis lebotada, lõpuks end üles ajada ning üks suur laar vahvleid valmis vorpida ja seejärel end nende ning kuuma glögiga teleka ette Malevat vahtima visata. Hiljem ei pidanud küll enam vastu ja oli vaja lume sisse kakerdama minna. Kintsud jäässe ja paks lumekorp selga. See võib üsna kahtlane vaatepilt olla, kui mõlemal pool tänavat üritavad mingid tüübid kõhuli kelkudel mäest alla pingviine imiteerida. Kelguummik.
Üldiselt jah.. teema on lumi. Hakkab juba enam-vähem ära harjuma, ka aeg-ajalt katustelt alla lajatavate lumelaamade ning sügavale lumehangedesse vihisevate jääpurikatega.

Uimane nigu porikärblane

2008-11-18T19:46:00.003+02:00

Mingil hetkel tekib kahtlane tunne, et nii vist ikka ei saa. Kuni järgmise korrani, mil teki all soojas kaisus lesida ja siunata välismaailm suurimaks vaenlaseks, kes on boikoti täielikult ära teeninud. Seega on isegi üsna normaalsed kella 6-7-vahelised "hommikusöögid" ning totaalne teadmatus kõigest, mis sünnib väljaspool pakse kiviseinu. Ei mingeid raamatuid müüvaid tädisid ega baleriinikleiti riietuvaid sõpru. Ainult pehme voodi, näljapeletuse jaoks voodi kõrvale varutud kommid, õunad, šokolaad ja mandariinid ning voodi all tümisevpõrisev muusika. Tegelikult tean vägagi hästi, mis selline elukohustuste ignoreerimine toob. Hmm.. jah.. tean. Ja mis siis. Sest tegelikult on olnud väga tegusaid aegu ning "natike" puhkust on küll ausalt ära teenitud. NOT.
Paar viimast nädalat on mu elu juhtinud kooriasjandus. Üle-eelmisel nädalavahetusel käisime TÜSiga Kundas. Saime ülimalt külmas saalis proovi tehes reipaid lauseid: a'la "külmas kõlavadki hääled paremini, sellepärast on ka kirikukonterdid väga hea akustikaga". Eiei, miss Valli, nii see ikka päris pole. Aga Kunda on üldiselt üsna omapärane linn. Eriti just hommikuti... kui külm on kõik õuesoleva helehalliks näpistanud ning kõik see hallus väga sujuvalt tsemenditehase samavärvilise groteskiga sulandub, eespool aktsendiks paar erkhelesinist majakest.
Sellest järgmisel nädalavahetusel ootas mind juba teine koor. Nüüd osutus valituks üleriigiline neidudekoor Leelo, mille proovid üle kuu-paari toimuvad Tartus või Tlnas. Seekord siiski viimases ning see polnud juba algusest peale (kui pidi lausa ebaloomulikult vara üles tõusma ja läbi vihma bussis päälinna poole loksuma) hea mõte. Muidugi jooksin ma kohe alustuseks ringi nagu peata kana, üritades teha vahet kõigil bussidel-trollidel-trammidel ning peatustel. Ning otseloomulikult sattusin teed küsima justnimelt vene rahvusest inimeste käest, kes küsimuse peale, kuspool on Mustamäe Gümnaasium, ainult silmi pööritavad, segaselt midagi Õismäest jahuvad ning teadmata suunas käega lahmivad. Ilmselgelt ei saanud selliseid juhiseid puhta tõena võtta ning tuli siiski oma aru järgi orienteeruma hakata. Kõik õnnestus suurepäraselt: täiesti õigeaegselt jõudsin vajalikku koolimajja, pärisin koristajamuti käest, kas proov juba käib ning läksin telefonitsi saadud teejuhatuse kaudu kolmandale korrusele. Pisiasi, mis niiväga ei õnnestunud, oli see, et koolimaja polnud teps mitte õige. Õnneks tulid sõbralikud kooriasukad mulle motoriseeritult järele. Koorisolemisega kaasnev põhitöö õnnestus aga üsnagi kenasti, kui mitte arvestada meeletut segadust ja udu mu ajus pärast nelja ülimalt keeruka ning täiesti võõra loo kompetentset läbilaulmist. Järgemisel päeval oli nimelt väga tähtis Ernesaksa A-kategooria kooride konkurss, kus osalemiseks peaksid esitatavad lood kindlasti peas olema. Eriti lõbusaks tegi olukorra fakt, et mõte panna lauljate tugevuse hindamiseks nad mitte tavapärases paigutuses häälerühmade kaupa, vaid täielikult segiläbi, meeldis lõpuks dirigentidele ja ka meile niiväga, et tegime kogu konkursi sellises asetuses. Rõvedalt palju keerulisem muidugi, eriti kui nii sõnad kui teise aldi viis niiväga just peas pole, samas kenasti mikrofoni sisse jõllitades. Armas. Tuli kolmas auhinnaline koht, eriauhind ilusaima eesti keele eest ning parima kohustusliku loo eest ning uusi sõpru. Ilus.
Oh, palju koorispetsiifilist möla ja kasu ei mingit.

Nüüdsest

2008-09-22T19:43:00.002+03:00

Olen asumisel. Iga päev algab mulle koormakaameli tundega, kui ma omaenda mugavusihalusest tingituna järjest uut tavaari uude koju tassin. Mitte et seal siis asju vähe oleks. Esimese laariga kohale jõudnuna leidsin eest meeletu segasummasuvila. Paar inimest kolivad välja, kaks sisse ja üks vahetab lihtsalt korterisiseselt oma asukohta ning selle tulemusel olid loomulikult kõivõimalikud ja vähemvõimalikud tasapinnad kaetud erisuguse träniga, köögis oli üks salajane kraan lahti läinud ja põranda üles ujutanud nii et hiiglaslik külmkapp pidi keset kööki laiutama, põrandakatted üles rullitud, koer jookseb rõõmsalt ringi, üle toa ripuvad kuivavad riided, inimesed sagivad toast tuppa.. ja lõpuks kõige selle segadiku keskel Mann keskendunult üritamas kahtesadat villapalli viltida. Seebivaht lendas ja küünelakk koorus. Ja olgugi kuitahes kaos, oli see kõik kuidagi nii õige ja hea: veidi kitsas, boheemlaslik, segane, värviline ja elus. Tahan et saabuks oktoober - paradiisikuu - ning asjad saaks paika.

Ja külastage palun Tlnas Disainiööl 26.-28. septil meie kursuse korraldatavat Grusbeke-taguse torni uutmoodi sisu. "Kaader No1: Vaikus"

Seniks.. "Kelle auks me toosti võtame? Minu?! No loomulikult minu!"

Jack

2008-09-18T22:37:00.002+03:00

Sexy sexy
made up of plexi disasters
Pushing and pulling
conservative rolling
Unlike plastic,
easier to see through
Just like glass with no ring
Softer and sadder you sing
Sexy sexy
do your thing
Learn to be shy and then you can sting
Plexi, plexi
bend don't shatter
Once you're broken
shape won't matter

You're breaking your mind
By killing the time that kills you
But you can't blame the time
Cause its only in your mind

Marcello

2008-09-14T20:05:00.003+03:00

Juhtus tõsine ja asjalik diskussioon teemal: Hannese edeval autol pole piisavalt edevat nime.

helleka says:
mhmh, räägime veljedest
helleka says:
velgedest
Bämbi. says:
velgedest
Bämbi. says:
hää..
helleka says:
selles sõnas oleks vaja mjähkisnaki
helleka says:
peale l-i
Bämbi. says:
ma leppisime kokku, et ma võin Hannest kuidas tahes kutsuda, kui seal sees sõna auto on
Bämbi. says:
autopepu on praegune favoriit
helleka says:
aa, teda. tal on autole nime ka vaja
helleka says:
me eile rääkisime sellest
helleka says:
aga siis ma polnud pilti näinud
Bämbi. says:
nüüd on mõtteid?
helleka says:
aga tuleb välja, et ta nimi ongi Tauno ju
helleka says:
kuigi minu meelest ta näeb välja natuke nagu Kuuno
Bämbi. says:
kas autode puhul peavad nad ka naissoost olema?
helleka says:
Hannes ütles, et ta on mees
Bämbi. says:
näh.. mina arvan, et naine.. ükski mees poleks nii ilus
helleka says:
ega see pole nagu loodukatastroofidega, et naisenimed peavad olema
helleka says:
nooo....mis nimi siis
Bämbi. says:
eiei.. ega ma ei tea.. ma just imetlesin ta taguotsa
helleka says:
appi
helleka says:
ja paistab nagu mees tagant?
Bämbi. says:
mkm.. üldse mitte.
Bämbi. says:
ma ütlen, mehed pole nii ilusad
Bämbi. says:
no tgelt.. ta võib-olla natuke on mees ka.. aga siis hästi ilus ja edev dändi
Bämbi. says:
hästi ilusa peffiga
helleka says:
itaalia mees
Bämbi. says:
no kasvõi
Bämbi. says:
Luigi
helleka says:
Ignacio
helleka says:
Pedro
helleka says:
Giovanni
Bämbi. says:
Pedro on mingi hispaanlane
helleka says:
on vist jah
Bämbi. says:
Giovanni on lahe
Bämbi. says:
aga Giovanni pole siuke noor ja edev
Bämbi. says:
mõtle veel
Bämbi. says:
sa oled seal käinud
helleka says:
mm
helleka says:
Toto
Bämbi. says:
auto iseloomu arvestades .D
helleka says:
eee
helleka says:
Luigi sobib ikka ka suht
helleka says:
Antonio?
Bämbi. says:
see on päris hea
helleka says:
Giuseppe?
Bämbi. says:
eiei.. liiga vana
Bämbi. says:
Antonio
helleka says:
Aurelio?
Bämbi. says:
natuke hispaania sugemetega
Bämbi. says:
Auhenjo
helleka says:
jah, hullult seebikas
Bämbi. says:
nii vähemalt hääldub see nimi
helleka says:
missasi
Bämbi. says:
on siuksed ... ju ... olemas
helleka says:
Cecilio
Bämbi. says:
nagu naine
helleka says:
Jose
Bämbi. says:
liiga mehelik
helleka says:
Claudio
Bämbi. says:
kust sul tulevad need praegu?
helleka says:
Clemente
helleka says:
see on päris dändi
Bämbi. says:
naiselik
helleka says:
mul on selline lk lahti
Bämbi. says:
heh
helleka says:
itaalia poistenimed
Bämbi. says:
mis, sul on õhtuti igav olla või?
helleka says:
Cosmo
helleka says:
ei ole
Bämbi. says:
leht itaalia poisinimedega.. hmm
helleka says:
ma peaks tegelt saksat õppima praegu
helleka says:
praegu võtsin lahti
helleka says:
guugeldasin
Bämbi. says:
a.. siis õpi.. ma võin vait jääda küll
helleka says:
Dante?
Bämbi. says:
õõõ..
Bämbi. says:
liiga intellektuaalne
helleka says:
Edmondo
Bämbi. says:
vana
helleka says:
Emanuele
helleka says:
emiliano
Bämbi. says:
Emanuel oleks teglt hea
helleka says:
Eusebio
Bämbi. says:
õõõhõhõh? .D
Bämbi. says:
kle.. eusebio! tule tuppa sööma!
helleka says: :D
helleka says:
see on päris hea
Bämbi. says:
mul ei jääks see vist meeldegi
helleka says:
ma lähen nüüd teen Eusebioga ühe tiiru
Bämbi. says:
oi.. see kõlas üsna geilt
helleka says:
Federico
Bämbi. says:
see on ka üsna moos
Bämbi. says:
aga Emanuel tundub hea ja edev
helleka says:
Gioacchino
helleka says:
Giuliano
helleka says:
mulle meeldis Eusebio rohkem
Bämbi. says:
see näeb ilus välja.. aga mai oska seda hääldadagi
helleka says:
milline
Bämbi. says:
Giuliano
helleka says:
"džiuliano"
helleka says:
Marcello
Bämbi. says:
üüü.. kõlab piisavalt geelipedeselt?
Bämbi. says:
jajajajjajaaa!
Bämbi. says:
võtame Marcello!
helleka says:
Marcello?
Bämbi. says:
Marcello
Bämbi. says:
jah
helleka says:
ma olen alles m-i juures
helleka says:
Osvaldo
Bämbi. says:
sul on aeg Guntheri ja Hanzu juurde üle kolida nüüd
helleka says:
mh
helleka says:
Rodolfo
Bämbi. says:
Jozef

Kui must, nii must ..

2008-09-14T19:18:00.004+03:00

..oli meri. Mis sest, et kõige legendaarsemas Jalta rannas oli tõsiseid raskusi rannas kõige selle prügi alt liiva leidmisega, oli ta siiski meie reisi kõige meelam osa. Sinna minnes võisid kõik päeva kuumarabanduse ja angiini tunded unustada ja end tunda nii moosilt nagu ei kunagi varem. Olgu see siis pärast kohutavalt väsitavat ja palavat päeva rannas ülimalt head külma Oboloni juua, lained vaikselt vastu jalgu vahutamas või pärast veelgi väsitavamat, kuumemat ja palavikulisemat päeva pilkases pimeduses käed pea all soolases vees lebada, kuulates vaid vaikset liivaterade kriginat ja oma hingamist. Meri, nii must kui must saab olla ja eredad tähed pea kohal. Tunne oli nagu võiks sinna igaveseks jääda, teistest kaugel eemal keset suurt vett ja avarust. Jah, see Suur Must jättis kõige unustamatuma mulje, mitte et reis oleks vähem mälestusväärne olnud. Täiesti vastupidi. Aga sellest kõigest võite pikalt ja mõnuga Leebo blogist lugeda. Sealt saate teada ka huvitavaid lugusid haiglatubadest, lehmadest ja inimestest, kes ütlevad "Bonjour!" - Leebo on šveitsis.

Üldse, mis nad kõik ära on. Mis õigusega. Või pigem, miks mina veel siin olen? Varsti saab vähemalt midagi muutuma ..

Across the universe

2008-08-17T16:19:00.003+03:00

Isegi kui iga päev midagi juhtub, on endiselt tunne, et ei jõua miskit enne sügist tehtud. Mingil määral on asi ka valikutes: mis oleks piisavalt hea, et selle nimel paar päeva oma nappidest augustivarudest ära tarbida. Parim enne-d aga lõppevad igapäevaselt. Tahad ja samas ei taha seda aega. Vahetevahel ei salli mõnd pikalevenivat plaani, teinekord aga mõtled, et ilma selleta oleks tunne veel mõttetum. Ei teagi, kas selline segadus on igasügise-eelne või on see aasta lihtsalt erinev. Sest erinev ta ju ometi on. Nagu ka kõik eelmised oma suurte eufooriate ja veel suuremate jamadega. Ja samas tundub kõik nii sama. Ning see sama ei meelita oma samade nägude, kohtade ja tegudega. Septembriga algavad korduvad kohustused. Tahaks võtta hoopis ühe ilusa ja veel sumeda augusti ööpäeva, venitada see meeletult suureks ja pehmeks tekiks, kuhu siis sisse pugeda ja enam mitte välja tulla. Kõige paremad beibsid tuleksid ka kaasa. Ootus.

Mustale merele .. aga varsti jälle.

Oo-kõrts ja Lamba-Ada baar

2008-08-12T11:50:00.002+03:00

Käisime jah Käsmus ja Võsul ja Vergis. Käsmus oli Viru Folk ja toredate inimeste melu, Võsul oli suvila ja vähem/rohkem kohalike osside melu ning Vergis oli piiripunkt ja Super Alko laohoone (või vähemalt niimoodi saime me asjast aru). Mõnigaid näpunäiteid selle kauni kandi täieõiguslikuks nautimiseks.
Kui on vaja öösel kõndida Võsult Käsmu, tulebki alati valida rajad, mida sa pimeduse tõttu suures osas näha ei suuda, mis mere läheduse tõttu võivad iga hetk rabaks muutuda ja mille ääres kõik mahalangenud puud ja kännud tunduvad kui potentsiaalsed kollid ja mõrvarid. Eriti, kui kõnnid hanerea eesotsas ja oled üks hetkel selgemini ja kainemalt mõtlevatest olenditest. Hiljem, kui otsustasime siiski sirge ja enam-vähem mitte nii spuuki maantee kasuks, lalises Leebo ikka veel tagaotsas, kuidas tema tahaks siiski mööda pimedat metsa edasi koperdada.
Kui on vaja Käsmust Võsule tagasi saada umbes kell kaks öösel, pärast seda, kui oled seda vahemaad juba korra oma taldadega tunda saanud (see ei ole "4 km"!), tuleb hakata hääletama, peatada esimene möödasõitev auto ja leida nii tore autojuht, kes oma käelt järgmise festivalipäeva pileti maha võtab ja sulle annab.
Kui keset pimedat ja perseiididerikast ööd on vaja välipeldikusse minna õues, mis asub just-täpselt osside põhilise ööd-päevad kestva peopaiga kõrval, siis tuleb kindlasti kahtlast mehe lõhna tundes röökides tuppa karata ja juba magusalt magama jääv Töps üles äratada, et see teeks siis mingi triki, nii et müstiline meesolevuse aura peldikust ära kaoks.
Kui tee viib Vergile, ühte minu jaoks kauneimasse mereäärsesse Eesti paika, tuleb täie tõsidusega kogu ilu kiirelt hävitada, hakates muulil kivilt kivile kalpsama niikaua kuni närvid vastu peavad. Närvid peavad üldjuhul üsna hästi vastu, isegi kui jalas pole absoluutselt selliseks tegevuseks mõeldud jalavarjud. Ning kui muuli alguse poole tehakse fotoshuuti mõtlikult merele vaatamisest, siis selle taustal peavad muuli lõpus kindlasti ukerdama väga mitteväärikad ja lärmakad olendid, kes võtavad suurte kivide peal kõige kahtlasemaid, kuid kahtlemata vajalikke poose.

Kas olen mõelnud giidi elukutsele? Ehk mitte, kuigi potentsiaali reisi veidraks tegemiseks vist jätkuks.

www.peta.tv

2008-07-21T19:38:00.000+03:00

siia-->www.peta.tv<--siia

Pa-ram-pa-pam ukradina..

2008-07-21T16:47:00.004+03:00

Nüüd sai siis lõpuks see NavaLavaJama läbi. Tundus igavik ja eks ta seda vist natuke oligi. Vähemalt ilm küttis täiega päikest. Müstilisel kombel ligunesid just kõik etenduse tähtsamad proovid vihmas, kuid esietenduse jaoks aeti see märg jant ära. Jalad said ikka üsna palju vatti, kui mustmiljonite asjade järgi pidevalt edasi-tagasi siiberdada. Peaproovi ja esikapäeval saigi päris mitu kõva kilomeetrit seal küngaste vahel läbi joostud. Tööde varieeruvus oli meeletu. Nägin enne esikat veel uneski, kuidas vana Kõdar hõikab: "Mis? Ei saa hobust? No las tüdrukud vestavad puust mõne!" jms sama ibakat. Lühidalt: tegemist oli palju, aga see-eest sai tulemus ka üsna muhe. Vähemalt meie poole pealt vist miskit puudu ei jäänud. Esikale järgnes muidugi räme pidu, kus kõik näitlejad ja muud asjamehed end lausa kohustuslikus korras pildituks pidid jooma. Üsna koom oli siis öösel teatud näitlejaid vaheldumisi kuraasikate jörisejate ja abitute harkjalgadena näha. Shame and scandal in the family. Üks veel varajase õhtu parimaid hetki oli järjest valjemaks muutuvate (nagu nende häälepaelad veel niigi lausa ebainimlikult tõhusat tööd ei tee) poeemide vastuseis ehk siis Lembit Eelmäe ja Andres Marand kukkusid võistu luulet deklameerima. Lemps on oma kõrgest east ja kehvadest liigestest hoolimata ikka kõige muhedam vana, samal ajal kui Marand aja edenedes üha rõvedamaks muutus. Kui nilbe ja endast heal arvamusel võib üks vanamees olla. Lõpuks tuli lihtsalt osavalt ignoreerida, kui ta jälle kuskilt nurgast nina alla ronis ja mingit jälki allapoolevööd märkust külge moosis. Koom oli ka, kui Arvo Raimo meile öösel pool tundi täpselt ühte ja sama kiidulaulu laulis, ise aru saamata, et ta vahepeal kokku jookseb ja sama juttu jälle uuesti alustab või kui Adlas hommikul enam ööd ega mütsi kokku ei pannud. Nalja sai koguaeg. Ja mingit elajalikult kuuma sauna ka. Esimesel õhtul, kui me üsna naiivselt kerist kütsime, sain pärast selle eest oma karistuse kui mul õnnestus oma kintsule esimese astme põletus genereerida, lihtsalt sauna kuumusest. Õnneks sai mu igaõhtuseks sõbraks pisike ja oioi kui allikakülm tiik sauna ees, kuhu ma alati meeleheites hüppasin. Viimasel ööl, kui Kõdar ilmselgelt jälle kuskil pilvedes elas ja oma ruumide mahutavust tohutult üle hindas, üritades sinna kõik oma kümned ja kümned mugulased ja muud putututukad sisse toppida, saime me Erichuga ühes toas magada. Milline au! Ainult et Thea muretses järgmine päev, et nüüd Krieger teab, et ta norskab.)
Kõige hullem jälg möödunud festivalist on see, et mul kummitab ööd ja päevad Erichu sisselauldud Lilli küla laul peas. Hia om sii, et nüid om mulgi kiil suun.
"No tere Lilli rahvas!!" Umpsassa-umpsassa.

Metsade ja järvede vahele peitu

2008-07-13T21:49:00.004+03:00

Eile hommikul vara (jah, pool kümme on vara) äratas mind Oskari karjumine akna all. "Toepsuke!" Lasin ta tuppa ja seal ta tuuseldas mingi aeg, samal ajal, kui mina vaevaliselt end uksepiida najal üleval hoidsin ja teda uimaste silmadega jälgida üritasin. Üks ta pruutidest vms sõi samal ajal meie herned ära. No mitte päris, aga peaaegu. Igatahes teatas Oskar, et pani mu Grišale mehele. Kuue lamba eest. Nojah, elu on selline. Järgmine külaline oli Leebokas, kes sai oma suurte ringreiside vahelt aega läbi hüpata. Läksime ja sõime ka ülejäänud herned ära ja kuna neid oli meie täitmatute kõhtude jaoks ilmselgelt liiga vähe, pugisime ülejäänud ruumi kirsse täis.
Nüüd evakueerun ma jälle tagasi Navale.
Kohustuslik reklaam ka ikka:
Nava Lava Festival 18.-20. juulil Nava talus, Lilli külas, Karksi vallas, Viljandi maakonnas
Igasugu nalja ja janti, matku ja mänge, muusikat ja tantsu, luulet ja näitemängu. Ja muidugi on simman ka. Tulge ja käime Lätimaal.
Pai nüüd..

Nuia

2008-07-02T18:28:00.003+03:00

Nüüd teeme siis tööd. Karksi-Nuia lähistel.

Esimene päev: Jõuan hommikul (kell2?) kohale, sööme ja oh üllatust - vihma hakkab sadama. No õmbleme siis kostüüme. Õhtuni.

Teine päev: Sajab. Niipea, kui päike korraks välja julgeb tulla ja muru kuivatada, kargab uus sahmakas peale. Õmbleme siis veel ja paneme tühja. Õhtul kella kaheksa ajal tekkis lõpuks tunne, et nüüd vähemalt mingi aeg enam vihma ei tule ja lendasime tööle peale. Kütsime nagu hullud, Off'i aurudest segased. Aeg tuli .. poole üheni, kui ikka enam suht midagi ei näinud ka.

Kolmas päev: Plaanid olid suured. Ja on siiamaani põõmst suurelt teostunud ka. Kaks suuremat plagu veel maalida ja siis need kuskile avalikkuse ette üles kütta. Ja sauna minna.

Ning need on alles paar esimest päeva. Töö ootab veel ees, Erich Krieger!

MMMMosse!

2008-06-27T19:39:00.004+03:00

Teate ju ometi neid juhte, kes foori taga oodates kõrvalistuja tagumiku all olevat masinat hindavad ja sellele enda oma iga hinna eest võistlusvääriliseks üritavad määrata? No juhtus see meiegagi. Kõrval suur ja kõrge must Jeep ja selle kõrval meie lärmakas (mina ja vennike) seltskond mitte väga oluliselt pisema Mosse sees. Mosse on ilus, hästi hoitud ja oranž värv särab eredalt päikese käes. Musta masina iluliistud näivad justkui õli sees nurruvat. Kollane tuli ... roheline! Ja paigalt me ödi oskusliku sidurikäsitluse/jalutluse ning valju sõjakisa saatel sööstame, värviline autolaik ikka õnnelikult mustast ees.
Pärast vanasa pahandas: "Ise suured inimesed, aru peaks peas olema." .D

Vihmapäev kollase kassiga

2008-06-18T12:50:00.002+03:00

Metsamees ja põllumees, rõõmusta. Ise rõõmustaks ka tubase uimlemise üle, kui pidevalt poleks vaja kuskile minna ja midagi asjalikku teha. Ja praegu ei taha kohe mitte midagi, eriti kui mu vihmavari on kuskil ära.
Eile näitasime meistriklassi viimaste toiduülejääkide hävitamises kui endal on juba üsna rõve toiduküllusest. Nipp seisneb selles, et kui endale piisavalt kaua sisendada, et sulle meeldib see toit, mis hävitamist vajab, siis peaks see küllaldase intensiivsuse tulemusel vaigistama ka normaalsed ajuhääled, mis juba pikemat aega lõpetamist nõuavad. Aga kui vaja, siis on vaja. Nii see eilne päev Otepääl möödus, Marini, Hannese ja Leeboga tema sünnipäevast üle jäänud määratuid söögiannuseid elimineerides. Külla tuli Kass. Kollane. Ja käitus perfektselt. Tema sülesaelemise maneerid olid lihtsalt laitmatud. Vaatasime komöödiafilmi Saw4. Humoorikas. Pärast tunniajast laialipritsiva vere ja ajumassi oma mällu jäädvustamist jätkasime muidugi toiduga, mis mingitel kummalistel põhjustel enam nii edukalt ei läinud. Kass muutus Kuradiks ja vihm muutus lakkamatuks.

Tln, saku ja jaanipäev.

Valge liblika suvi indiid

2008-06-10T18:53:00.005+03:00

Haapsalu on kuum. Aga ainult õhu poolest. Tuul on külm-külm ja õhtud tühjad-tühjad. Maalipraks. Sinna saime häälega kasutades salajast otseteed, mille peale vaid kaks blondi tulevad: ikka Talna kaudu. Esmalt Tlna mnt otsast ei tahtnud suht poolteist tundi keegi peale võtta, kuigi meil oli silt ja puha. Siis lõpuks tõmbas üks üsna kena mašina kõrvale, vanemas keskeas mees sees. Istume sisse, mees seletab, et sõidab ainult Põltsamaani, meil on suht ok. Aga tüüp ei hakka ikka sõitma. Kougib hoopis kõrvalistmelt mingi kilepaki ja küsib, et kas me paigaldaks talle uriinikateetri. "Öööm ... EI!" Ta pidavat Valgast saati kannatanud olema. "EI .. meie seda ei tee." No ta otsib siis omale natuke sobilikuma reisikaaslase. "Lasku käia!" Fakk, perv! Süda läks pahaks ja ronisime natukeseks kraavi toibuma. No vähemalt saime oma perverdiprotsendi kätte. Järgmisena saime noorte ärikate fäänsu vanakooli mersu peale. Suht turbo oligi koguaeg. Jüri ristis kobisime maha, või õigemini Thea-beib prantsatas autost väljudes erakordse graatsiaga peffili. Suht kohe peatus kõrval natuke uuem ja nirum mersu. Roolis oli leedukas, kes äärmiselt osavalt eesti keelt rääkis ja oma Georgi lindi lehvimise vahelt kavalalt otsa vaatas. Terve tee seletas taväga emotsionaalselt, kui sitasti kõik Eesti riigis on ja kui sitaks see veel läheb ja kõige targem oleks siit kohe jeehat tõmmata. Õnneks pani ta meid varsti kuskil metsa vahel maha, kust üsna ruttu mingi veidra noore perekonna peale saime. Seekord mitte nii väga õnneks sattusin ma istuma magama ja norskava tite kõrvale, kes oma lõuaesise rõvedalt ära oli mökerdanud. Arvestades mu erakordset lastelembust kulus selline kogemus lihtsalt suurepäraselt ära. No ja siis oligi Haapsalu. Aeg tuli rekordiline: lõime Tartust otse Haapsallu sõitva bussi aega. Tase või mis! Esimestel päevadel olin nagu täielik paartipuup, nõme tuju oli. Ja Juss läks Am.maale. Oli siis nüüd vaja. Igatahes, suvi tuleb ja teeb kõik heaks. Praks läks üldiselt edukalt, kuigi Kruuvi üritas ikka igal võimalusel meie ettevõtmisele (loe: endale) kõikvõimalikku avalikku tähelepanu tõmmata, küll ajakirjaniku-fotograafi, küll kogu linnavalituse lõppnäitusele kutsumisega. Vauuuu! Lahee! olid tema lemmikfraasideks. Ühel hommikul, kui ma niikuinii enam mõtete tõttu väga magada ei saanud, läksime Thea ja Kassuga kuue paiku jahtklubi juurde merd maalima. Ainuke aeg, kus tuul meid lihtsalt pikali ei lükanud. Ja kõige sobivam ja sulnim lohutus üldse. Reede õhtul hakkasin siis vaikselt oma järgmise sihtmärgi, pungi, poole liikuma. Esmalt Talna, sealt rongiga Tapale ja sealt autoga kellegi toreda tädi ja tõelise Tjorveni-Pootsmani Betty juurde. Koori-sauna-läbens. Järgmine hommik Rakverre ja kohe punklaulupeo proovi. Hääl sai ära karjutud. Hiljem sonksid ja riided ja järgmine proov. Hääl sai ära karjutud. Hiljem kiire söök ja olemasolevate vahenditega koori punklipu meisterdamine, siis rongkäik. Hääl sai ära karjutud. Hiljem päris laulupidu. Hääl sai ära karjutud. Megahea oli. Tahaks lihtsalt veeeeeel. Hiljem Singer Vingeri kontsert. Hääl sai ära karjutud. Hiljem kojuminek ja kokkusulanud lugudest popurrii üürgamine. Hääl sai ära karjutud. Või tegelikult teda selleks ajaks enam väga polnudki. Pigem sai kurgust veel tulev kähin ka ära kähisetud. Voodisse vajudes kummitasid tohutu järjekindlusega peas kõik õhtu laulud, kurk oli lihtsalt meeletult valus ja õlad liigsest päikesest hellad ja punased. Aga liiga hea oli.
Täna suutsin lõpuks viimase eksamiga kooli ka seks aastaks lõpetada. Aitab ükskord sellest jamast ja hakkame nautima!

Õudu

2008-05-10T20:25:00.002+03:00

Täna hommikul tabas mind miski kole. Esimesel hetkel õue minnes tundus ere päike lihtsalt natuke .. ere. Muidugi polnud mul päikeseprille. Aga siis hakkas see järkjärgult valu tegema. Silmadele. Nii hullusti, et ei suutnudki neid enam korralikult lahti teha. Paar korda oleksin peaaegu et auto alla jäänud, kui vett voolavate silmadega poolpimedana suures segaduses liigelda üritasin. Täiesti arusaamatu igatahes.

Ja nüüd on tuju unine. Halb. Ja läks just veel halvemaks. Ja kurvemaks.
Hea ei saa ühes kohas tõesti kaua olla.
Kurat küll

Mmm.. ei, ma ei jäänud magama ja ei kuulnud su juttu!

2008-05-08T20:16:00.002+03:00

Lugesin kuskilt, et ühte magamata ööd pidi nädal aega järgi magama. Isegi siis vist, kui lisaks öisele unele igal võimalikul hetkel natuke und varastada. Nojah, tundub loogiline ... not. Või otot, siiski. Ehk on tänane uni natuke tulemuslikum oma tööga. Et jah, see paganas riigiteadlaste pidu oli. Ja mingil müstilisel kombel kestis ta kaua. Nii kaua, et kui tantsust ja kilomeetritest valusad jalad mind lõpuks horisontaali viskasid, said nad teadvusetust nautida vaid napid kaks tundi. Ehh, joonistamine möödus väriseva käe ja põlvedega ja kui ma lõpuks diivaninurgas täiesti pahaaimamatult korraks istet võtsin, siis järgmine hetk võpatasin ärkvele Pajupuu kriiskava naeru peale. Kaad, Pajupuu, ole mu äratuskell! (Mõningaid häirivaid elemente loobitakse ikka vastu seina ju.) Edasine päev möödus edukalt vaheldumisi vegeteerivas olekus padja lähivaadet nautides või hoopis erakordselt hüsteerilise naeru saatel jõululaule lauldes telje taga asjatades. Pffff, magaks nüüd kohe KAUA.

I can't wait, no, I can't wait!

2008-05-06T19:53:00.000+03:00

Nothin' ever happens in this town
Feelin' low down, not a lot to do around here
I thought that I would go right outta my mind
Until a friend told me the news
He said, "You know that vacant lot
Right beside the gas station?
Well, somebody bought it
And on the spot they're gonna build a shop
Where we can go buy bolts and screws"
Since then I've been walking on air
I can barely brush my teeth or comb my hair
'Cause I'm so excited and I really don't care
I've been waiting since last June
For this day to finally arrive
I'm so happy now just to be alive
'Cause any minute now I'm gonna be inside
Well, I hope they open soon
I can't wait no, I can't wait
When they gonna open up that door?
I'm goin' goin', I'm a-goin' to the
Goin' to the ware I'm goin', really goin' to the
Goin' I'm goin' to the oh yes, I'm goin' to the
Hardware store
In my sleeping bag I camped out overnight
Right in front of the store, then as soon as it was light out
I pressed my nose right up against the glass
You know, I had to be first in line
Gonna get me a flashlight and a broom
Want a pair of pliers for every single room in my house
See those hacksaws? Very, very soon
One of them will be all mine
Guys with nametags walking down the aisles
Rows of garden hoses that go on for miles and miles
Brand new socket wrenches in a plethora of styles
All arranged alphabetically
And they're doing a promotional stunt
There's a great big purple sign out front
That says every 27th customer
Will get a ball pein hammer free
I can't wait no, I can't wait
When are they gonna open up that door?
I'm goin' goin', I'm a-goin' to the
Goin' to the ware I'm goin', really goin' to the
Goin' I'm goin' to the oh yes, I'm goin' to the
Hardware store
I'm goin' goin', I'm a-goin' to the
Goin' to the ware I'm goin', really goin' to the
Goin' I'm goin' to the oh yes, I'm goin' to the
Hardware store
Would you look at all that stuff ...
They've got allen wrenches, gerbil feeders, toilet seats, electric heaters
Trash compactors, juice extractor, shower rods and water meters
Walkie-talkies, copper wires safety goggles, radial tires
BB pellets, rubber mallets, fans and dehumidifiers
Picture hangers, paper cutters, waffle irons, window shutters
Paint removers, window louvers, masking tape and plastic gutters
Kitchen faucets, folding tables, weather stripping, jumper cables
Hooks and tackle, grout and spackle, power foggers, spoons and ladles
Pesticides for fumigation, high-performance lubrication
Metal roofing, water proofing, multi-purpose insulation
Air compressors, brass connectors, wrecking chisels, smoke detectors
Tire gauges, hamster cages, thermostats and bug deflectors
Trailer hitch demagnetizers, automatic circumcisers
Tennis rackets, angle brackets, Duracells and Energizers
Soffit panels, circuit brakers, vacuum cleaners, coffee makers
Calculators, generators, matching salt and pepper shakers
I can't wait no, I can't wait
When are they gonna open up that door?
I'm goin' goin', I'm a-goin' to the
Goin' to the ware I'm goin', really goin' to the
Goin' I'm goin' to the oh yes, I'm goin' to the
Hardware store
I'm goin' goin', I'm a-goin' to the
Goin' to the hardware I'm goin', really goin' I'm goin' to the oh yes, I'm goin' to the
Hardware store!!!

Cabaret Derrida!!

2008-04-29T19:26:00.005+03:00

Võib vist leebelt nentida, et viimane nädal on oma olemuselt natikene kiire olnud. Tšut-tšut. Või noh .. MEELETULT. Nii et palun tungivalt andeks, et teil on selle nädala jooksul peas lausa asjalike mõtete jaoks ruumi olnud mu ibakate "oh-olen-nii-andekas" mölade asemel.
Niisiis, igatahes kulus suurem osa energiast koolile ja sellega seonduvale. Esmalt selleaastane Mood.Tants.Performance, mis tänavu on sujuvalt seotud muusikaga. Nimelt on meil päris mitumitu kuud juba Hula projekt käsil olnud. Hula on noorte moeloojate riidemärk, mis kunagi ca 10 aasta eest EKAst pungus. Sel aastal tegime neile uue kollektsiooni koos EKA teise moekursusega. Õõh, tallinlased võivad ajuti ikka üsna totrad olla. Kuigi, nagu reedel selgus, on ka juhtumeid, kus nende totrus täitsa arvestatavate geniaalsustega lõppeb. Igatahes pidi Kultuurikatlas toimuvas M.T.P Cabaret Derridal muu hulgas ka värske kollektsioon avalikkuse küünilist silma tunda saama. Kõigepealt toimetasime end kogu tekstiilikarjaga Tlna. Eieieieiei Töps, kui hääletad, ei ole viisakas autos tukkuma jääda! Õnneks oli Mann mu igavesti ärkvel valvemajakaks. Tlnas otsisime sadama läheduses kõige koledama ja kriipima lagunenud tehase üles, sest no muidugi oligi see paartipleiss. Koht oli tohutusuur ja kõrge ja pime. Paar tundi läks sehkendamise peale: riietele, soengutele, külalistenännile, modellidele ja atraktsioonidele. Show algas pihta ja see oli üks mu kõige hullematest (parimas mõttes muidugi) samalaadsetest kogemustest. Hullumeelselt kajavad kõned, peade kohal reelingute küljes väänlevad modellid ja pisikesteks tükkideks katki tõmbav laser. Pfffff, hulluks ajas. Ja muidugi vaheldumisi segaste elektro- ja jaapani harayukubändidega. Pärast ametlikku osa ja enamiku lahkumist läks kreisi muusika muidugi edasi ja nii me seal kolmekesi Manni ja Theaga transiolekus tantsisime. Vastu hommikut vajusime mingisse hostelisse magama ning murdsime sealt paari tunni pärast välja. Või no Bämpsi muukimis/murdmisnäpud avasid imekombel raudvärava, mis oli meie uniste hingede ja tõusva päikese ning Tartu rongi vahel. Pateetika. Midagi ilusat ja hingelist polnud muidugi koomalaadses olekus ja katkitantsitud jalgades.
Järgmine pingutus oli plaanitud tänaseks ehk selle tõttu, et õppejõud olid meie lorutamisest võrratult tüdinud ja otsustasid teha kiire ülevaatuse, kuhu pidanuks jõudma kõik meie tööviljad peale viimase lõpp-produkti ehk võrratu disainvaiba. Olukorra paanika meenutas juba kergelt suvesessi ja oma panuse andis ka suvele omane mölakas päike. A ja no, öösel oli ka öölaulupidu, mida muidugi ei saanud mööda lasta. Hetkene seis on suhteliselt sarnane Derrida-järgse päevaga ehk siis uni elutseb oma meeletult raske kerega minu peas.
Aga ei! Homme jätkub Cabaret teine vaatus Tartus Sadamateatris (www.nihe.ee), kus tuleb tõenäoliselt veelgi enam sagimist, kui Tlnas. Võib-olla mängib oma pisikest osa see, et homme saab mu ametinimetuseks stilist-koreograaf-juuksur-modell/väga-väsinud-inimene. Kuigi pole kahtlustki, et sellest tuleb Tlna möllu topelt üle trumpav elamus. Ja las ma pakun: hmm.. kas võib olla, et homse lõpuks on mu tervisliku olukorra hindamiseks jällegi asjakohane see tuttav sõna - vässkooma.

Mhmhm jah, lootust on, et saate mu pläkupläkust jälle umbes nädalaks puhkust. Tulemas on ju Tudengipäevad, fototüüpide ja EKAdega konsultatsioon neljapäeval, fotoshuut Hulaga reedel, Teeme ära päev laupäeval ja koosolek suvetöö asjus teatritüüpidega pühapäeval.

Nautige kuniks kestab! Paih! .D

Talv sai läbi.

2008-04-22T20:02:00.002+03:00

Kunagi rääkisin, et tahaksin leida oma lemmikinimest. Tolle hetke nukrusega segatud eufooriast pole tänaseks palju muutunud. Kuigi jälle võib kindlalt öelda, et olen sellele mingi nõksu võrra lähemal. Ehk. Oleks ju loogiline, sest selle aja jooksul on nii palju uusi inimesi ellu tulnud ja jälle läinud. Või ongi asi ehk selles minemises. Samas ei saaks lemmikinimest kunagi ka kinni hoida ja sellega kõike ära rikkuda. Või järsku ta ikkagi on juba olemas. Lihtsalt ei tea veel, kes. Human mind works mysterious ways. Samas, kui see vaim on minu vaim, võiks ta siiski ka mulle mõnikord teada anda, mida ta teab.

(Ehk räägin siin mõnikord jälle.)

2008-04-01T22:09:00.001+03:00

Ma hääletasin eile tsikli peale. Oh kurat kui lahe see oli.

Totu, misasja sa tuled nii vara?

2008-03-31T18:35:00.002+03:00

Tahaks küsida pisikese ja kidura roosaõielise kirikakra käest. Ise nii väike ja üksik, aga ajab ennast uimaselt lehtede vahelt püsti, sest ometi ... päike ju paistab. "Totu." Ega talle ei saa midagi ette ka heita, päike tõesti on ja teeskleb valetades suve. Aga see pisike lapike narmendavat ja pruunikirjut muru, mis paksude lumelaamade vahelt lõunapoolsel nõlval end välja sulatanud on, ei saa kuidagi kirikakart öökülma eest peita. Ja öökülm tuleb. Tuleb oma käestvõetud võimu kasvõi hetkekski tagasi nõudma. Ja nõuab kibestunult muiates ka selle pisikese Totu omale. Oli sul siis vaja nii vara ...?

Puuder

2008-03-25T19:24:00.007+02:00

Sai ära oldud, aga nüüd, Sillekas, on kõik jälle tavapärane. Olla mureta.
Mõningaid hetki Norgemaast. Kuigi jah.
PÄIKE!
Kõik muu on tühine. Või noh, tugevalt varjus. Päiksevarjus.
Päikeses käänulised teed päikeses mägede ja päikeses fjordide vahel. Õnnestus vist mulje anda.
Mäed, kõrged ja kaljused ja oi kui head alla lasta. Kõrgemate tippude metsik, pöörane, valusasti jääd näkku peksev ja ümber lükkav tuul. Alla jõudes kõigi väljaulatuvate näoosade tundlikkuse müstiline kadumine, kuni mingi veider kange jook ja keevitav päike funktsionaalsuse jälle taastasid. Kuum kakao vahukoorega ja jälle mägedele masoheerima. Pisikesed enam-vähem kolmeaastased tited, kes võiksid tunduda justkui tõstukiga hädas olevat ja hetk hiljem, kui sellised pägalikud vihisevad madallennul slaalomit pannes sinust mööda. Sein-nõlvad, mis tunduvad täiesti võimatult järsud vaadatagi, veel vähem sealt alla laskuda. Aga pärast vaprusvärinaid ja adrenaliini on kuivõrd hea tunne tasuks mäeküljel nina päikese poole pöörata ja rahulolu tunda. Värskelt mahasadanud paks puudrikiht ja täiesti uus kogemus, kus veidra valguse ja tiheda saju tõttu praktiliselt nägemisvõime kaob. Hullumeelsus aitab alati hädast välja. Igaõhtuse sauna (mis millegipärast tekitas minus tungiva soovi kerise peale toetuda ja sellega omale tugevad põletushaavad tekitada), sööma, filmide-mängude-möla ja tulihingeliste vaidlustega õhtud.
Jah, ja homme läheme hoopis Kassitoomele kelgutama. Pole ju nagu see aasta lund nautida saanudki.

Heh. Tagasi tulles oli laeval vist mingi Kennelklubi kokkutulek vms. Igatahes oli kõige kaunimaid ja ilusaimate silmadega koeri kõik kohad täis. Me oleme koerausku pööratud. Ja Hellekas katsus salaja mingi lehm-koera tagumikku I~D

2008-03-14T18:18:00.001+02:00

Hmm, olks. Ma lähen nüüd ära. Lund ja päikest otsima :)
Varsti näeme!

See pole naljaasi ...

2008-03-12T17:22:00.004+02:00

.. selgus täna ning vastavakohalisi märke on avaldunud ka varasematel eksperimentidel. Nimelt pole igapäevased kooliülesanded üldsegi mitte asjad "ah-mis-see-siis-teha-on". Pigem kuuluvad nad kategooriasse "kaitsepõll,-prillid,-kindad-respiraator-külge-ja-turpsiga-asjad". Nii saigi täna survepesuriga trükiraame puhastades kummikuid ja kaitseriietust kandvat Terminaatorit mängida ja põranda äravooluava vetsupumbaga lurtsutada, kuna laine oli ruumis siiski põlvini.
Vahepeal on teisigi huvitavaid juhtumisi olnud kõigi tohutult "mittehuvitavate" vahepeale. Sest näiteks küpsetasime Leeboga Hannesele neljakorruselise šokolaaditordi kirsside, vaarikamoosi, vahukommide, kohupiimakreemi ja m&m'sidega. Sellist monstrumit hävitasid nad terve perega kolm päeva. (Pärast seda, kui sünnipäevalised olid pool kooki juba oma kõhtudesse kuhjanud.) Katsumused pidavat ju selleks olema, et neid ületada.
Üleüldiselt on praegu hea. Rõõmus, rõõsa ja rahul.

Amoxicillinratiopharm - my dear poison

2008-02-25T17:07:00.005+02:00

Hoiatus! Järgnev tekst võib sisaldada ülimalt vaimunüristavaid osiseid ning lehel allapoole liikumine lõppeb suure tõenäosusega asjatu ajakao ja vaimse taandarenguga. Jätkamine omal vastutusel.

Mmrr nojah siis. Suur glämmimine lõppes kurjalt ehk miski hea ei saa siin ilmas kaua kesta. Nüüd üritab kommunistlik seltsimees Angiin mu kallal oma hävitustööd toime panna. Kellelgi ei tohi lõbusam olla, kui teistel. (Kuigi nüüd tundub, et kõigil teistel on just seesama - lõbus.) Aah, paranoia. Hulgast tablettidest ja tinktuuride aurust. Sisemus lahustub juba neis teeliitrites (roheline tee, pune, piparmünt, ingver, sidrun ja mesi:). Õnneks on olemas mu Liquid Acid'i funky dub, triphop, jazz, dj mix and chillout. See oleks just see muusika, mis ma paneks klappidesse, kui jõuaks jätte vaikse disko aeg. Olete kuulnud sellest? Inimesed tulevad kokku, on vaikselt, panevad oma pleikud mängima ja tantsivad oma muusika järgi. Keegi ei saa muusikavaliku kallal vinguda. It would be so nice. Tegelikult on pleikuga tänaval kõndimine ikka kergelt ohtlik, enesetunne muutub kuidagi palju süüdimatumaks. (Küsige nüüd jah, mis kuradi muusikat ma kuulan, et see süüdimatuks muudab:D) Aga samas, ilma ei oskagi väga, inimesi on kuidagi palju meeldivam vaadelda (ja seda meeldib mulle väga teha), kui muhe tämber kõrvus kumiseb. Nii kaob komme tänaval kurjalt põrnitsedes kõndida kah. Just, Leebo.
Aeeeh, võib-olla tuleks kasuks asjalikuks hakkamine ... nüüd!
Või ..
...
.. nüüd!!!
Olgu .. kollllllm, neli ...
Aaah, keda ma petan.
Iga hommik mõtlen, kuidas ma alles täna olen kasulik ja teen KÕIK ära. Kõik koolijandid ja oma jandid, mida ammu tahtmine teha ja mantli õmblen ka valmis. Mantli, mis siin kurvalt tükkidena põrandal lösutab. Aaga ei. Parem neid ohutust kaugusest ehk arvuti eest piielda. Pealegi on mul nüüd tohutu hulk uusi filme, mida vaadata võiks ja uued blogid, mida lugeda võiks. Jah. Ouh, õigust jääb veel ülegi. Tšekkige teie ka, Minividin ja Oskar on väljamaal, väga erinevates maailma punktides, aga jah, kirjutavad. Porodest ja kängurudest (:
A jah, hiljuti oli üks egoutsitus, mis suunurga naerma pani. Pärast maalitundi tuli meie meesmodell mu juurde ja ütles, et ta tahaks just mu maali omale. Hih. See oli nagu .. kiitus vms. Eriti pärast mitte-just-kõige-paremini-läinud hindamisi. Ja tunne oli hea. Eks siis pärast kevadisi hindamisi peab talle helistama. Ammu pole egobuustida saanud.

Nüüd!!

Fitzherbert/Titspervert

2008-02-22T18:03:00.002+02:00

Riili noh, hands off!

Eile oli Maria sünnipäev. Sealsamas epa-keldris, kus üle-eelmisel aastal halloweenipidu jahu sisse sai kastetud. Ning kuna me olevat oma tollaste medõe/Peggy Bundy kostüümidega mõnele unustamatu mulje jätnud, pidime seegi kord oma maine kaitsmiseks midagi välja mõtlema. Õnnelikeks valituteks osutusid glämmid draamakuningannad oma puhvis seelikute, kõrgustesse tupeeritud soengute ning roosadest sulgedest kunstripsmetega. (Viimaste otsimise ja valmistamise jaoks oli broneeritud terve eelmine õhtu. Suurem liimimine ja nikerdamine ta igatahes oli. Superattacki teile silma, tublid naised!) Linna peal liikudes võis see päris huvitav vaatepilt olla: kolm marukohevat hilpharakat ja ülisuuuuuur tort, mis me Mariale valmistasime. Pidu ise möödus kenasti ja rahvamassis, mis kahjuks sisaldas endas ka minu arust maailma suurimat titsperverti. Täiesti uskumatu, kui põhimõttekindlalt suudab keegi vestluskaaslase näost paarkümmend senti allapoole jõllitada ja mitte millestki muust rääkida. Müstikamoos.

VASAKUL!

2008-02-16T19:00:00.004+02:00

See oli üks järjekordne veider õhtu. Tuleb välja, et isegi siis, kui me lepime kokku meestega enam mitte vaielda huulemöglade ja kreemide kasulikkuse üle, tuleb ikka suhteliselt tühjast kohast järjekordne teema, mille üle tubli kaks tundi väga ägedat vaidlust pidada. Seekordseks tipphetkeks sai pärast Marini juurest Zavi ja hiljem Krooksu jõudmist viisakas ja ülalpeetud diskussioon (loe: kohutav üksteisest üle karjumine ja linna kaardi juures juba peaaegu et füüsiline kähmlus) lühidalt selle üle, et kas Marini maja eest vaadates asub Zav paremat või vasakut kätt. Mehed esimese poolt ja meie Leeboga tuliselt teise eest. Vaidluse juhatas sisse see, kui nad meie järel, aga siiski "täielikult meid, vaeseid äraeksinuid, juhtides" Zavini jõudsid. Hiljem üritasid nad oma eelnevat juttu mitte mäletada ehk taganesid osaliselt oma argumentidest. Veenmisjõududena värvati ka kõikvõimalikud tuttavad, kes kahjuks oma ebakompetentsi tõttu väga rahuldavaid vastuseid ei suutnud anda. Mängu tulid suured panused ja õigsusetunne tõusis taevani. Nüüd, veidi rahulikumas keskkonnas, otsisin (ja seda tegid arvatavasti ka teised) Tähtvere aerofotod välja ja pean nentima, et seekord võitsime vaid väga-väga napilt. Kuid siiski. Ehk siis, ei mingit pikka viha, eks ˇˇ*

2008-02-13T22:20:00.002+02:00

Täna päästsime Leebo ja ta kassi taara sisse uppumisest. Selleks tarisime lugematu hulga kotte pudelite ja purkidega pudelimajja. Selles oli muidugi hurmavalt hingemattev rohelise mõtteviisiga parmude aroom ning muidugi olid kõikvõimalikud pinnad omandanud kleepuvad omadused. Algul oli nalja ja põnevust kui palju: nii tore ju vaadata, kuidas pudelid keereldes lähevad, vahepeal infrapunases kiirguses supeldes. Aga no pärast paarisadat anumat kujunes asi juba päris rutiinseks. "Oli vast pidu, tüdrukud!" Eriti kurjaks läks asi, kui ukse taha teisigi huvilisi kogunema hakkas, aga et meil oli veel kaks suurt prügikotitäit ära tühjendada, ei lasknud me end eriti häirida. Kuni hetkeni, mil masin meist ära tüdis ja urisema hakkas - olime ta mahutavuse proovile pannud. Võtsime siis oma viimase pool kotitäit tagasi seemneks kaasa.
Enne koori oli meil veel paar tundi aega ja Leebokas tahtis end peoks üles lüüa, kui helises uksekell ja seal seisis värisev ja haleda näoga Emori-tädi Tiina Ülenurm. "Laske mind sisse, varbad külmetavad." Aga niipea, kui ta varba ukse vahele oli saanud, tõmbas kotist räbalaks kulunud ümbriku ankeediraamatuga ja maandus hoogsalt diivanile. Mina oma viisakuseraasu ja naiivse sinisilmsusega olin ainsana tuppa jäänud, sest kurjamid Leebo ja ta mamma tõmbasid esimesel võimalusel sealt leebet. Nii pidingi ma külas olles vastama mingile kuradi Emori uuringule. Küsimused olid lausa uskumatult mitmekesised: telekanalite vaadatavusest ja kujundamisest ninarohtudeni ning majandusministeeriumi usaldusväärsusest Eurovisioonile pääsenud laulu võidu õigsuseni. Ju siis saab tänu sellele parema Eesti.

Never another couch. Never!

2008-02-10T13:20:00.000+02:00

Kool on vaikselt käima lükatud, kuigi üldse ei tahaks. Tuleval nädalal ei paku vähemalt see enam lisamasendust, et ülikooli lapsukesed kaua magada saavad. Ja kahtlane tunne on, et meil on vist reede tühjaks jäänud. Ei tohiks ära sõnuda.
Vastlapäevast polegi nagu suurt midagi rääkida, erinevalt eelmisest aastast. Eks see kajastub ka lumeolluse koguses. Oli nagu ikka.
Erinevalt Eesti lumeolude virisemisväärsusest ei morjendanud samaväärne või isegi väiksem lumekogus Rootsis kohe üldse. Nimelt sõidutati meie hüperaktiivne tekstiilikogumik neljapäeval Stockholmi. Stockholm Furniture Fair/Northern Light Fair 2008 siis täpsemalt. Otsustasime Thea-beibega Lollinnas veel viimase eestipärase eine teha ehk siis käik Hesburksi, kus kohtasime last, kes lihtsalt lõbu pärast mingid olulised võtmed kasutatud nõude kasti viskas ning mingit väga purjus rootslast, kes oma pehmuse tõttu svenskade keele veelgi naljakamaks moondas. Tšekkinni oodates leidsime omale uue "Rootsi Vanama", kes oli ikka kohutaval kombel äksi täis ja vatras, nii et meil kõrvad s**avett jooksid. Vaffa. Lõpuks saime ikka laeva ja kajutitesse koos oma abikaasadega. Neid on mul nüüd kolm või vadeva. Loivasime ringi, tšekkisime õhtuseid potentsiaalseid paartimispaiku, vaatasime veidraid telekanaleid, sõime, jõime ja kuulasime mussi. Öösel kogunesime ajuti kümnekesi neljasesse kajutisse ja lõime end kollektiivselt üles, et siis kruiisilaeva Romantika öiseid võlusid kaeda. Võlud olid järgmised: 1) suur kabareesaal veidra kokkuklopsitud bändi ja paari tossava vanamehenässiga, 2) natuke suitsune karaokebaar, kus algselt koledasti kõlanud purjus eesti kõride hääled tundusid hilisemate rootsi purjus noorte kõride häältega võrreldes tõeliste ooperilaujatena. Jah, eesti mees on laululõvi! 3) tõsine futu diskosaal, mis oli tossust sinine ja täiesti tühi hetkeni, kui me selle oma hullumeelse tantsuga vallutasime ja sellega ka teised tantsumaiad kohale meelitasime. Märkasite ühist märksõna? Suits!!! Fakk, värdjad. Tallink hiilgab endiselt esikohal tolerantsiga tossuimejate suhtes. Ainuke ruum, kus hapniku kontsentratsioon paistis suurem olevat ning kus olid kohutavalt kaunilt kujundatud lillas sametis tugitoolid, oli suletud ja vaikne. Igatahes pärast ägedat vaidlust kella keeramise ja õige ärkamisaja suhtes vajusime kolme paiku magama. Hommikul hüppasime tekile ja vahtisime ilusaid majakesi skääridel päikesepaistes lösutamas. Sadamas suutsime pärast segadust (suur hulk lolli ilmega eestlasi bussipeatuses piletiautomaati jõllitamas ja näpuga ettevaatlikult katsumas) edukalt ja kalli raha eest kesklinna ja metrooga edasi messikeskusesse liigelda. Kohapeal saime kaelakaardi, hunniku brožüüre ning ning kolm tundi kõigega tutvumiseks ning kahe ülesande jaoks ettevalmistava materjali kogumiseks. Õõõh, pind kõigi nende lugematute saalide ja veel rohkem lugematute bokside all oli ruutkilomeetreid väärt. Kontsad, ütleme leebelt, ei aidanud just kaasa. Igatahes ei taha me enam eales ühtegi vannabi disaindiivanit näha. Eriti, kui seal justnagu midagi disaintud polekski. Kvartalite kaupa halli, mõttetut ja värvitut mööblit. Ainsad helged hetked olid noorte disainerite boksid, mis tõesti üllatasid oma suurepäraste ideede ja väljendusrikkusega. Ja värvidega! Nii me siis kolm tundi hiljem väsinult ja kokkuvarisenult jälle kohtusime, reklaamkotid täis kilosid buklette aka kollaažimaterjali. Metrooga kesklinna ja omal vabal ja metsikult valutavatele jalgadele pealesunnitud valikul edasi sadamasse jalgsi. Ainukese keeleoskaja ja orienteerujana ei õnnestunudki mul meid väga ära eksitada. Aga kurja, kuidas rootslased saavad päikseprillid ees juba kevadilmas päikest, linde ja kevadõhku nautida. Jälle laevas, vajusime lihtsalt järjest duši alla ja magama. Aga ainult natukeseks, sest viimane õhtu ootas veel ees. Seega manustasime kiirelt kofeiini ja tuju tuligi. Seekord oli käes reede õhtu ning inimesed suuremas peotujus, mis väljendus ka täis saalides ja uhkes kabareeshow's. Väga muhe. Diskosaalis läks jällegi suuremaks lõhkumiseks, seekord küll vähenenud koosseisus, kuid koos oma õppejõududega. Nad on meil ikka parimad. Ei lastud end segada ka ohtratel eesti-rootsi-türgi vms higistel isastel, kes kitsal alal olukorrast viimast üritasid võtta. Hiljem jätkasime Kassu-Miiloga tantsu veel ka kabarees, aga siis nõudis ka toss ja päevane ringikablutamine oma osa ning jällegi vajusime kurnatult kolmeks magama. Hommikul tervitas Eesti jällegi oma esmaklassilise uduvihma ja hallusega, mida kindlasti kaasmaalased üle maailma nii tohutult igatsevad. Kurja, kuidas tahaks päikseprilli, varvaste ja muru aega.
Aga nii oli siis "lühi"kokkuvõte tegemistest nädalavahetusel. Loodetavasti oli huvitav, kuigi jah, lootus on lollide ootus.

Retsept nädalavahetuseks ehk mittemidagitegemiseks

2008-02-03T20:25:00.000+02:00

Lühikirjeldus positiivsete tulemustega kokanduseksperimendist:
Neljapäeva õhtul alustame Leeboga Rimis söögigraafiku tegemisest. Vaevalt majja kohale jõudnud, kui kuskil nurga taga oodanud Mari, Raavo ja Kaur sisse sajavad. Öööm, paanikahoog toitlustusosakonnas. Olks, läheb õnneks - pasta penne koorekastmes. Külalised lahkuvad. Enamvähem kolmeks saab magama. Hommikul ühineb Marin, ehk siis kahe ja poole tunnine pläkupläku megavoodis. Kartuli-sibula-juustu püreesupp. Järgnevalt keskmiselt neljatunnine uimz leboasendis Jack Johnsoni ja sütel küpsetatud vahukommidega. Käik poodi ehk ega meil ometi liiga palju süüa pole? Üheksa paiku Hannes, Juhan, Kaarel, šokolaadine kook, jäätis ja vaarikamoos. Neile kapatäite kaupa CocaCaptain'i ja meile veini. Enamvähem kuueks saab magama. Pärast kohutavat jauramist ja lina vs tekk võitlust ülemisel korrusel. Osadele ehk Kaarlile ja Hannesele hommikuks plaanitud varane mäeleminek lükkub sujuvalt edasi poole kolmeni kestva hommikusöögi (tatrapudru, võileibside ja puberti) tõttu. Jätkub nill filmide ärarikkumine, kana ning sauna valmistamine ning uimz. Lisanduvad Priit ja Tiina. See-eest eralduvad kiiruga toore riisi ja kana alla kugistanud Juhan ja Hannes. Saabub Harald, uimz ja saun, mis pole kohe üldse mitte uimz. Ehk nahk saab kõva vatti 120 kraadi, lume ja soola koosmõjus. Mrrrr. Järgnevalt möödub mitu tubli tundi üksteise igakülgse mudimise ja sõtkumisega. Vahepeal lisanduvad siiski ka vahepeal kaduma läinud kaks noorsandi. Mudimine jätkub õlle, veini ja hallitusjuustudega. Lumikatte ilmnemise puhul minnakse välja lumme mässama. Sõna otseses mõttes. Meie Leeboga võidame: jah me teame, et meil on õigus:) Valgetest kummikutest(lav juuuu!) vabanenuna ja tagasi majas olles jätkub nill veidi vaiksema biidiga, kuni nillijad üksteise järel ära vajuma hakkavad. Aga! Tagasilöögina ärkab kuue paiku kolme mehe peas erakordne kokandusguru ning tubadesse hõljub letšolõhn. Alice imedemaal. Kolme tunni pärast ajavad äratuskellad üksteise võidu uimaseid inimesi laua taha kohvi manustama. Eralduvad Marin, Tiina ja Priit. Ülejäänud inimmass austab eelmisi tegutsemisrohkeid aegu ning jätkab kaunist lumerohket päeva ülendava uimerdamise ning veidrate toidukombinatsioonide väljamõtlemisega. Eemaldub Harald. Märkimisväärsete veidruste saatel möödub maja kasimine ning meessoost isendite lahkumine. Meie auto saab kaunistet. Algab prügi sorteerimine ning toimingu raskema osana ka sobilike mahutite otsimine mööda Otepää linna. See õnnestub osaliselt, teine pool lõpetatakse Kuustes. Grammofon rändab potentsiaalsetele parandajatele lähemale ning plaanid tehakse uueks nädalavahetuseks söögi ja kaaskannatajate seltsis.
Tulemus pole garanteeritud.

2008-01-28T09:27:00.000+02:00

Niisiis, ma olen süstija. Ainult, et ma eelistan viirukeid. Otse veeni ikka, mis muud siis. Päris muhe tunne on.

Aga jah, Leebo, see tüüp, kes arvestas ühe pooliku siidri hinna ümber kümneks uueks pudeliks õlleks, pidi ikka suht matemaatiline geenius olema. Kuigi jah, tegelikult, ühe neist kümnest suutis ta ka siiski veel maha ajada. Hih jah. Ja viirukid ja säraküünlad sobisid lihtsalt suurepäraselt keskkonda. Erki, va paganas, ära kurjusta.

Ja kassiigatsus tabas nüüd ja veelgi ägedamalt. Kohtasin nimelt ühte musta ja kohe-täitsa-päris Jope moodi kiskat. Oeeh. Täitsa raske on niimoodi. Jah, Leebo, lähme teeme oma taarapäeva ära ja päästame teid uppumisest ja sis saaks ma nii kogemata kombel ka Koid näha.

Aa, ja nagu pildil näha, igatsen ma suve. Lausa ninapidi vette ajab. Seda siis päris sooja ja puha, koos volle ja muruga.

Hmm, päris mõttetu möla sai. Heh, aga mida siin ikka loota.

Vat sis kus

2008-01-19T20:02:00.000+02:00

Mmm.. eile tuli välja, et tegelikult oleme me Leeboga hoopis kaksikutest poisid. Tea siis, mis juhtus.

Täna sain ma ka huvitavaid asju teada:
Näiteks rikub reostatud linnaõhk meeste spermatosoide. Või no vähemalt hiirtel ta seda teeb. Tänu sellele tekib lausa 60% rohkem geenmutatsioone, võrreldes puhtas õhus genereerunud spermatosoididega. Ja juba pärast kolmenädalast saastaõhus viibimist.
Selline pisiasi ka, et süüfilise tõi Euroopasse Kolumbus ja tema lõbujanuline gäng. Kuigi jah, siiski-siiski, alles siin sai sellest sugulisel teel edasikanduv bakteritüvi.
Siis sain ma veel väga olulist infot selle kohta, et MRSA bakter, mis on väga ravimresistentne, kimbutab San Francisco ja Bostoni homomehi. Siiamaani on mul mulje jäänud, et MRSA on lihasööjabakter. Hmm..oi.

Ai laav saiensnjuus. Niimoodi võib isegi targaks saada. Või no pigem väga ühekülgselt harituks.

(Ei tea, kas ongi normaalne loru olla?)

2008-01-18T11:01:00.000+02:00

Aasta on päris nõme olnud. Juba

Mölapidamatus .. kergekujuline .. mitte

2008-01-12T23:09:00.000+02:00

Ui.. nüüd sai sessatud, nii et vähe pole. Mitte et ta nüüd läbi oleks sessatud, esmaspäeval ikka jätkame.. aga see on siis ka juba viimane pingutus. Je. Jah, ja see siin kõrval on üks murdosake mu esmaspäevasest hindamisest. Suures plaanis kammib ta ikka suht ära. Eriti veel, kui väga palju tunde magada pole saanud ja seedeorganid on pidanud taluma liitrite kaupa kofeiini/tauriinirikkaid jooke ning hommikust õhtuni saab mingeid jante tehtud.

Eestikeelsest diskost on nii kõrini, sest ainult seda raadiost lastakse. Võib-olla on see haiglane ibaajamine ka osaliselt sellest tingitud, et päev läbi mingit jura kuulanud olen. Üks hala ja ulgumine järgemisi. Fuih. Saage üle.

Jah, ja omadega on nüüd ka kõik isegi enamvähem korras. Mis sest siis, et mõningad on otsustanud mind vältida. Eks ta halb on, aga mis parata, ju nad siis tahavad nii.

Ja pealegi, nüüd on ju hea olla. Saab oma aega ja lugeda ja teha omi asju ja kokata ja inimestega kokku saada ja magada nii kaua, kui tahan ja keset päeva, ehk valgel ajal, kuskile hulkuma minna. Jah, vaheaeg on nummi. Ja hiljem, kui lumi tuleb maha (ta tuleb maha, sest ta peab), veebruaris siis, võtame Otepääl vahetustega külalisi vastu ja siis saab jällegi teha kõiki neid asju, ainult et mitmekesi. Omadega.

Ja veel hiljem, kui mingid totrad valikainete (mida meie valida ei saa?!) nädalad on läbi, saab kuskile kaugele põhja sõita ja seal lund, päikest ja lauatamist nautida.

Nii tore on iga postitus millestki unistada. Asjadest. Ja siis unes neist ja muist edasi unistada. Unenäod on mõmm :)

Kukimuki

2008-01-06T20:54:00.000+02:00

Eile läksime metsa.

Juhuste kokkusattumine

2008-01-01T21:34:00.000+02:00

Täna olen ma kurb. Jap, aasta esimese päeva kohta mitte just parim tulemus. Ja kõik tulenevalt sellest veidrast aastavahetusest, mis algas justkui tavaliselt, kuid lõppes kõige imelikemate tulemustega. Liiga imelike, et siin rääkida, kuid üldiselt võib öelda, et ma tunnen end nüüd jälle natuke paremini. Ehk tean, kes ma siiski olen. Ja see teadmine ei ole just rõõmustav. Kui karmat uskuda, siis lähiaeg ei tõota midagi head. Ja see teeb kurvaks. Koos muude teguritega. Kurat.

Kuidas on lihtsalt võimalik selline juhuste kokkulangemine ja melodraama? Ning kõigest ühe lühikese öö jooksul.

Talverõõmud

2007-12-30T17:07:00.000+02:00

Mäletate veel seda asja? Seda enamasti valget ja külma? Nääh, ei lootnudki. Sest miks meil ikka teda tarvis, kui muda on meile nii heaks uueks sõbraks saanud. Muda on multifunktsio-
naalne: ta pole tüütult püsimatu - kui sul teda juba on, siis pole vähemalt karta, et ta mingiks veeks järsku valgub, teda saab tõenäoliselt väga edukalt mudamemmeks või mudakuuliks mätsida, ta on libe ning võimaldab kõiki suure kiirusega mäest alla kihutamises seisnevaid talverõõme nautida, ta on võimeline endast välja kasvatama rohelisi olendeid, mis on head silmale ja pikas perspektiivis ka kopsule ning lõpuks näeb muda igalpool ilus välja - pole probleemi, kui teda on mõnes kohas rohkem kui teises.
No pole ju üldse miskit viga, milleks kõik see hädaldamine?

Bebää!

2007-12-17T23:08:00.000+02:00

See on meie gäng. Getos in da Linda5 parajasti siis hängimas. No tuleb ette. Blingblingide kõlisedes tähistasime Miilo sünnipäeva. Tantsu tuli ette surmavates kogustes ning mikrit pidi aegajalt korralikult lakiga üle kastma. Hiljem loomulikult Zavi suundunult lendasime eksitamatult õnnetuste olevuste lauda, kes vaid vaikselt nentida võisid, et nad olid karvaste lauda sattunud. Tol õhtul indiid.
Järgmine hommik suure vaevaga oma juuksed kokku korjanud ja mingiks enamvähem esitamiskõlblikuks pusaks keeranud, suundusin muidugi kirikusse. Hö :D Patukahetsus. Tegelikult mitte. Selle asemel õnnestus anda üks kaunikõlaline jõulukontsert. Ma vähemalt loodan, et ta oli kaunikõlaline, sest kui algul proovis tegi mu hääl vaid roostes viiuli hääli, siis pärast šokolaaditeed Jägermeistriga andis ta ka juba mingeid paremaid sagedusi. Millegipärast tulid tol päeval igasugu inimesed mu juukseid heast peast näperdama, saa siis nüüd aru. Nende juuste pärast ei tundnud Leebokas mind isegi ära. Hõh. Igatahes okupeerisime me hiljem ühe peldiku, et end ikka koori jõulupeo jaoks väärikalt üles lüüa, aga see ei meeldinud kohe üldse mingitele vene muttidele, kes ukse taga väga-väga raevukalt laamendama hakkasid ja vene keeles koledasti karjusid. Ei saanud õnneks aru, aga niipaljukest võis aimata, et nad olid veidikese vetsuukse taga ootamise pärast tulivihased või pigem .. ääretus raevuhoos. No saage üle, tõesti. Sealt eluga pääsenult (me ei julgenud lõpuks enam väljagi tulla kartes muttidelt turpi saada), kablutasime Konsumisse, samal ajal oma kingipaki-lunastus-kava harjutades. Jea, rait - see oli liiga naljakas, et midagi saaks sellest välja tulla. Poes aga innukus vaibus, kui me kaubakülluses kohe mittekuimidagi otsustatud ei saanud ja sihitult pool tunnikest lihtsalt ringi tuiasime ja vigisesime. Õnneks olid jalad lõpuks lihtsalt nii väsinud, et ei jäänud muud üle kui Oekonomicumi keldrisse lebotama roomata ja nii seal paarti vaikselt algas. Kingid, kohutavalt plinkiv jõuluvana, söök, hõõgvein, laulud ja saun. Kui meid sealt siiski kunagi hilja öösel välja aeti, õnnestus meil muidugi valve alla pandud majja kinni jääda. Geeniuslus. Ja no muidugi tuterdasime jällegi Zavi, nagu ikka. Nii et jah: üks jõul peetud, kaks veel.

Kergelt modereeritud hälvik

2007-12-08T22:24:00.000+02:00

Ma peaksin vist nüüd pikemalt rääkima eilsetest sündmustest, kuna Häidbergile ei meeldinud eelmine pralle kajastus. Aga samas, mis seal ikka öelda on ja ausalt öeldes ei usu ma, et kedagi väga huvitaksidki need lood, niigi palju neid juba saanud ka. Lühidalt, uued tuttavad said tuttavamaks ja igasugu jutte sai ära räägitud. Eelnevalt Otile sünnipäevakingitust otsides kammisime muidugi Tartu apteeke läbi. Tulemused olid üllatavalt .. mm.. tulemuslikud: korduvkasutatav klistiirikott, Alcohol Killer, hambaniidid, Bittneri palsam ja muud eluks hädavajalikud instrumendid. Järgmise hommiku (või siis mitte nii väga hommiku) parimad palad olid Priidu kergelt üllatunud küsimus: "Kust te veel siia saite?" ja sellele järgnevalt: "Tahate mu herbaariumi näha?" Jah. "Kas sina tead, kes sul külas on käinud.. võib-olla?" Hiljem leidus mu mantlitaskus mingi müstiline plastist jõuluvana, mis mahutas enda sees värvilisi kommikesi. Keegi ei tunnistanud omaks, seega sai tema edasiseks koduks Kaarli tasku. Järgnev päeva osa kulus nagu ikka täiesti tombustunud olekus diivaninurgas vegeteerimisele, magamisele ja House'i vaatamisele. Uuu, ai lav im. Samas, eilne päev lõppes võrreldes eelnevaga lausa kosmiliselt produktiivsete tulemustega, nimelt sai kümne tunniga valmis nikerdatud kunstiajalooline uurimus-analüüs. Ma pole jõudnud seda küll veel pärast viimaseid öiseid poolmagavas olekus tunde lugeda ja ega ei tahakski.. sest erilist soovi pole seda parandama hakata. Õõh, vähemalt üks ülesanne saab pärast kolmapäevast seminaril ettekandmist omadega ühele poole.. üks viieteistkümnest ): Või tegelikult kaks, kui lugeda sisse ka need viis geomeetria ülesannet, milleni mu produktiivsus kahjuks veel jõudnud pole. Eiei.. pole vaja, blogi on tähtsam, onju Martin?

Aga koolis käib endiselt tants ja trall suitsetamise ning selle mahajätmise teemadel. Mina enam väga ei jõuagi kaasa elada, sest see on tõesti vahelduva edu ja vahelduvate persoonidega väldanud need tublid poolteist aastat. Jah, ma tean, mis mul siin kobiseda. Aga, ühelt poolt olen ma nende sõber ja soovin kirglikult, et nad end ei tapaks, teisest küljest olen ma egoist ja enda sõber ning soovin kirglikult et nad mind ei tapaks. Ma ei tea ainult veel, kelle nemad sõbraks on valinud. Sorri, kui see teid nüüd pahandas, aga suht vahet pole.

Siiski, siiski, praegused väljavaated on kaunis moosid:
Homme teeme kooriga kuntsikoolis kuntsiülemustele jõulu. Selle ülima kuntsipärasusega ehitud kuuse juures, mis mind eelmisel nädalal loenguruumi sisse astudes ogaraks ehmatas.
Isegi kõik need lugematud ülesanded on moosid, kui nad kõik tehtud saavad ... kahe nädala jooksul!!!!ÄÄÄK. OMG!!
..
Jah :) moos
Reedel peame Karlova Lindas Miilo sünnipäeva ja teeme seda muidugi nigga-stiilis. Ehk tere tulemast geto-räpp, bling-bling breketid ning ülivõimas mikkerpea.
Laupäeval on Jaani kirikus suurem kontsertirrärrürritus. Saame jälle oma megateost täiest torust üürata ja "tänulikke" nägusid näha :D Halleluuja!
Õhtul võime vastu võtta ohtraid kruuse, küünlaaluseid ja jõuluvana-kujulisi küünlaid koori loosipakiüritusel. Tegelikult on see lõbus.. jah. Leebo, mis me teeme? Kartuliõis?
Siis tuleb Mati Eestisse, vähemalt mõningate kuulduste kohaselt. Saame teda tervitada ühe korraliku kuuma hotshot'iga.
Järgmine kolmapäev on eluvõimalus šokeerida Parhomenkot oma totaalselt puuduvate teadmistega kaasaegsetest kunstiväljendustest. Jeruusalemm.
Neljapäeval võin oma übernilbe väljanägemisega tänavavalgusti-pink-savikoletist demonstreerida ning mõne ilmsüütu olevuse musta auku visata, talle prože peale suunata ning seda installatsiooniks kutsuda.
Samal õhtul saab ausad kodanikke ahistada oma Lutsumaja jõuluprallega. Kunst, see olen mina.

Ja ausalt öeldes, siis ongi jõulud. Mul jääb mulje, et ma polegi veel saanud teid surmani ära tüüdata oma jõulumöla ja jõululõhnade ja jõulutunnete ja muu jõulukräpiga. Kuigi seda viga on veel aega parandada, sest endiselt on lugemata traditsioonilised punased jõuluraamatud, küpsetamata esimesed omatehtud taignast piparkoogid (ei tõota head, ma tean) ning veel on paanitsemata kingituste ja muu jandi pärast. Nii et olge kohe täiesti mureta - tüütus siin alles kogub hoogu.

Fain

2007-12-03T16:48:00.001+02:00

Elu on nagu jutt. Igaühel oma. Enda oma ei peaks ma eriti menukaks ja lugejahuvi ärgitavaks. Enamasti. Mõnikord on draamat jällegi küllaga. Õnneks jällegi mitte niivõrd, et sellest tüdimus tekiks. Piisavalt, et rutiin kaoks ning rutiini kardan ma nagu tuld. Pikas plaanis pole see aga üldsegi hea, sest ei saa ju alatiseks udupeaks ja rahmeldajaks jääda. Seega peaks end praegu rutiiniga elama õpetama. Aga ei taha ju, sest ma ütlen veel üks kord ... Või on lihtsalt pideva mürgeldamisega liialt ära harjutud ja ei oskagi muud moodi. Kuidas iganes, aga aeg-ajalt tahaks midagi, mis minu jutu huvitavaks muudaks.

Meil oli laupäeval ball. Ülikooli aastapäeva ball Vanemuise kontserdimajas. Enne seda sai rahmeldatud ja põetud. Mingeid ohvreid peab ajuti siiski tegema, koori kontserdi kulul seekord. Aga õnneks suutis Valli niivõrd lollakalt käituda, et süümekad nagu viuhti uttu tõmbasid ja sai rahumeeles glämmi nautida. Ülimuhe paljude tuttavate ja ohtra tantsuga üritus tuli sest välja. Liiga palju head liiga väheses ajas. Ning liiga palju rahvast liiga väheses ruumis. Pööre-pööre ja kokkupõrge kujunes õhtu teemaks. Aftekas peeti Ugala konvendis, kus rahvaarv püsis suht muutumatuna, vaid selle erinevusega, et pindala selle massi all kahanes tunduvalt. Keldrikorrusel paiknes aga ootamatult kena ruumike, mis oli oma motoks pannud: Võid tasuta õlut juua nii palju, kui vähegi soovid, juhul, kui sa seda siin teed. No super. Pärast kauaaegset õllekeeldu hambaopi tõttu oli see ikka kurjami hea moto. Tänu kohal viibinud endistele klassivennakestele jätkasime oma olengut nende Sakala korbis, kus üks vanem korbiisend mõõgaga vehkis ja hiljem saunalauale magama keeras. No huvitav-huvitav, selline elu neil siis seal käib. Aga ei, midagi pole öelda: hea oli, vanad tuttavad olid, õlu oli ja kell 8 oli ka uni lõpuks.

Ainult mu punased kindad läksid vahetusse ja vist "tänu" uutele kinnudele olen ma suure osa oma päevast veetnud külili või peffili kuskil lörtsisel tänaval. Või on see mu tavapärane oskamatus sobitada lörtsist ilma ja õigeid saapaid. Müstika igal juhul.

^^

2007-11-25T10:01:00.000+02:00

Hmm. Jah, nad said mu kätte. Enne seda sain mina aga verevõtjad kätte, uuesti. See on siiski suht sõltuvusttekitav. Seekord õnnestus Mann ja Maarja endaga kaasa tirida ja võib-olla tekstiili kohaloleku mõjul eriti lolli mängida. Kuigi see mu eesmärk polnud. Alustuseks suutsin paari minuti jooksul kõik kõige rõvedamad ja ühe inimese puhul lausa anatoomiliselt võimatud haigused endale külge pookida. Ehk siis muidugi linnuke JAH kasti, kui kui küsimus kõlas, kas olete viibinud lääne-Niiluse piirkonnas ning kas elasite 1980ndal aastal Suurbritannias. Muidugi, kamoon! Kõikvõimalikud kroonilised hädad ja hälbed kaasaarvatud. Lõpuks Maarja abil selle pisikese detaili avastanud, pidi muidugi naerust kõveras kõõksuma hakkama, mis veretädile paistis kui meeleheitlikult kramplik valuhoog ja ta püüdlikult ruttas kinnitama, et pole hullu, saame kohe uue lehe printida. Hö. Naer kui manipulatsioonivõte. Järgmise asjana suutsin hetkeks Jüriga juttu ajades oma doonorilehe koos mingite kasulike siltidega ära kaotada. Seda paaniliselt otsides vereandmisruumi sisse hüpata ja kaevata, millega hakkama oli saadud. Õnneks olid tädid seal must ette jõudnud, lehe oma kindlatesse kätesse võtnud, lõid mu voodile pikali ja suskasid nõela veeni. Mis seals ikka. Ebakindla emotsionaalsuse kõikumisega olevus, aga vähemalt verd veel toodab, parem see enne kätte saada, kui tüüp jälle kuskile kilkama ja töllerdama jookseb. Hiljem pidime talongisüsteemil põhinevalt oma nänni kätte saama. See kulges umbes nii:
Tädi: Nii, mida te siis soovite?
Meie: Mmmm.. ööö.. mei tea.
T: Olgu, olgu. Otsustage rahulikult.
Meie: Mmmmm.. ööööö.. mis sina tahad? Mai tea muidu üldse. Ääääää. (jätkus paar minutit) Äkki võtaks selle?
T: (püüdlikult naeratades) Olgu, võtan selle siis?
M: Mmmm.. ööö.. ei tea ikka.
T: (istub tagasi toolile, näperdab pastakat ja hakkab närviliseks muutuma)
M: A teglt, võtaks ikka selle.
T: (võtab kapist kaks komplekti šokolaadi)
Mann: Mmm..öööö ma tahaks seda teist.
T: (otsib välja vitriini võtme ja võtab sealt viimase sellise šokolaadi, mida Mann tahab)
Töps: Mmmm.. ööö. Tgelt ma tahaks ka hoopis seda teist.
T: (otsib jälle välja vitriini võtme ja võtab sealt viimase šokolaadi, mida Töps tahab)
Meie: (õnnejunnis)
Tädi: (ka, kuna me oleme kohe ära minemas)
Aga varsti lähme jälle. Ametlikult kaardistatud B+

Neljapäeval tahtsid ühed teised valged kitlid mult jällegi verd. Koos tarkusehamba lisandiga. Ei noh, ma arvan, et kõik tahavad sellisel puhul kuulda lauseid a'la "See on küll üks väga paks luu, kus see hammas kinni on. Jajaaa, siin tuleb väga palju tööd.", "Kuule, võtame selle suuremate sakkidega sae, see võtab paremini.", "Nüüd saeme küll kõik maha.", "Põsest kadus tuimestus. Ah, noh, kannatad ära." ja muud sellist positiivsust süstivat juttu. Ketassae vinguv hääl kuskil peas ja raksuv kangutamine kuulusid juba asja juurde. Hiljem, kuskil nurgas šokist toibuda üritades sain uued suurepärased uudised, et olen endiselt järjekorras veel nelja hamba eemaldamiseks. Siis sai küllalt ja üks kindel EI oli vist parim otsus tol päeval. Rahuldage end kellegi teise hammaste kallal, stomatoloogilised pervid siuksed.

Reedel käisime Otepääl ka. Köök-saun ja palju võõrast rahvast mõningate eranditega. Ei häirinud. Muhe oli.

Aga kui kellelgi mõnikord motoorsed funktsioonid häiritud saavad ehk nad on natuke hädas elukspüsimiseks vajalike protsesside säilitamisega, siis ärge mind appi kutsuge. Ei pruugi hästi lõppeda. Maarja, väike ahne laps, tõmbas omale mahla kurku ja hakkas vist natuke lämbuma. Muidugi ajas see mind naerma, kohe väga meeleheitlikult kõveras kõõksuma. Kõõksus ka Maarja, aga tal vist väga lõbus polnud. Nii me sis keset kooliõue oma aega veetsime, rektor läheb mööda, meie ikka vigiseme. Lõpuks suutis mahl siiski söögitorusse oma rajale tagasi pöörata, naer aga mitte. Igatahes, polnud see absoluutselt minu süü, et ma tõsisel puhul nii reageerin, sest kui kellelgi häda käes, ei peaks ta selle käigus huumorit tegema, veidralt korisema ja suust mahla välja purskama.

2007-11-21T22:35:00.000+02:00

I really don't. They're gonna torture me tomorrow and I can't help it.

"Kergelt värdja olemisega lapsuke"

2007-11-08T21:21:00.000+02:00

Selline lause on näide meie kalli Epi sõnavaramust. Samas, mõnikord "viidi puusad kergelt pöördesse" ja rokokoo-aegsed pornopildid olid ikka kui "pikantsed stseenid daamidega". Jah, täna räägime kunstiajaloost ehk mina üritamas mitte olla hooajaline sucker. Kunstiajaloost ka seetõttu, et täna sai ta vähemalt osaliselt otsa. Ikka väga väikseosaliselt, kuid siiski. Ei teagi nüüd kohe, millega end lõbustada, kui kadus vajadus lätlast Kangis-Laskis'it ja Gombrich'i lugeda. Õnneks jäid veel alles esmaspäevane visuaalse keskkonna ajaloo töö, kunstiteose uurimustöö essee vormis ning need lugematud kindlat "põnevust" tõotavad seminarid, tööd, kohustuslik lugemisvara ja muuseumikülastused, mida meie uus ajaloo lektor meile lahkelt lubas. Põnevus seisneb absoluutses kõne monotoonsuses ja ükskõiksuses, mida ta meile pakub. Ei mingit Epi emotsioonidest pungil rõõmsat vehklemist ja "äärmiselt-äärmiselt põnevaid sambamomente". Läbi sellega.

Aga homme pidin ma honeybum'i juukseid lõikama. Hö, vaatame kui palju ebasümmeetriat ja korrapäratust ma suudan tekitada :D

Emotsioonik

2007-11-03T14:49:00.000+02:00

Kas see pole mitte hea? Hommikul põgeneb uni varakult oma sügavuste ja alateadlike piltidega, asemele tuleb vaikne rahutus. Silmi ei tahaks veel lahti teha, tean, et kell on vähe. Veider valgus: udune ja külm, aga samas nii mahe. Uudishimu on inimlik, kardinaid laiali lüües leian eest paksu, kohe tõesti paksu lumesaju. Naer tuleb peale ja kere lausa ootab juba, millal ometi hakkab kõlaritest Jack Johnson'i muusikat tulema. Tantsin toast tuppa, joon kohvi ja olen rahul. Kõik vaiksed murettegevad asjad kaovad selle pehme valge sumina taha, mis vaikselt musta maa ja kollaste tammelehtede peale langeb ja seal aegamisi veeks saab. Realistlik mõistus undab kuskil vaikselt, kuidas kõik see varsti jalgumärjutavaks lörtsiks sulab ja tuletab meelde tegelikkuse tüütust ja ärritavust. Aga. Ei hooli praegu. Nüüd saabub klišee aeg, mil kõik õige hea soojuse tunde peale toob ja juhuslikus helis või pildis peegeldub jõuluse kaneeli ja küünalde lõhn. Ma tean jah, et ma olen sucker. See on see pisike (või mitte väga pisike) sucker-osa küünilisest minust. Ja las see osa käib teile närvidele, (nagu mõndadele käib närvidele pidev sarkasm ja iroonitsemine) sest see aitab ajal olla just selline, nagu ta mälestustega on kujunenud. Muidu tuleb hiljem jälle tõdeda, et seekord polnud õiget tunnet ja kõik on kuidagi rikutud. Laske ma olen sucker ja emotsionaalne oma klišeedega. Just nüüd, kui maa esimest korda valge teki alla poeb.

Uuh, I lost my identity

2007-11-02T14:24:00.000+02:00

Kolmapäevad pole vennad. Seda tõestab viimaste nädalate assortii. Aastate kaheksakümnendate süldilauast, orientaalsete biitidega geishadest räpasesse hooramajja ja lõpuks nunnadena Zavi. Aga ütleks, et nii ongi vist kõige parem. Ja kõiki teisi nii näha. Igaüks võtab vastavasse karakterisse tsipake ennast kaasa ja mängib rolli nii hästi või palju, kui tahtmist või viitsimist parajasti on. Ja jälle on sõbral mõni nüanss juures ning argipäev tohutult värvikam - mis saaks veel parem olla. Siis saab teisel päeval pruunis lehepudrus jalgadega sahmida ja eelmist õhtut meenutades naerma pursata. Või igavas loengus korraks kellegagi pikki jutte rääkivaid pilke vahetatud. Või oma diivaninurgas teed lürpides jällegi uskumatutesse fantaasiavarustesse purjetatud. Parim tekstiil ever. Siiamaani ei suuda uskuda, et mis head ma ometi teinud olin, et sellisesse punti sattusin. Kõik on nii erinevad ja samas niiväga sarnased, et koos võib kus iganes käia ja hullumiseni naerda või jälle eksistentsiaalseid probleeme ja müsteeriume arutatud. See vist panebki kokku meie tekstiili kursuse, see kõikide tüüpide mikstuur. See on nagu päike oma kiirtega, igaüks isesuunas, aga mõne puududes on valgus siiski tuhmim. Ja kui kahju, et juba on november ja meil on jälle vähem aega koos koolis käia.
Kolmapäeval igatahes marssis see kamp kui üks mees nunnadena Zavi sisse. Praise the Lord - laulis Gopselit, mängis munga ja Draculaga lauajalgpalli, tantsis end hingetuks ja rüüpas nurgalauas õlut. Kuni uus baaritsikk tuli noori inimesi välja lööma ja õde Ursula koos Punase Risti mungaga järgmise kloostri poole teele asus, kus kõlvatud paljakintsulised meesisendid parajasti ringi jooksid. Lõpuks suutis taevane püha viha neid veidi taltsutada ja oma ülesande täitnuna võis Ursula igavikulisusse hajuda, et anda teed oma maisemale alter-egole aka Töpsule. Viimane jätkas oma maist teekonda mööda öiseid Tartu tänavaid, Norskava-Rene filmiõhtuid ja kella seitsmeks fockin-ell-Juhan-poisi überilusat maja. Han ja mina saime küll maja külmima toa, aga see-eest oli katuseakende taevavaade külmetamist väärt. Halleluuja!
Koolis oleme usinalt siidi maalinud, Platoniga end juhtmestanud ja ohtralt iba ajanud - nagu ikka produktiivne olnud. Nüüd ootab ees nill nädalavahetus, soe mantel ja ei-tea-veel-milline-kook-kokaraamatust-valida hõrgutis.

Humanitaari arvud

2007-10-27T15:55:00.000+03:00

1 rets oli. 1 hiiglasuure roosa peffiga. 9 libu ja 3 transumehega 1-s pisikeses tolmuses ja überrõvedas ruumis. 3 tundi kestis rebaste igakülgne kunstikooli eluga tutvustamine ja kell 9 oli magamamineku aeg. kell 8 ärkasin ja läksin loengusse. 1 katkise hoorasuka leidsin hommikul koolis teljeruumi põrandalt koos lugematul hulgal muude eelmise õhtu rekvisiitidega. 1 loengu suutsin koos väheste kaaskannatajatega vastu pidada. 1 must üliarmas kassipoeg möllas koos 9 tekstiiliemmega reedel koolis. 3 korda kõndisime Leeboga õhtul üle jalakäijate silla, muidugi absoluutselt niisama, kuna midagi paremat kah teha polnud - töllakus. nr 2-nimelist viiekorruselist maja otsisime, leidsime nr 2a-nimelise pisikese putka - produktiivsus. 2-te barettidega penskarit pidasime 5-ks nooreks inimeseks - lühinägelikkus. 4-le korrusele kalpsasime, 1 pitsa tegime, jagades seda 9 inimese vahel 25-ks tükiks - tarkus. 2 Gallianot, 2 vahukoort ja umbes 6 kohvilaari. 101 hotshot'i meisterdasid mu käed - rumalus. 1 agressiivne kapp, 1 sinikas silma all ja tänase hommiku seisuga veel 10 suuremat ja väiksemat sinikat ning marrastust igalpool - erinevate pindade ja minu-vaheline vastupandamatu külgetõmbejõud.

You're a hooker, ye-yeah

2007-10-22T22:22:00.000+03:00

Homne päevaplaan näeb ette järgnevad punktid:
1) liburiietus
2) perse ehitamine
3) transvestiidiriietus
(Olks, see lihtsalt kõlas nii lahedalt .. ja kui tihti ma siis saan sellist plaani presenteerida?)
Kõik vaev ja viletsus noorte rebasekutsikate pärast. Ma mäletan, kuidas ma eelmine aasta siinsamas hädaldasin ja oma naha pärast kartsin, kui minu kord oli retsitav olla. Höh, seekord on kellegi teise kord. Põhjust vähemalt on, muahahhaaaaa.. ärrrrrrrrrrr.
No vaatame-vaatame. Küll muljetan, kui must muljetajat on.

Siis me saime vanadega kokku. Ja lõpetasime improviseeritud unise sööma kella poole nelja paiku arutades ülimalt energiliselt teemadel, millest naised saunas räägivad. (Mehed teglt ka.) Päris tarku asju sai teada või kui mitte teada, siis valjult välja öelda ja teadvustada. Kahjuks või õnneks ei muutnud see kõike just selgemaks, aga kui see mitte, siis aeg ikka teab.

They call me Mellow Yellow

2007-10-17T23:08:00.000+03:00

Mul polegi mingit pointi siia kirjutada. Mitte et siis muudel kordadel olukord parem oleks, aga nii tavapärast "asjalikku" stuffi pole ka. Niisama lihtsalt. Minu blogi, ise tean, mis teen. Ja tuju on ka hea, miks siis mitte.

Täna saime nimelt ühe hirmkoleda asjaga ühele poole. Presentation in english. Ökk. Mingi iga-aastane õudukas .. tegelikult lausa kaks korda aastas. No nüüd on ta vähemalt läbi selleks semestriks ja tuju hea. Kuni uued, rõvedamad ülesanded kaela hakkavad vajuma. Niikauaks on ninnunännulällu. Saab jälle elu elada, mis niikauaks ootele jäi.

Ja saab ehk ka vanadega kokku. Täna õnnestus neid lausa karuselt kaisutada rahvatantsude vahel. Kurja, kuidas asjaajamised kõik muu elust välja blokeerivad. Eks ta ole kohusetunde süü ka vms, aga ikakist. Aga nüüd peab küll lõpuks selle nalja ära tegema, kõik kokku ajama ja väikse koogi kõrval sumisema. Moos.

Üks kiire kontsert oli kah veel täna, aga neid on niikuinii ilgelt palju kuidagi, et keda kuradit see ikka huvitab. Või noh, kui huvitab, siis reedel tegeleme ka millegi sarnasega kuskil .. ööm. kaugel.. Annelinna taga. Huvitav tõesti. Reedel saab veel Orientaaltšilli nime all veits .. mm. nillida? Olks, moos:)

Nasty

2007-10-13T15:50:00.000+03:00

Ilm on jälk. Reuma vaevab. Vanainimese asi, mis parata. Siis, kui me veel arvasime, et tulebki vananaiste suvi oktoobris, siis oli laager. Seal Viljandi lähedal Pärstis. Sai laulda ja ... laulda. Ja natuke rebaseid ristitud, hästi leebelt. Ja hommikul päikesepaistel piknikku peetud. Ühesõnaga, soe oli. Siis. Eila veel ..
Ja sai koolis käidud ja Ida tantsukoolile lavasirme trükitud ja filosoofias end juhtmeks tõmmatud ja üle lastud ja vihmaveeloikudest rahvatantsijapõlvekaarel üle karatud ja sünnipäevasid peetud. Oh, neist võiks lausa rääkida. Natuke ikka.
Teisipäeval tehti Zavis Kaarli auks pikk laud ja rahvakogunemine. Täitsa moos ju, kuidas suvalised massid sujuvalt lõimuvad. Äraminek osutus aga mitte nii sujuvaks. Meid oli viis - tsut-tsut liiga palju, et ühe laadimisega taksosse mahtuda. Noh, ma olin valmis jala minema, niikuinii oleks minu pärast mingi tiiru pidanud tegema. Aga ei, vaja otsida maksitakso. Seda muidugi kesklinnas niisama ei vedelenud. Lõpuks hakkasime Kaarliga jala astuma, Riia mäest üles ja raudteeviadukti alt läbi. Seal tuli mõistus koju, et kui eesmärgiks on kunagi ka koju jõudmine, oleks võib-olla tark Võru mnt poole pöörata. Mööda Raudtee tänavat, mis loogiliselt võttes oleks nagu olnud just õige ühendus Riia ja Võru mnt vahel. Pärast pikka vehkimist ja kerget kahtluseussi leidsin ma ennast järsku Lõunakeskuse kandis Selveri eest. No müstika, segadus oli täielik. Kõik oli nii kuradi pime külm tühermaa kah. Rõve. Kuidagi olin ma seal veel ringi keerutanud ja kõikvõimalikud teeotsad ja sildid üle tšekkinud, et sama teed tagasi ka ei osanud enam minna. Sildid olid muide haiglaselt väärakad: kahes eri suunas Aardlat näitavad viidad lihtsalt pole normaalsed. Lõpuks leidsin ühe vana kojamehe Selveri parklat pühkimas ja küsisin teejuhatust. Sain. Ja pärast igavikuna tunduvat kihutamist jõudsin lõpuks ka juba tuttavamatele aladele ehk Aardla risti. Kogu matka peale oli kulunud ümaralt kaks tundi. Pooleteise tunni pärast oli äratus. Ei tea, miks see järgmine päev küll nii uim oli?

Eile oli veel sünnipäevasid. Neid on kuidagi palju üldse praegu. Orkuti kõikvõimas süsteem näitab kolme rida inimesi, kes jälle vanemaks saavad. Oktoobrimüstika ja romantiline valentinipäev vist (: Igatahes pidasid Rass ja Rax kuskil Annelinna päristagalõpus oma omasid. Torm peksis vihma, lõhkus vihmavarje ja lehvitas seelikuid. Sooja saamiseks jooksime Kassuga tornmaja üheksandale korrusele ja tegime liftile julmalt ära. Paarti kogus hoogu, kogus inimesi, kogus lärmi ja muidugi kogus läbu. Vajalikke asju sai ära räägitud, mis oli positiivne. Pea all oli Bämbi:D Hommikul üritasime teha nägu, et korter pidigi selline kaosejärgne välja nägema ning tõmbasime uttu. Ilm ei olnud just oluliselt paranenud, kuivemaks ehk siiski.

Nüüd on akna taga olukord endine. Kaka ühesõnaga. Vähemalt lehvib köögist magus õunakoogi lõhn ninna. Jammi.

Halleluuja indeed

2007-10-04T19:55:00.000+03:00

Ei noh, nalja polegi. Kohe ongi päris halleluuja. Ja osaliselt selle suure halleluujatamise pärast pole mind siin lehel ka tükk aega näha olnud. Ja no ka igasugu muude jantide tõttu. Aga et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama eelmisest esmaspäevast, 24ndast septist. Siis tehti koori verivärskete rebastega natuke prallet. Ülejäänud nädala õhtutest hõivasid kooriproovid tubli poole. Kergelt veider tunne tuli juba, kui koolis sai niikuinii õhtuni janditud, ise kurjamoodi väsinud, ja siis rõõmsalt jälle proovi kalpsatud. Teised tõenäoliselt sellest aru ei saa. Minni küsiski just, et kaua ma seda välja kannatan. Noh, raskusteta (: Järgnev suurem lauluüritus toimus laupäeval Hüpassaares Mart Saare mäletuseks kogunedes. Ilm oli soe ja kirik oli külm ja kohv oli olematu ja Viljandi oli muhe ja Piro oli hmm.. kah soe. (Ja muidugi, lause algab väljapeetud tuustide-ürpide-ülikondadega kirikukontserdist ja lõpeb muidugi Piroga.) Müstika :D Järgmisel päeval ei saanud me ometi veel küllalt armsast Mardikesest ja laulsime talle veel. Päris koledasti kahjuks. Või noh, kellel sest ikka nii väga kahju oli. Neljal penskaril, kes meid Peetri kirikus külastasid, tõenäoliselt mitte. Pärast tegime Leebokaga ühe traditsiooniliselt maailma parima kakaojoomise Shakespeare's. Teisipäeval võisime lõpuks avalikkust ka oma kauaõpitud kallikesega morjendada. Ehk siis Lobgesand und Halleluja kõrghetk Jaani kirikus. Täitsa kobe tuli. E-e-e-eei kurda. Pärast latrasime kooriga veel pubis teed juues ja Jaani sünnipäeva pidades. Ma ütleks, et lauluinimesed muutuvad järjest muhedamaks. Täitsa kohe nagu ... eh .. nauditavad on. Selle tõttu sai kohe järgmisel päeval ehk kolmapäeval noore ajakirja Akadeemiakese avamispidustustel ka oma häälekesel unnata lasta. Et siis õhtul uuesti koguneda, laulda muidugi, natuke üldkoosolekul probleemitseda ja jälle kord Jaani sünnipäeva pidada. (See mitmekordne sünnipäevatamine on päris popp, ma vaatan. Ehk siis "hint, hint" mõningatele tüüpidele.) Sealt läksime Leebokaga Tammelinna vihmastele pimedatele tänavatele ekslema. Kohe täitsa "planeeritult" nagu ikka. Thea pidas oma uues kodus soola ja leiba. Või siis puuvilju, veidraid veine ja meejogurti dippi. Moos. Õhtu jätk viis mu punase vihmavarju ja Janari überhoogsast sõidustiilist veinilaigulised püksid hoopis vanasse nakkushaiglasse, kus sotsioloogid ja muud kaasatolknejad Guinessi rekordite purustamist üritasid. Kui palju mahub siiski näljaseid tudengeid pisikesse tuppa? Võin öelda, et palju. Palju oli öös veelgi asju. Mõmmmuusikat ja blogikülmkappe ja vihmavarjumerd ja naljakaid inimesi ja vihma ja varbaotsavahtralehti ja spuukit pimedat vorstivabrikut ja kilekotimehi ja palju nummidust. Hea ta oli.

Aga homme laseme kooli julmalt üle ja lähme hoopis laagrisse. Kooriga muidugi, teisi inimesi ma varsti enam ei mäletagi, kui asi nii edasi läheb. Ma usun, et see saab ülimalt muhe olema.
Eks siis .. näeme loodetavasti varsti jälle.

Järgmine nädal võite mind mu punaste metsviinapuuväätide all külastada, elagu kakao ja muffinid (:

Gazoom ja Cherry-Hubba-Bubba-maitseline kummelitee( :

2007-09-23T13:38:00.000+03:00

Ja jälle ongi nädalake möödas. Aeg on jälle rohkem sügises. Vahtrad peavad jälle pidu. Ikka uuesti. Mis teha, ega aasta ei peatu.

Ja tulebki teha, et aeg raisku ei läheks. Molutamise, masendamise ja uimerdamise peale. Plaanida asju. Hästi palju asju. Eks neid olegi praeguse hetkega kohe üsna suur hunnik kogunenud ja tark muidugi oleks nendega ka tegeleda, aga jah.. sügis ju tuleb. Asju, mida teha ja asju, mida mõelda. Sest mõelda on palju. Ja teha on palju. Seda ma vist juba ütlesin. Kohe-kohe saabub hulk üritusi, mis nõuavad aega ja energiat. Protsessi käigus saab neid kindlasti veelgi rohkem, mille üle ma muidugi ei kurda. Kontserdid ja tähtajad ja paartid ja rebaste retsid ja sünnipäevad ja proovid ja laager. Praegu peaks tegelikult vist kunstiajalugu lugema (mida on see aasta küll sittamoodi) või emme sünnipäevavaiba jaoks riideid ribastama või kampsunit kuduma või midagi süüa tegema või särgitrükikavandeid vorpima. Huu, seda kõike ma muidugi, nagu näha, ei tee. Hetkel. Loodetavasti kunagi. Varsti.

Eile käisin aga sünnipäeval, mis käis teema alla lauamängud. Tegelikult jõuti vaid ühte mängida. Sellist pokkeri ja pideva täringuveeretamise kombinatsiooni. Täringud ja õnn on naljakad asjad. Neil pidavat mingi suhe armastusega olema. Seni pole täheldanud.

Aga sünnipäevale suundudes kingiti mulle üks tumepunane roos. See oli naljakas ja veider. Tuleb vastu noormees, pilgutab nunnult oma vesihalle silmi ja küsib telefoninumbrit. Kuna tal olid korp! Sakala värvid, siis küsisingi, et miks ta sõbrad, kes eemal nurga taga piilusid, teda ikka veel selliste asjadega piinavad, rebane ta enam ju polnud. Pärast pikka lora sai selgeks, et tüüp hakkab järgmine nädal abielluma ja juhuks, kui pruut kohale ei ilmu, on vaja asenduskandidaati. Potentsiaalse mõrsja telefoninumbri jaoks olid meestel lausa käärid kaasas, et nendega tüdruku mantlivoodrisildile kirjutatud numbrid ikka korralikult ära lõigata ja kindlasse kohta panna. Heh, naljakas see igatahes oli ja Rüütli tänaval suurt tähelepanu äratas. Ja tuju tegi ..naljakaks.

Veel naljakamaks tegi tuju hilja õhtul koduteel üks pisitilluke koerake, nimega Tupsu :D, kes oli valmis oma väikeste kihvakestega mind lõhki rebima ning kelle omanik meeleheitlikult kutsu rihma otsas jooksu pistis ja muudkui kiljus: "Tupsu, Tupsu, tule ära!" No kurja, kui see polnud naljakas :D

Aasta oli siis 1987

2007-09-17T19:01:00.000+03:00

No niiviisi. Sedapsi juhtus vahepeal, et ajasime oma kellad ja kalendrid pöördesse ning tähistasime Kassu sündi. Tema sündimise päeval muidugi. Kalmer Tennosaare ja Anne Veski häälte kõlades kanti lauad looka süldi, rosolje, marineeritud kõrvitsa, hapukurgi, keedukartuli, lehmakommide, pasteedi, kringli, heeringa, sibula ja hapukoore alla. Vahepeal uuriti Soomest ja lausa Ameerikamaalt pärit kostüüme ja kingi, uut tüüpi õllepakenditest rääkimata - plekist ja tõenäoliselt konserviavajat nõudvatest läikivatest silindritest. Toostid nõrgusid paatosest ja kindlustasid hällilapsele elurõõmu ning kindlameelsuse läbi paljude aastakümnete.

Mis imeline mašin ..

2007-09-10T17:04:00.000+03:00

Vahepeal on toimunud see, et ma sain vanemaks, mida tavaliselt niisama naljalt muidugi ei juhtu. Ja kuna sündmus oli niivõrd eriline, siis sai seda lausa kaks korda tehtud. Teisipäeva õhtul nohu ja mossmosstujuga Pirole suve imiteerima minnes tuli üks tätskin vastu ja andis mulle brožüürikese pealkirjaga: "Kõigile kannatustele tuleb peagi lõpp!" Ja jumala tahtel tegi see mu tuju väga palju paremaks, lausa niivõrd, et selle peale keset tänavat valju häälega naerma hakata.

Hih, igatahes Piro oli kena ja inimesterohke. Õhtu jätkudes aina enam. Hea oli neid näha. Inimesi. Neid omasid ja kalleid :) Hiljem jätkutasime muidugi Zavis, kus sai tantsu ja tralli. Sai ka märgi püksipõlvi pärast koju minnes suur kimp lilli Zavist pätsatud klaasi"vaasiga" käes.

Vahepeal ehk siis näiteks reedel tuli tekstiiliosakonna täiesti vabatahtlik kohustuslik ekskurss Narva ja Jõhvi. Muljed olid leebelt öeldes värvikad. Kreenholmi Kõrgeaususe Türan-Türanni Kuningriiki sisenedes tervitasid meid tohutusuur tondiloss, kolmemeetrised müürid okastraadi, valvuriputkade ja prožektorite südamlikus kaaskonnas. Ja ka sisemus harmoneerus sujuvalt väljaspool olevaga. Väga metafoorselt paljuütlevad olid pimedates ruumides väljapääsu otsivad paanikas pääsukesed ja kiirelt vaigistatud rõõmus suupillihääl. Väljasõidu helgemateks osadeks said siiski bussipeatus nimega "Nõudmiseni":D, hiigmõõdus kohalik kurk, ilus Jõhvi Kontserdimaja ja roosade tuttidega originaal-laps:D

Sünnipäeva jätkutamine jätkus aga veelgi. Laupäeval Kuuste-citys. Kahju oli see, et meedia enamus plaanis algselt hoopis miskit muud paartimist tol päeval. Aga siis, kui lõpuks kuus autot maja ees parkeerus ja kõik-kõik kohal olid, siis oli... hih, niiiiiiiii hea tuju:) Kuidagimoodi mahutas korterike ka ikka kõik massid ära. Tubade täituvuse koha pealt kehtis aga reegel: kus on, sinna tuleb juurde. Aga see! See uskumatult muhe ja superkuul masin, mis nad mulle kinkisid, ületas ikka kõik laed. Kohvris kaasaskantav vinüülimängija, mida me kunagi eelmine kevad poes olime nillinud ja mis oleks juba ammu kuskil Vanemuise rekvisiidilaos tolmunud. Aga vot ei. Nüüd kekutab ta hoopis minu laua peal :D Nii me teda öö läbi mängitasime nii et korpus kuumas. Mingi hetk hakkasid usinamad ära vajuma. Kuhu siis parajasti juhtus. Aga et nende valitud kohad ei vastanud maksimaalse mahutavuse põhimõtetele, pidime seal pisikesi korrektuure tegema ehk siis inimteisaldamist korraldama. Kõik enamvähem õnnelikult horisontaali asetanud, pidasime köögis veel natuke paartit. Uskumatu ikka, kui asjalik võib inimene varahommikul veel olla. Müstikamoos. Lõpuks saigi nii, et mõnes toas oli ruumi küllaga ja veel ülegi, kui teises igat vähegi suuremat pinda mõni olevus kattis, esikus kolm (Jerl ja Rax ometi nii nunnult kõrvuti ei maganud:) ja köögis kolm. Järgmine päev jätkus kollektiivse söögitegemise ja massiivse kohvijoomisega. Kuna ansamblid Kukerpillid ja Vitamiin olid end juba ammu vinüüli peal ammendanud, tuli õnneks meelde, et tegelikult on mul ju pööningul mitu kastitäit veel neid võrratuid musti plastmassist muusikakettaid. Nii me siis muusika taktis ja kofeiinimõju all värisesime paar tundi:D Kui siis viimased minejad läksid ja mina Doorsi lõugamise taustal kodu jälle elamisväärseks muutsin. Olin just ennast teleka ette teki alla kerra tõmmanud, kui ühed külalised jälle "sinnakanti juhtusid". Hih, mis seals ikka, fun oli. Kooki moosiga, mustikamoosiga(:

Ei tea, kas siis kui ma kolmkümmend saan, oleks see aktsepteeritav, kui sünnipäev toimuks kolm korda?

(Kole on see, et mu hambaarst ütles, et tegelikult plaanivad nad mul viis hammast lähiajal välja opereerida. VIIS!!!!! Mulle ei jäägi endale ju niiviisi midagi alles, mida pensieas proteesidega katma hakata. Huu, kavatsen neid igneoreerida. Tark mõte, kindlasti.)

Suvel tahavad kõik su verd. Meie vähemalt küsime enne.

2007-08-27T16:26:00.000+03:00

Jah, olin täna tõesti esimest korda ka inimkonnale kasulik. Nii vahelduse mõttes. Päris moos oli. Nõel oli suur ja tädid olid armsad. Ja verd voolas ojadena. Tahan veel. Sucker.

Vahepeal on muidugi jällegi igasugu vähem ja rohkem põnevaid üritusi olnud. Enamuses siiski rohkelt põnevaid. Või muul kombel intrigeerivaid. Et siis meri ja saared ja kivid ja Mukid ja männid ja rahvas ja eksimised ja autosõidu naljad ja sakslased ja ujumised ja rannavolled ja päiksed. Järgmisena tulid tomatid ja basiilik ja mozzarella ja oliiviõli ja elektrirong ja Keila ja Meremõisa ja B(K)ongo ja nill ja rahvas ja hommikune eufooria. (vt täpsemalt Leeboka juurest, kui huvitab) Ja pärast seda tuligi kasulikuks hakkamine. Nii et tegelikult polnudki niiiii väga palju tegemist. Kuigi samas, ega ikka igav ka ei hakanud.

Meelesolevate peapõrutuste sarja lisandusid uued tulijad. Üks varasemast ajast ehk sellest talvest, kus üliosavalt (loe: mitte eriti) lauatades õnnestus natuke koledasti mäest alla kukkuda, kasutades põrkepehmenduseks oma pead. Ja viimane õnnelik uustulnuk oli eelmine neljapäev, kui pärast pikaajalist viibimist eemal igasugusest tsivilisatsioonist tagasi Lolllinna maabusin. Esimese tegevusena pärast autost välja kobimist ja oma kodinatega teadmata suunas tormamist oligi tormamine vastu liiklusmärki. Auväärse kõmakaga nagu kombeks. Pea läks natuke katki, aga mitte väga. Jääme järge ootama. Põnevusega, peab mainima.

Aga nüüd maalerdame ja hotshotime.

28.08.07 13:32
Hih. Hotshotisime nii et vähe polnud. Mõm. Mõnitasime Kolbakest ja Mulllderit, kui nende motoorsed funktsioonid häiritud said, saatsime ka Mati suurejooneliste mõnituste saatel Portugalimaa poole teele, mõnitasime inglise keelt õppivaid japse ning tantsisime kell 4 hommikul neljandal korrusel rootsi träna stiilis. Stampa med Leroy: Mjölka kossan, Arabic aunt, Chernobol child jt. Ei, üldse ei mõnitanud kedagi.

Aga nüüd maalerdame siis edasi.

2007-08-20T15:44:00.000+03:00

üüü. volle tapab. aga nii armsalt ja meeldivalt. ei pane pahaks, ei.

rannas kohtab päris mitmesuguseid elukaid. ja jälle leiab kinnitust see, kui suletud ring tartu ikkagi on. kõik lihtsalt peavad kõiki tundma. kui ei tunne, siis on vahele mõni arvutusviga jäänud.

aga nüüd tuli ootamatult teadaanne, et me ei saagi oma kohalolekuga tartu elu "rikastada" ja kohe päris nädal aega. tripp. tartu-rakvere-saaremaa-tallinn-saku-meremõisa-tartu. soovi korral võite mu seniiltelefoniga ühendust võtta. aloha.

Rabandused ja sadomaso

2007-08-14T13:44:00.000+03:00

Camilla Derrico - Curly

Täitsa kahtlane tunne tuleb juba, nagu olekski ma mingi maniakaaalne enesevigastaja. Või lihtsalt uskumatult koba. Teine variant on muidugi tõenäolisem, arvestades juhtumeid. Nüüdseks ma juba teadsin, et Kaarliga reilenderit tantsides võib mõnikord liialt hoogu sattuda ja teadmata suunas madalsööstul lendu tõusta. Seega ei tulnud ka eilne jalgjäsemete kokkupõrge väga suure üllatusena. Midagi uut oli aga jalkat kõksides ja triblades end järsku asfaldit kallistamas leida. Rõve. (Järgmine kord valime muru.) Nüüd ma siis olengi sinise paistes põlve, väga ära põrutatud käe ja mõne marrastusega järjekordselt tsipa sant. Ühesõnaga käisime eile jõe ääres tähti vaatamas. Olgu, rikume romantika, perseiidide sadu kaemas. Tähekaardi ning Pirotekk 1 ja 2-ga ja puha. Kõik olid head. Mis sest, et õhtuks olid lallud täitsa läbi omadega. Kokkuarvutatult olin ma too päev pea 20km läbi kõndinud. Osa sellest rõvedalt raskete värviämbritega. Ja päike oli muidugi nummi. Not.

Nüüd tahaks natuke magada ka. Ilma kuumuse ja ajalise limiidita, palun.

Ja no muidugi lällasime vahepeal Saaremaal. Kooriga koos. Jällegi üllatavalt muhe ja mõnus oli. Mändidealused liiva sees magavad kämpingumajakesed ja vaikselt mühav meri, no mis sa veel tahad. Öösel, kui kogu pööbel randa vajus, ribisid? ja komme sõi, võeti ka muidugi laul üles, kuis muidu. See osutus kogu oma kakofoonia juures siiski tõhusaks, kui mändide ja kämpivate lätlaste-prantslaste-soomlaste-rootslaste vahel pimedas ära eksides tagasi randa oli vaja jõuda. Ja esimest korda orienteerusin tähtede järgi. Oi buustime.

Omme teeb Minividin MiinaBashi. Ja ma saan olla tema gnome. Ja siis lähme tagasi Saaremaale. Seal oli liiga hea.

2007-08-06T19:08:00.000+03:00

A. Täna avastasime, et need Milkat kopeerivad jäätised Saastakas sisaldavad kanepit või muud eufoorilist ainest. Mõju oli metsik. Kaks vaikselt õhtut nautivat vanameest said meid vaid üllatusega vahtida, kui me naerust kõveras maas püherdasime. Ou, ou, vaata seda pilve .. jne.

Jah, täna oli kena päev. Vähe päiksene kah. Mis sest, et rõvedate varapubekate hordide randa saabudes pidime nende okupatsiooni eest paadi võtma ja järve kaugematesse vetesse vaikust nautima aerutama. Sai vähemalt parte lantida.

Päris naljakas on vahel.

2007-08-05T21:49:00.000+03:00

Igast asju võib kohata. Pärnu rannas näiteks. Kaelkirjakuid ja ainult näidavat hilisõhtust stripodroomi. Ja vahepeal võib Bloggeris jällegi mu uskumatult andekalt väljenduvat kunstilist kätt või selle tagajärgi näha saada. Oi, kus ma nüüd tuunisin.. täiega. Tgelt oli seal rannas vist see teema, et tulevad tibinad vaikselt jalutades, jõuavad promenaadi otsa. Mõned tormavad lärmakalt ja absoluutselt mitteväärikalt kahe autokummiga kiige juurde, hakates seal lollakalt kilgates tilbendama (neutraalne vihje: mina, mina!). Teised liigutavad oma jäsemeid siiski rahulikult ja väljapeetult ning suunavad need meremärja liiva peale, et seal mõtlikult silmapiirile vaadata. Siis saabub ka rahmeldava tüübi ajju pisike välgatus, et Oi, meri... (järeldus) rahulik romantika ja endassesüüvimine. Lohistab end siis ka veepiirile ja pilgutab oma mõttetühje silmi suures arusaamatuses. No kurat, varbad saavad märjaks ja mere kohal on pilved niikuinii. Aga kui peab, siis peab, ok.

Aga miks Def Leppardi kahe albumi nimed on Hysteria ja Pyromania? Mingi värk vist. Pour Some Sugar On Me. Seeonhea. Ma nimelt tsekin oma mediapleieri listi, kuhu oli märkamatult mingi 15 giga mussi kogunenud. Mai tea kust. Mina pole teinud. Not. Hih, kui ma laseks tal järjest kõik lood ära mängida, siis jätkuks seda umbes kümneks heamuusika päevaks. Ja ööks.

Ma mõtlesin, et tõmbaks omale ka selle filmi, millest ma mäletan, et ta oli hea. Kohe päris hea. The mating habits of the earthbound human. Hih, ei mäleta sellest palju, aga mäletan, et oli .. hmm. hea siis vist. Vaatasime seda Ahto juures vist. See tuletab meelde, et ma tahaks väga vanasid näha, mõtlen just neid uuemvanasid, noh neid, kes tulid kaks aastat tagasi või noh.. saate aru küll. Igastahes tahaks söömat. Ja no saunast just ka ära ei ütleks, kui kellelgi pakkuda on. Ja ma tean, te tahate tegelikult ka. Onja?

Tööd tehes on nii palju aega mõelda. Mitte midagi asjalikku muidugi, kus te sellega. Acton is the enemy of thought. Aga igasugu imelikke asju alati. Näiteks, kuidas peaks inimene käituma, et mitte olla ebaviisakas, aga end siiski selgelt väljendada? Või miks ei voola vesi voolikust piisavalt kaua, et ma saaks oma tolmused jalad puhtaks pesta? Või miks ei saa mingit töllid tüübid aru, et nad pole üldsegi mitte nii vastupandamatud, kui nad oma paksud higised kolbad autoaknast välja pistavad, midagi kavalate nägudega mölisevad ja arvavad, et sellega on tibinate poolehoid täie kindlusega võidetud? Kurat küll, päeva rikkusid ära. Või miks on vanal, korralikul ja kenal uksel mõned lihtsalt kiuslikud ja pinnulised lauad sees, mida on võimatu värvist vabastada? Või miks täiesti tundmatud nolgid, kes tulid ka vist "ehitama", ise mitte midagi teha taibates, lihtsalt suvast ligi hakkavad ajama? Või miks tahtes kedagi näha samas kardetakse jällenägemist? Või miks on mõned tegevused lihtsalt niiiiiii tüütud? Umbes nii nägi ma aju "Mõttetute mõtete sektsioon" täna välja. Põnev, kas pole. (Ja ega need mõttekad mõtted eriti paremad polegi.)

Homme viin oma pooliku sõrme Verevisse ujuma ja päikest kaema. Kaladele süüa ja väikestele lastele õudust. Muhahaa.

Noh jah.. ma siin niisama .. mõtlikuna..oodates filmi laekumist ja möla ajades, et mõnel järgneval päeval oleks ka naljakas olla.

Struudel-struudel

2007-07-31T20:51:00.000+03:00

Heh, ma lõikasin just oma nimetissõrme näpuotsa maha. Koos küünega ja puha. Ja mul oli vaid plaanis kooki teha. Igatahes siuhti ta läks tänu suurepärasele teravale noale ja siis tormas struudliabivägi kohale pärast seda, kui ma olin esikus tükk aega üles-alla hüpanud ja kokutanud. Nüüd saan ma vähemalt ülima selgusega osutada ja kellelgi pole lubatud mitte aru saada, mis ma tahan :D

Ja hiljem tegeles struudliabivägi suure innuga struudli pannile saamisega. See osutus keerulisemaks, kui hiiglasuure riidekapi ühest toast teise manööverdamine. Vähemalt maitses hea.

Voy y Vuelvo

2007-07-30T15:28:00.000+03:00

Kuradini, folk sai ju läbi nüüd.

Aga et kõik ausalt ära rääkida... Sõitsime eelmisel esmaspäeval Pärnusse, nagu vanasti: möla ja vihmaga bussilaest. Vihm muidugi jätkus suvepealinnale kohaselt ka taevast. Aga muidugi polnud meie stuffi täis kotid tonnised ja muidugi ei kõndinud me korterisse jõudmiseks mitut kaunist kilomeetrit. Lõbusalt möödus meie aeg: oodates, kuni pliidid soojaks lähevad, oodates, kuni vesi keema läheb, oodates, kuni liha valmis praeb, oodates, kuni kohvivesi valmis keeb, oodates, kuni tatar valmib, oodates, kuni makaronid keevad ja noh, ühesõnaga, mitte üldse mitte midagi oodates. Päeva kohustuslikeks osadeks said 7th Heaven ja That 70's Show. Ja õhtuti pidi muidugi linna peale laiama minema, Kuursaali kohalikke tantsulõvisid või muulile öist vaadet kaema. Isegi randa õnnestus sihipäraselt tarvitada pärast seda kui nats rõveda ilma kiuste end demonstratiivselt murule peesitama olime visanud - päike tuli välja ja võis lausa õiglase näoga rannale suunduda. Hih, lained olid suuuured! Nii mega, et kohe oli.

Ja no siis algas mudugist Viljandi. Täitsa oma Leebokas sõitis täitsa ise, perekond Palumetsade esinduse poolt tekitatud takistustest hoolimata. Ja no kuna me juba niikuinii autoga kohale veeresime, siis miks mitte kogu elamist kaasa võtta. Nii suutsid mu kuntsiinimesed vaid ahhetada, kui me telklasse kahekesi lõpuks oma SUURE laadungi otsa maandusime. See võttis vist seal algul sama palju ruumi, kui nende kolm telki kokku. Aga samas, kellel oli folgil! kõige mugavam elu-olu, nagu hotellis. Hih:) Päeva alustuseks (kella seitsme paiku õhtul) läksime merele ehk Viljandi järvele siis. Rallisime seal mingite poikadega võidu ja olime nagu ikka naised paadis. Kõik manöövrid õnnestusid suurepäraselt, kaasaarvatud boksi tagurdamine.

Tulenevalt sellest pisikesest detailist, et meil puudusid sel aastal passid, käisime kuskil metsas kohustuslikku Oorti kuulamas, mis ei kuuldunud. Viljandi järve äärde viivate treppide otsas muutusime aga publikumagnetiks. Küllap oma uskumatu karisma (Jeea!) pärast, kuna me ei tegelenud suht mittemillegagi. Lihtsalt inimesed tulid ja tahtsid meiega olla seal.

Hommikul avastasime kurbusega, et sauna meenutav söökla oli telkla juurest likvideeritud ja nõnda ei jäänud suurt muud üle, kui linna pealt midagi hamba alla otsida. Kes otsib, see leiab vms, isegi, kui ta seda väga tõenäoliseks ei pea. Seekord siis umbes nagu kellegi elutoast sujuvalt sööklaks muundatud asutuse, kus hügieeninõuetega just ei hiilatud. Hiljem läksime Maarja ja ta sõbrakeste juurde korterisse veel kohvi rottima. Õnnestunult ja täielikult.

Nii siis läksid need paar päevakest. Oleskledes, jõurates/ulgudes/lauldes, rahvast tantsides, süües/juues, kuulates, ringi tolgendades ja rahvast vaadates. (Muidugi ei saa ka mainimata jätta, et ma leiutasin huvitava lõbustuse oma kaunist kotti ühte kõige rõvedamasse kohta pillates. Vihjeks võib öelda: plastikpeldikud...) Õhtuti avastasime uue traditsiooni Öö/päeva telgi kõrval tantsutades. Nii saime igasugu asju selgeks: Kaarel reilenderi ja mina tango. Mis siis, et mõne hoogsama keerutuse peal sai suure mürinaga vastu aeda prantsatatud:D Lahe oli ikka.

Nii lahe polnud aga olukord telklas, kus tõesti tundus, et asi on varasematest aastatest tunduvalt hullem. (Võib-olla oli asi ka natuke teises asukohas, mis asus just keset kõige suuremat läbulat, aga samas jah ...) Igatahes oli pühapäevaks kogu ala suht ühtlaselt igasuguse träniga kaetud, alustades kõikvõimalikest kiledest-paberites ja taarast kuni arvukate sokkideni ja ketsideni välja. Aga vähemalt taara, kui väärtuslik kraam, oli õhtuks ära koristatud. Suht naeruväärne oli tõesti see, et kui läbustamine oli 24h juba mitu päeva kestnud, ilmus korraga värava kõrvale suur silt, mis teavitas meid, et teglt peaks seal kehtima öörahu ning viimasel päeval märkasime ootamatult veel suuremat punast! silti, mis keelustas alkoholi tarbimise telkla piirkonnas. Hee, hea, et siis õigel ajal asjale jaole saadi :D

Viimasel veits melanhoolsel päeval (mis hiljem küll lausa tragikoomiliseks muutus) saime veel Leebokaga vihma kiuste rahvast tantsitud. Seekord võis tõesti öelda, et meie, kui alatised koperdajad ja hädapätakad olime eeskujuks väga päris mitmetele. Tekib tunne, et mõnikord on meil lausa väheke lootust normaalseteks inimesteks saada. Siis hakkasime poole seitsme ajal ära minema. Just nimelt hakkasime, sest enne pidime peale võtma veel mõned inimesed. Kokkulepitud kohta jõudes selgus, aga mõnedel olid hoopis probleemid tekkinud vahepeal. Seda nad ka just erilise adekvaatsusega telefonis seletada ei suutnud. Lühidalt olid kohalikud ossid karvaste ja suleliste neljapäevasest pillerkaarest niivõrd suurde masendusse sattunud, et tahtsid kangesti kellelegi oma frustratsiooni väljendada. Nii jäidki nende rusikate ette Juhan ja Mati (toredad nimed, ma tean:D). Õnneks (või nagu hiljem selgus, õnnetuseks) olid ka sinised mehikesed korralikult kohal olnud ja kogu kakerdajate karja jaoskonda viinud. Mati ühines küll meiega ja nii me seal siis ootasime paar tundi jalkat mängides, õlut juues, helistades ja raamatut lugedes. Lõpuks saime instruktsioonid politeimajja sõita, et ka Mati saaks oma tunnistused anda, aga muidugi me siis teadsime, kus kurat see võis olla. Natuke alainformeeritult õnnestus meil lõpuks siiski üha kojamehe seletuste järgi kohale jõuda. (Viljandis on väikse linna kohta liiga palju surnuaedu.) Politseinike koda osutus aga mustaks auguks, kuhu lähed ja välja ei tule. Nii nad sinna kadusid: algul Juhan ja Silver, siis Mati ja kõige lõpuks Leebokas, kes oli hirmus kuri ja turtsus vihast. (Ei kujuta seda ette, onju?:) Nagu hiljem selgus, pidid need tüübid ikka muidugi politsei trepil veel paar SaaremaaX-i ära jooma, kuis siis muidu. Müstiline tõesti, kuidas nad käisid seal vabalt ringi, õlled näpus ja neid vahetpidamata tühjendades. Politsei - õigluse jõud. Tõenäoliselt oli Juhan hakanud ülekuulamisruumis ka oma purjus möla ajama, mille puhul, nagu me eelmisel õhtul olime kogenud, tõesti ei saanud aru, millal ta tõtt või miskit muud räägib. Ibaajamise eest pidi aga teadagi miski suurem trahv olema. Vahepeal oli ta politeinike juuresolekul telefonis Mati küsimusele "Kas sa ikka rääkisid kogu loo ära?" vastanud "Ei rääääkinud:D" Nii et siis jah. Õnneks suutsime sealt kolme poole tunni pärast lausa liikuma saada, mis muidugi ei tähendanud veel edukust. Vahepeal oli ju vaja veel suitsetada ja Võrtsjärve-äärseid peldikumaju külastada ja pärast seda enam mitte autosse ronida. Jah, Juhan oli hoos:) Huu, minul oli päris naljakas, aga Leebokal vist mitte nii väga. Tartus viskasime nad siis lõpuks autost leebelt välja, Juhan maandus Mati jutu järgi koduaia kraavis ning nagu hiljem linna teises otsas selgus, oli Mati unustanud oma koduvõtmed Juhani juurde seljakotti. Aga siis tegi Leebokas kurja nägu ja jättis ta tänavale maha vaarikaid sööma. (Pärast sain teada, et kõik oli ikkagi enam-vähem õnnelikult lõppenud ja keegi ära ei külmunud.) Nii et võib öelda, et meil oli tore folk (:

Ma muidugi õnnitlen teid nüüd, kui te selle kohutavalt segase plära läbi olete lugenud: teie ajudes on nüüd jälle natuke rohkem kräppi, mis kasulikku infot blokkima saab hakata. Edukas.

Kuulan siis nüüd Fernando Sterni edasi. Tema oligi selle aasta folgi leid. Ja oi kui hea leid.

Nano Stern - Voy y Vuelvo (lähen ja tulen tagasi)

Good boy, Daisy!

2007-07-16T14:16:00.000+03:00

It's getting you in a lot of trouble, this thinking. I wouldn't do so much of it.

I'm gonna need a proper office. A new one. And you're gonna buy it for me.
What's wrong with this one?
(lifts off the door of the caravan) Oh, nothing, Tommy. It's tip-top. Just I'm not sure about the colour.

Is he aloud to do that?
It's an unlicenced boxing match, not a tickling competition.

You should never underestimate the predictability of stupidity.

Vahepeal on kõik vaikne olnud. Keskmiselt. Kontsert oli hea, välja arvatud see, et lõpus kiskus asi kergelt natsiparaadiks ära. Rahvas neelas kõik isuga alla. Mis see eestlaste kohta ütleb, ma ei taha teada. Ja mis see meie kohta ütleb, kes me vaiksel Toomemäel koleda häälega laulda huilgasime, ei taha ma samuti teada.

Aga Snatch on geniaalne film.
Ja nüüd lähme hoopis ära. Suvitama:)

2007-07-13T09:26:00.000+03:00

Iga päev üritan ma päevitama minna. Iga päev ärkan umbes üheksa ajal ja näen, et väljas särab mölakas päike. Jess! Lõpuks ometi. Ja selleks ajaks, kui ma oma hädavajalikud hommikused "tööd" tehtud saan (mis hõlmavad ka selle tegevuse siin praegu), on ta pilve taha kakerdanud ja ei tule terve päev sealt enam välja. Kui, siis ainult hetkeks mõnitama. Kus on siis õiglus?

Õnneks suutsin eile õhtul õmmelda. Täitsa tore oli üle pika aja. Mitte, et see nüüd järjekorras olevate asjade hunnikut oleks eriliselt vähendanud.

Ja kui nüüd veel mõelda kasulike asjade peale, siis üleeile käisin koolis, oma koolis. Nad on sinna lasteaialastele inkubaatori teinud. Tgelt ka! Sile ja pastelltoonides, öh. Ja kraanikausid ja vetsupotid ja nurgavann on nii muhedalt pisikesed ja madalad. Toimetasin seal oma ziletiga töömeeste mustatud akende kallal.

(Emme sõitis just maja ette. Traktoriga! Nagu mismõttes?)

Nonii. Nüüd on see töö täidetud. Võib asuda järgmise kallale, milleks oleks söömine. Et siis järjekordselt kurbusega tõdeda, et päike on parematele jahimaadele siirdunud.

Produktiivsus ise

2007-07-12T18:12:00.000+03:00

Jah, just. Täna olen ma ikka kuradi produktiivne olnud. Kui arvestada minu skaalat sellel alal. Selline nägin täna välja oma tegevuse tipul. Need pole kahjuks kasevihad, aga see-eest palju parema lõhnaga meliss ja piparmünt. Uh, njämm. Nüüd levitavad nad oma head aroomi pööningul uhkes üksinduses.

Lõpetasin ühe raamatu, mis mind ammu kapi peal ootas. Kohe väga ammu, kui nüüd mõtlema hakata. Ja sealt leidsin sellise lõigu:

"Tema ihu mäletab: igat murdu, keretäit, igat nõelatorget, igat küünlaleegi põletust. Läbi valu avastab ta iseenda mineviku ja õhus hakkavad märatsema hääled. Öö jääb lühikeseks, ta ei jõua vastata süüdistustele ega valada pisaraid, mida temalt nõutakse. Ta oli arvanud, et temale antud tunnid olid nagu iseend õgivad lõkked, millest jääb vaid kahvatu tuhk. Nüüd saab ta teada, et aeg jälitab mehi nagu mõrtsukas, kes põhjalikult ja kindlakäeliselt aastate süütõendeid kogub. Kaotsi ei lähe midagi. See oli puhas alpus ja rumalus. Kaotsi ei lähe midagi ja vaikus ei ole vaikus, vaid omaenda kurtus." Mulle meeldib.

Aga homme saab õnneks laulda. Tore. Kuigi see tähendab, et üks toredake sünnipäev jääb mu poolt pidamata. See pole tore. Üldsegi. Samas, varsti jälle. Jaja, tulge siis kuulge oma kõrvaga laupäeva õhtul raeplatsil meie kõrgelennulist röginat ja kraaksumist. Ma olen kindel, et see on vaeva väärt :D not.

Kui õunad valmis saavad, siis te tohutult tahate aidata mul neid süüa, onju? Neid on metsikult.

WTF

2007-07-09T13:12:00.000+03:00

Et head asjad ei jääks halbade pärast rääkimata, peaks alustama just neist esimestest. Niimoodi oligi, et neljapäeval käisime kontserdil. Allekokkareenal. Rahvast oli murdu, õlut ojadena ja šašlõkki mägedena. Esimesena, küll tubli tund aega plaanist hiljem, hakkas Tannu lõõritama-rögisema. Soojendas küll, hästi soojendas. Aga kuna lavale pidid veel mõned põdrad ka muusikat tegema tulema, läksime välja grillsuitsu sisse tibakest õlunaadi mekkima ja afroparukast unistama. Tannu lõpetas, hakkas mingit vaikset raadiorokki laskma, vahepeale mõned kidrahäälestused, mõtlesime, et ju siis sommid alles valmistuvad seal. Istusime edasi kuskil parkla ja prügikastide vahel ja naersime, et kui tobe tunne oleks, kui nüüd õhusepad alustaks ja meie oleks siin. Ja just siis, kui nunnud vanainimese põied meid areeni u 150-sse vetsu ajasid, kostsid esimesed Eat the Rich akordid. Oh paanikat :D Tuterdasime siis kiiresti platsile, kus muidugi meie jaoks ruumi enam polnud. Käiku läksid küünarnukid, pisike kasv ja uskumatu möla ja kilkamine vaheldumisi. Lõpuks isegi oma üllatuseks olime peaaegu kõigist amelevatest paarikestest mööda saanud ja lavast vaid tšut-tšut eemal. Täitsa lõpp, ma ütleks. Vanakesed on juba peaaegu kuuekümnesed, aga rahva ajavad ikka totaalselt pöördesse. Ülim ülivõrdes. Mis sest, et mõned meie ümber natuke urisesid ja et mu kott umbes kuus korda oma sangast lahti ütles ja maha kukkus ja mis sest, et õhku polnud ning kohutavalt palav oli. Kõik oli hea. Ainuke häda oli, et ära lõppes see kõik hea. Platsilt ära minnes veeretas tuul krõbinal tuhandeid tühje plasttopse mööda väljakut kui kõrbes heinapalle.

Siin tekib jutusse väike vahe, et mitte ära rikkuda teise muusikasündmuse emotsioone. Nimelt läksime laupäeval Kilingi-Nõmmele Schillingule – ilusa muusika festivalile. Natuke vihmas, a mis sest. Ülejäänud oli hea ja ilus: muusika, koht, inimesed ja olu. Eesti politsei ei tolereeri küll ennastunustavalt tantsivaid vanakesi, küll aga olid nood kõigi teiste lemmikud. Kimya on nunnu. Hommikul käisime kohalikus restos oma kõtukesi kosutamas. Kosutus saabus alles tunni ja kümne minuti pärast, pleiss oli ometigi pungil täis kohalikku maffiat segamini festivali värviliste külalistega. Ei no, K-N ongi huvitav koht. Täna on Postimehes selle kohta vägagi ülendav ja rahukuulutajaks tituleeriv artikkel. Elagu Schilling!

Aga siis ): Hakkasime oma ülendavate kontserdikogemustega ALeCoq Arenalt jala tulema, tohutult hea tunne sees. Jõudsime rahvusraamatukogu juurde, seal võttis Mannu papa meid peale ja viis keskilinna. (Hiljem tuli meelde, et me kaalusime veel Leebokaga Balti jaama kaudu jala Kalamajja minna.) Tammsaare pargis ühines Jarmo meiega ja hakkasime Viru poole kõndima. Mingid vene tüübid tulid vastu ja võis olla kerge riivamine vastu neid või ka mitte. Asi võis olla ka lihtsalt selles, et meie rääkisime eesti ja nemad vene keeles. Piisav põhjus vihaseks saamiseks ja end puudututuna tundmiseks, kas pole. Igatahes hakkasid nood kurjalt midagi karjuma. Läksime kiirelt edasi, parem kui midagi vastu ei ütle, aru me neist niikuinii ei saanud. Ja just enne sebrat tulid kaks jorssi järsku suure jooksuga, lõid Jarmo maha ja hakkasid teda peksma. Leebokas ja Inga karjusid, mina ei suutnud midagi kuuldavalt tuua. Ei teadnud, kas minna vahele, aga samas, mis kasu oleks minustki olnud. Ja ausalt öeldes, kartsin ise ka peksa saada. Nondel tüüpidel vist eriti vahet pole, keda nad peksavad. Peaasi, et eestlasi. Mingi hetk vahtisin veel ühe jorsiga paar sekundit tõtt ja vaid viiksusin arusaamatult. Kõik käis nii kiiresti ja samas niiiii kohutavalt aegluubis. Ümberringi polnud ühtegi inimest, lähimad mitmekümne meetri kaugusel, kõik püüdlikult mööda vaatamas. Lõpuks jooksid nad minema. Tahtsime sealt ainult minema saada, foor läks just punaseks, ootasime veel. Üle tee tulid jooksuga mingid vene tüübid. Jälle, kas ei aita veel? Tulid, hakkasid vene keeles meie käest midagi küsima, meie eesti keeles vastu. Lõpuks saime aru, et vist tahtsid nad ka vaid kaklust otsida, küsisid, kes need peksjad olid. Aga kuna me olime nii arusaamatud tol hetkel, sis läksid nad midagi paremat otsima. "Pohhui." Saime kuidagi üle tee, sealt läksid Inga ja Jarmo taksoga edasi, meie Leebokaga mõtlesime pool kilomeetrikest jala minna. See osutus suureks veaks. Mingi ööklubi eest hakkas üks mees meid osatama. (Tõenäoliselt reetis meid jälle eesti keel või nägid nad, mis üle tee oli juhtunud.) Kõndisime kiirelt edasi täiesti inimtühja suure tänava ääres. Äkki oli neid järsku kolm meie järgi tulemas. Ja siis jõudis alles kohale, et kurat võtaks, see on praegu päriselt. Kihutasime ainult edasi, sees kõik krampis ja täielik paanika. Lõpuks jäid nad maha, aga kramp jäi alles. Suvalise bussiputka juures olevad inimesed tundusid sel hetkel kõige suuremad retsid. Vene keeles telefoniga rääkiv mees samuti, kuigi meieni jõudes ütles ta: "Tere neiud." Korterisse jõudes ei suutnud enam väga muretult naeratada ja kontserdimuljeid jagada, sees kõik värisemas ja silmad ainiti põrandat põrnitsemas. Hiljem pesin jala pealt verepritsmeid.
Epiloog. Ma lihtsalt ei saa aru. Ja kõik. Järgmine päev me välja ei läinud. Akna taga ehitasid uut klaasmaja vene mehed. Ma tean, et see on totter ja ma ei ütlegi, et ma poleks enam tolerantne, aga mingid piirangud on tulnud. Aga see ei ole hea tunne, kui 50% vastutulevatest inimestest on venelased. Tahtsime vaid sealt värdjast linnast minema saada. Kahjuks ei jäänud rõve kartus sinna maha, vaid hämaras Tartus tänava peal vastutulevad ja kogunevad vastavas eas inimesed tõid ta jälle välja. Ei taha nii. Tartu on hea, vähemalt minu jaoks. Ja mingi kuradi Tallinna jamad ei tohi seda rikkuda.

In any other world
You could tell the difference
And let it all unfurl
Into broken reminants
Smile like you mean it
And let yourself let go
Cos it's all in the hands of a bitter, bitter man
Say goodbye to the world you thought you lived in
"I never ever, I forget my story. My face is not sad, but inside, I am sad."

Massive

2007-07-03T17:03:00.000+03:00

Need on minu kirssampsud. Täitsa oma käega päästsin nad just lindude nokkade vahelt. Ja päästsin nad oma kõhtu laiali. Vähemalt linnukeste käest ära. Nemad söögu .. tõuke. Ja teisi lolle loomi.

Vahepeal käisin tööl. Natuke. Ehitasin. Varahommikust hilisõhtuni. Kopsud tolmu ning veel kord tolmu täis. Tolm hakkas päeva lõpuks juba mingit isehakanud juukselaki osa täitma. Ja sulanud tulise värvi lärakad kukkusid krae vahele ja olid valusad.
Siis käisime Tõrvas. Mõni päev vaarikad ja maasusid. Ja Vanamõisat.
Ja siis tegime suvepirot natuke. Võib-olla natuke palju: täna on massive ultratuuma. Aga samas saime endale Zavis töötava sõbra Ove, kellele ma otsaette paarituvad jänesed tätoveerisin. Ta oli too õhtu väga menukas mees. Hö. Ja samas saime ka mingi kurja ossi omale. Me väga ei tahtnud teda, ta oli vägaväga kuri. Ja sülgav.

Neku Leebokas tuli täna tagasi. Numps! Sis lähme homme rongitama ja Aerosmithitama. Seda viimast ülehomme. Oeeh, täitsa hull, kui lahe. Ja läheb aina lahedamaks. Sest häid asju muudkui tuleb. (Kui ma ainult puukborrellioosi ei saanud.)

Aga nüüd teen ma need ampsud purki kompotiks. Et oleks talvel linnukesi toita.

Isolatsioon

2007-06-28T19:19:00.000+03:00

Me käisime Krissul külas. Lõuna-Eestis lammaste ja jäneste keskel. Väga nunnu. Põnn ja Tiiu olid ka. Nunnud kiskad. Ja niiviisi siis oligi. Hommikul (kell 9 hommikul või 2 päeval, mis vahet seal on) üles - kohvi, pannkoogid ja mesi. Terve päev Little Britäin'i, kuni aju huugas ja suhtles teiste ajudega vaid temaatiliste repliikide abi. Õhtusöögi meisterdamine, grillid, salatid, värgid. Saun (indeed Krissu, hea saun on sul, tappev saun) ja vihma käest jooksuga tiiki, kuhu vetikate sisse mugavalt uimerdama sai jääda. Õlunaad ja limunaad. Paarti. Ja nii mitu päeva väikeste variatsioonidega. Ära minna ei tahtnud. Meie pere oli koos-hoos :)

Enihau, pean ma nüüd hakkama vähem ütlema enihau, sest enihau, see tundub inimestele naljakas. Aga enihau, see läheb varsti üle, sest noh, enihau, parasiitsõnad käivad alati lühikeste intervallidega enihau.

kesköö päike

2007-06-25T15:21:00.000+03:00

sellisena ta möödubki. kui korraga tekib pikem aeg mõelda ja vaikselt olla. ja tundub, et ongi toimunud võimatu ehk aja venimine nagu süte peal grillitud vahukommi kuldkrõbeda kooriku alt veniv suhkru magus. kaks ametlikult vabana möödunud nädalat tegid näo nagu oleks nad isepoolduvad ja kestsid kauem kui peaks, just nagu aeg, mis algab päikeseloojangust ja ootab vaevalt hämaraks muutunud õues uue valgusekera ilmumist. kauem kui peaks. kauem kui peaks on vesi soe ja ootab neid ööst uimaseid, kes veel rohu peal ringi eksivad.
aga hiljem viibib päike kauem kui peaks horisondi taga ja kõigile öövalguse olenditele tundub see aeg piinavalt pikana.
ja hiljem ei ole möödunud aeg enam kauem kui peaks. sest siis on ta läbi.

Nobodys hippie

2007-06-20T16:48:00.000+03:00

Mu unenäod näitavad täpselt seda, millest ma päeval mõtlen. Just hommikused uned. Ja mõnikord kerge keeru ja kiiksuga. Ja nad on alati veidrad. Mitte alati halvas mõttes. Silmad jäävad ärgates rõõmsaks.

Ja mõned väikesed asjad teevad niiiiii rõõmsaks. Ja siis ma mõtlen, et kui ma oleks midagi muudmoodi teinud või mingit pisiasja mitte teinud, siis poleks seda rõõmu tulnudki. Samas, see suur rõõm võib lõpuks tühisena tunduda, või ennatlikuna. Aga ma arvan, et kui nii juhtubki, siis vähemalt oli varem see suur rõõm ära ja tegi seest kõik soojaks ja heaks. Ja küll tuleb pärast jälle mõne rõõm. Või lausa mitu.
Aga siiski kardan ma seda rõõmu ära rikkuda. Sest pisiasjad loevad ja kõik on siiski vaid inimesed.

Nobodys Hippie - Kimya Dawson

Edevuse laat

2007-06-17T16:23:00.000+03:00

Gigakott kraami täis, seelik pluusiks, püksid püksteks, retrovöö taljesse, päiksekad ninale ja tee äärde kätt lehvitama. Meil oli lõpupidu. Athena keskuse katusesaalis. Ma pean ikka ja uuesti ütlema, et see on ikka võimas maja. Ja nii kuradi ilus ka. Minge! ...
-
Ja piro üllatab oma kehakultuurlaste (koguaeg pea peal seisev mees, kellele lõpuks tekkisid lausa jüngrid ja austajad), luulelise Looma (kes tuli vaid korraks suitsu küsima, kuid sattus siis tekstiilineidiste sarmi vangi ja jäigi terveks õhtuks meile harrast luulet lugema ja postkaarte kirjutama), Piro-kunni (kes hiilib vaikselt selja taha ja teeb "Njäu!" või buu-tab lebotavale Sillekesele näkku) ja selle uskumatu ajatuse ja populaarsusega, mis üks väike tallatud ja õlle-veini-ja-mille-iganes'ga ülekallatud plats on rahva seas omandanud. Ei ole ju üldse nii palju vaja, et olla millal iganes tuntuimaks kokkusaamiskohaks, selliseks platsiks, kuhu tulles võid täiesti kindel olla, et leiad sealt tuttavaid, kes kohe oma ringis sulle koha teevad ja külma õlle pihku pistavad. Lihtsalt muhe pisike poolenisti isoleeritud ja samas nii julmalt avatud kõigile pilkudele ja irooniliselt linnavõimu selja taga olev alatise tsilli-nilli oaas.
-
... Kahjuks ei suutnud pisike tsikirocki punt rahvast meie jaoks piisavalt üles kütta ning otsustaval hetkel juba tõenäoliselt kuuendat korda jalast rebenenud pläkatsid otsustasid end hoopis kotti toppida ja sellega koos Zavvi suunduda. Reede õhtu kohta oli Z. tühi. Ju sis avaldab tubakaseadus koos sooja ilma ja lõppevate sessi viimaste pingutustega ikka oma mõju. Vahepeal oli üks läpakat näperdanud isand seinale ilmunud suitsukeelu silti ignoreerinud ja nikotiinipulgakese siiski ette susanud ja KUI armas oli, et teised talle kohe sellekohase märkuse tegid ja teda suitsu põrandale kustutama sundisid. Oeeh. Lihtsalt nummi. Südaööks oli koht aga oma tavapärase ilme omandanud: rohke rahva ja kildudega põrandal. (Alles hiljem tuli meelde, et tõepoolest varba otsas ju midagi kaitsvat polnud, aga samas, tsiteerides Tex-Mex'e : "Vahet pole, me oleme ju hipid!") Tervete taldadega ma sealt igatahes kunagi päiksetõusul pääsesin, võõraga tänaval komplimente vahetasin ja Mikoga futu väljanägemisega hoone talade vahel kaja katsetades kõripõhjast üürgasin. Hommikul vara bussijaama ja sugumugulastega Pärnusse Midlut lõpetama. Liiva ja merd. Pärast veel rahvaga paartima ja selle käigus hennatätokaid vorpima. Inimesed on sellest ikka tohutult huvitatud, peaks äri alustama. Kõik igatahes kaelu sirutasid ja jälgisid, kuidas maasikad ja traktorid Minni ja Taavi nahale ilmusid. Hilisõhtul korraks Tõrvasse ja jällegi oma rannatsikkide mainet kaitstes Vanamõisa järve stripodroomi tegema ning lõpuks Tartu magama. Tegus päev, ma julgen mainida.

See oli alles eile. NOOOO!

2007-06-15T17:57:00.000+03:00

Kuigi Leebokal ja mul pole kummalgi aega selle bloginduse ja muu kammaijaa jaoks, suudab tema seda kuidagiviisi siiski teha. No aktiiv.

Vahepeal on kuidagi niiiii palju juhtunud, et ei jõua sellest kõigest vist isegi rääkida. Ja samas, kui ma nüüd meenutama hakkan, siis ma ei mäletagi enam kõike. Sellepärast ongi hea kohe-kohe kõik üles kirjutada, kui veel meeles on. Ja sellest tulenevalt siis ka suht üksluine kronoloogia, osalejatele põnev, teistele ... mitte nii põnev.

Noh öelda lihtsalt: kool on läbi.

Aga tripist räägiks küll midagi. Nimelt plaanisime beibsidega Theabeibile Nuia külla minna. Plaan lükkus päev-päevalt aina edasi, aga sis lõpuks tuli asi ikka ära teha. Kokku saime neli tibinat: Kassu, Miilo, T.hea ja mina. Teisipäeval ootasime T.ga sis vägede kogunemist, et ikka koos minema hakata. Aeg muudkui venis ja venis, päris mitu Seks ja linna osa sai ära vaadatud. Lõpuks tuli välja, et väed olid magama jäänud. Sis tegime plaani, et transpordime end ise kuidagi kohale, ja saame alles Nuias kokku. Bussiga Nõkku (või siis Aiamaa peatusesse, mis ei asetsenud ikkagi seal, kus ta meie arvates pidi paiknema) ja sealt häälega edasi. Suht kenatoremuhe oli: saime kahe autoga Tõrvasse. Seal vanamale külla, järve äärde liivatormi nautima ja edasi ühe toreda põka-põkaga Karksi-Nuia. Uuesti paisjärve äärde nillima, bäibse ootama ja lõpuks suure kisa ja naeruga T. juurde. Järgmine päev jälle järve oma pigiseid taldu jahutama ja Nuia rotikatesse ja muudesse toredatesse poodidesse shopeerima. Tagasitulekul otsustasime jällegi Tõrva kaudu minemise kasuks. Tund aega palavuses mööda teed kõndinud, tundus see mõte aga küll kerge möödapanekuna, eriti kuna ma oleks pidanud kenasti kuueks Tartusse jõudma. Aga no muidugi sõitsid meist siis mööda T. Soomes elavad sugulased, kes just sel ajal olid juhuslikult sealkandis viibinud. Bullseye. Enihau, saime Elvasse, sealt suht kiiresti edasi ja poole seitsmeks olin kenasti kooriproovis, kus kõik mind nagu tulnukat vahtisid. Tia siis, miks. Pärast veeretasime end kooriga Musumäe kanti piknikutama ja noh .. laulma. Hea oli. Tekkis tunne, et võib-olla lausa kannatab veel päris mitu aastat seal kooris olla. Et järgmine kord, kui Valli teeb jälle oma haletsev-etteheitvat nägu, mõtlen piknikule ja kannatan hambad ristis olukorra ära. Vast. Sest suvel teeme ju veel maailma parima kontserdi raekoja platsil Oorti ning Rein Rannapiga ja Saaremaa laagri kooriga. Ja kunagi, ilusas ja helges tulevikus terendab ka üldlaulupidu. Ooeeh.

Seniks siis lähme kooli lõpupeole, Pärnusse, Sakku ja kes teab kuhu jaanituli see aasta viib. Järgmine nädal.

How do you find somebody who doesn't want to be found?

2007-06-03T14:21:00.000+03:00

Hoiatan juba ette, et tänane blogi tuleb PIKK. See tuleneb sellest, et eilne päev oli nagu kõige ebareaalsem päev minu elus. Ebareaalne just selles mõttes, et see polnud päris minu tavaline elu, vaid nagu mingi video, film, kellegi teise, väga põneva inimese elust.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama neljapäeva õhtust, kui me sessi lõpetuseks oma tagasihoidliku kambaga Kurepalu (võib lugeda ka Karup***e) järve äärde sõitsime. Ehk siis tõmmati pahaaimamatut mind kaheukselisse autosse ja kihutati maale. Aga röövlid olid lõbusad ja hakkasid ohvrile meeldima. Lõpuks oli siiski väga megamuhe, mis siis et sääsed plaanisid tõsiselt meid terve täiega nahka pista. Nalja ja veidraid olukordi kogu raha eest, kuni vihm meid telki ajas. Enihau, magada väga palju just ei saanud ning järgmiselt hommikul, kui me pidime kella üheks tegelikult kooli hindamisele minema, istusime selle asemel hoopis järve ääres autos, vaatasime partide kudrutamist (mis oli veider) ja nautisime vihma. Tulenevalt sellest oli õhtul ja järgmisel hommikul ajukene natuke udune ja magamata. Nõnda ei tundunud mingite jänkidega mässamine eriti meeliülenadv ülesanne. Nimelt võttis meie koor(TÜS) laupäeval vastu Massachusetts'ist pärit kuuekümnepealise koori. Eelnevalt ei teadnud me neist midagi, mõtlesime, et järsku on mõni vanaldane kirikukoor, aga siis kui need noored 19-22-aastased seal oma kenade frakkide ja kleitidega laulsid, oli pilt ikka kohe väga teine. Ja üldse nagu, frakid! Nagu nad muidu poleks niisamagi kenad olnud (: Enihau, kontserdil keegi veel teadustas, et eestlaste jaoks on koorilaul kui identiteedi põhialus. Eks seda oli näha jah nende umbes kümne penskari näol, kes endid ülikooli aulasse vedanud olid. Jah, väga häbi oli väljamaalaste ees sellepärast. Pärast nende laulmist, mida nad tegid muideks väga hästi, nagu muusikalis XD, läksime nende bussiga Rehe hotelli, kus siis pidi mingi sööma ja tants ja trall toimuma. Ma sattusin üksinda istuma kõige nende toredate tüüpide vahele ja juttu jätkus. Näiteks eesti nimede õppimine on neile ikka tõesti raske. Tartust sai 'Tartüü, Tallinnast 'Täliinn, Hellekast Telekas(: ja Riinust Rnn. Vahepeal selgitasin neile mõningaid giidi kas keelevääratusi või väikseid valesid, aga eks ikka juhtub. Igatahes selgus sõidu jooksul, et hotelli ei taha põõmst keegi jääda, kõik tahtsid diskensit teha ja kluppi minna. Nii siis saigi bussijuhiga kokku lepitud, et ta viib nad kell 11 linna peale. Hotelli diksusaalis oli siis mõningane sööma valmistatud, aga enne seda käis elav lõimumine ehk siis elavaloomulised ameeriklased lendasid julmalt vaiksete eestlaste peale. Ei noh, lahe oli. Ma sain nii palju kiitusi oma riietuse kohta, et egobuust oli laes XD. Siis, kui tekkis kuri kahtlus, et järsku hakkavad eestlased regilaulu laulma, et väljamaalaste tähelepanu ringmängude jaoks köita, tõmbasime Leebokaga uttu ja kablutasime ruttu kodu poole. Vaja oli ju ometi diskensikingad jalga panna ja ürpidest-tuustidest-nootidest vabaneda. Tagasi jõudsime just õigeks ajaks. Sõit läks lahti üliemotsioonikas bussis. Linnas pandi meid Emajõe äärde maha ja algas segadus, et kuhu siiski nad viia: CT oli kinni, Maasikasse nad ei pääseks kõik, Illusionis olid Vaniljeninad ja klubi tõenäoliselt väga täis, Johnny Depp liiga pisike, nii jäi ainukesena üle Atlantis (õõh). Õnneks suutsime neid veenda, et enne näiteks Püssi natuke õllet jooma minna. Seal oli mega. Eriti "tore" penskarite süldipänd andis oma panuse, nagu ka Püssi Punane (mida nad lihtsalt nii nunnult hääldasid, nii et lõpuks tuli sellest juba mingi roppus välja:). Müstiline oli see, et nad jäid kõik kangesti ruttu purju. Sellele sain seletuse oma tõmmult sõbralt, et neil USAs on väga karmid reeglid joomise kohta ja nad tõesti ei saagi alkoholi kätte enne 21-aastaseks saamist. Samuti rääkis ta, et neil, juba suurtel inimestel, on kindlad kellaajad kojuminemiseks: 23, 24, 01 vms. Selle kohta oli isegi oma mõiste, mida ma kahjuks enam ei mäleta. (Hjees. Mul tuli meelde see sõna. Curfew. Vot.) Kui kullakesed olid juba roppumoodi (äksi) täis, ei jäänud muud üle, kui nad kluppi eskortida. Raekoja platsil tekkis mingine segadus ja järsku kutsus keegi väljamaise olemisega noorsand meid paari inimest platsiäärsesse korterisse paartima. Keegi üksteist ei tundnud. Pika jantimise peale selgus, et seal on kellegi öööm. Emilia? orsmthlikethat ärasaatmispidu ja kohal oli hulganisti välismaalasi, põhiliselt prantslasi. Ikkagi väga tore oli seal ka. Kõik suhtusid meisse nii tohutult sõbralikult, veinid kätte ja paartima. Telefoneerisime siis Leebokaga, kes teadis öelda, et Atlant oli täis ja nüüd tahab see pööbel Illusionisse minna. Otsustasime, et kuna meil neid niikuinii ei õnnestu ümber veenda, las nad sis kõnnivad oma kontsade ja õhukeste toppidega kilomeetrikese ja kui teada saavad, et ka too klubi on täis, tulevad tagasi ja jätkavad sellel prantslaste peol (ma muidugi ei mõelnud vist eriti realistlikult, et kuidas nad oleks küll sinna ühetoalisesse korterisse neljakümnekesi ära mahtunud, aga noh, kõik on võimalik.) Siis ma jäin sinna kahe noormehega, kellega sis mingi aja pärast otsustasime, et võiks ikka ka teistele järgi minna. Üks enam väga hästi sirget joont mööda ei kulgenud, teine oli õnneks päris selge olemisega. Nii me siis läksime, ka mõnedest ossikarjadest mööda, kes kohe nina püsti ajasid ja lähemale loovima hakkasid, et mis mõttes, kõnnib tsikk kahe tüübiga, üks tõmmum kui teine. Vahepeal küsisime teed ühelt vennasrahva kambalt, kes olid väga lahkelt nõus juhatama. Lõpuks jõudsime Illusionisse, enamus oli juba sisse läinud, mis sest, et pilet natuke krõbe oli. Meie passisime veel ukse ees, kus Pen täitis oma vastavastatud missiooni mind komplimentidega üle kallata, kuna seda tavaliselt ei tehta. Nii lasi ta ka klubi turvamehel ja piletimüüjal mulle eesti keeles öelda, et kui kõige-kõigem ma ikka tema arvates olen. Suht kohmetu oli olla. Mingi aja pärast otsustasid mõned siiski tagasi hotelli minna. Mõtlesime Leebokaga, et kuna meil üks tee niikuinii, jagaks siis taksot nendega. Nii me läksime ja see vaene Pen üritas terve tee mulle selgeks teha, et ta on musse kõrvuni ära armunud ja noh, igast asja. Mina muidugi ei osanud kogu loo peale mõhkugi öelda ja kui ma sis ühe nurga peal maha läksin, et koju minna, hüppas ka too lokkide lehvides autost välja ja hakkas suvalises suunas kõndima. Tema sõber Dave tuli ka välja ja läksime Pen'i taga otsima. See hakkas lausa eest ära jooksma. Vahepeal jooksime järgi, murdsime ta maha, "kaklesime" natuke, sis jooksis ta jälle eest ära, no saa sa nüüd aru. Ja ei öelnud sõnakestki. Lõpuks me lihtsalt jälitasime teda pimedas suurte majade vahel. Mingi hetk kadus ta nurga taha, kostis selline jalakaapekas ja siis oli ta järsku kadunud. Tükk aega tiirutasime veel ringi, aga arvasime siis, et kuna ta enam-vähem pidi teadma, kuspool hotell on, sis las nad sõidavad taksoga mööda teed ja otsivad teda sealtpoolt. Dave läks Leebokaga takso peale, ma läksin veel majade vahele otsima. See oli täpselt nagu mingis klassikalises õudukas, kus tahaks nagu tegelastsikile öelda, et ei, ära mine sinna pimedasse põõsasse, mingi loll oled või? Seal on kindlasti mõni sarimõrtsukas vms. Ja nüüd tegin ma ise täpselt sedasama, ei tea, kust see julgus tuli. Hotelli poolt nad teda aga ei leidnud, niisiis tulid nad tagasi ja jätkasime oma otsinguid jalgsi. Taksojuht oli muide väga abivalmis ja lahke olnud, aga no muidugi, tal taksomeeter kogu aeg tiksus. No siis me töllerdasime jälle majade vahel ja karjusime teda. Siis läksime suure tee peale ja jälle hotelli poole. Järjest arusaamatum ja veidram oli kogu see olukord. Arutasime, et see on täpselt nagu filmis. Ja et me vaatame Ameerika filme ja nüüd, kui ongi päris ameeriklased siin, on meie elu nagu filmis. Täismüstika. Dave ütles mulle veel väga filmiliku repliigi ka: "How do you find somebody who doesn't want to be found?"No nagu tõesti. Ja et kas see film on pure Hollywood romantic flick that always ends well või on ta midagi, mis ei lõppe nii hästi. (Ei tea, kas ameeriklased ei käi põõsas pissil või pole neil lihtsalt põõsaid kus käia, igatahes naljakas ta oli oma hädaga:) Lõpuks jõudsime raudtee äärde välja, ise juba suht mures. Järsku sõitis sama taksojuht meist mööda ja ütles, et teine juht olevat ühte musta Kalmistu peatuse juures vehkimas näinud. ?? Päris kaugele oli ta ikka jõudnud. Hea, et mitte enam kaugemale, näiteks Pitsapoe juurde, kus mitte nii väga tolerantsed inimesed armastavad koguneda. Taksojuhtide ja Kiisude abil saime ta siis auto peale, enda juurde sõidutatud ja hotelli manööverdatud. Nih, korras. Flick sai läbi. It was just so syrreal: in the middle of the night we were looking for some american indian boy, who didn't want to be found in Ropka, Tartu.

Ja päike hakkas tõusma.

Hö.

2007-05-31T11:17:00.000+03:00

Suht šeff tunne on hetkel. Mõni paar nädalat üldiselt vähe seda uneainest ning praeguse seisuga varsti juba 30 tundi kergelt päris ilma olnud. Möla on meeliülendav. Mulle öeldi, et ma hoian teistel tuju hea. Tea, kas naerdakse siis minu üle või minuga koos. He. Nüüd sai just üks hindamine läbi, mõne tunni pärast hakkab järgmine. Enne üritaks värviköögi põrandal nati magada. Loodan, et ma teiste kursuste hindamisi segama ei hakka sellega. Et siis jah, pärast soolaleivapidu jõuaks veel koju ennast üle pika aja natuke korda seadma ja meedikute ja tekstiiliga Taevaskotta sõita ja seal kergelt paartida. Vast jõuab. Ei ole veel loodetavasti nii koomas tunne.
Mõni teinekord räägin vast midagi veel.

Taevas on üleni vanaroosa

2007-05-26T19:40:00.001+03:00

Näed vot seal päikesekollasel heinamaal. Pisikesed träpsud. Tsillalaa ja dialoog teoga, kes isukalt mu sõrme raspeldas. Hih. Selline on meie tegus sess. Kiirekiire. Sel päeval, 22. mail, sulpsasime Emajõkke ka. Kaks korda. Tõeliselt uuestisündinu tunne oli pärast. Ulalaa, kui muhe. Hiljem tegin üksinda kahele tüübile võrgus pähe. Buustime. Footbag on sjuuper. Ka keset Küüni tänavat paljajalu sellega turistidele headmeelt valmistades. Üldse nagu: Käi (palja)jalu! Ja peesita päevad otsa ja öösel tee tööd või nilli lihtsalt niisama. Kaks koolisööbimist on lihtsalt just täpselt nagu parim suvine laager. Mis siis kui hommikul sajavad mingisugused sisse ja tahavad hindamist alustada. Hih. Ja ööpäev läbi võib iga hetk minna õue peale ja olla kindel, et kohe tulevad igaltpoolt lahedad inimesed, kes tahavad Chalice'i 'Taevas ja perse' saatel footbag'i taguda.
Kiim:
"Nikuintensiiiiiiv.
Vabandage doktor, kas te saaksite mind korraks üle vaadata?
Heitke siis pikali.
Mai tea, mis mul on. Koguaeg on ühed siivutud mõtted peas. Mai saa enam nii tööd teha.
Ah, ärge nähke tonte. Rahulikult, rahulikult.
Ma ei saa ju olla rahulikult.
Rahulikult. Vaatame, mis on.
Ai, külm on.
Oi. Püha pleiboi!
Mis on?!
See on ju raskekujuline nikunälg.
Ai jumal küll.
Siin ei ole midagi muud: käivitame fallosmälu...
Mis vallasmälu? ...
Mu nimi on Kiim.
Kle Kiim, sa oled ikka väga nõme tüüp."

No mai tea, kuulake ise XD

Enihau, nii ta meil läheb. Ja mina olen rahul. Ülivõrdes. Et selles koolis oleme, et selliste inimestega kokku saime ja et nendega aasta aega vahetpidamata tsillata on saanud. Hih, mis ilma nendeta oleks, ei teagi.
Aga ot nüüd, mul on tegelikult praegu kiire. Lehvapakaa.

(Ajuke pole jälle magada saanud, nii et.. jah, teate isegi juba.)

Kolmikõed kirjaklambrid

2007-05-17T22:18:00.000+03:00

Nüüd vast enam ei tule homme uus "talv" maha nagu nii kombeks on saanud. Sest see oleks juba värdjalikult ebanormaalne. Ja pealegi on nüüd kõikide kriteeriumide järgi lubatud maas istuda ning see ei tohi takistatud saada. Ning kohe algab ametlikult sess ja ka see ei tohi takistatud saada. Ilma poolt. Sest sessi ajal peab olema tsill ja hea olla vastukaaluks füüsiliselt ja ajaliselt võimatutele ülesannetele. (Tegelikult oleks variant ka enne midagi juba alustada, et pärast kergem oleks. Teoorias. Aga see poleks ikka päris, kui hindamiseelsel ööl paanikahoog ei saabuks.)
Nõnda tegimegi täna paberit. (Mõtleks, meil tuleb lausa päris tavapärane eksam. Nagu teoreetiline. Päris uskumatu, kas pole. Tekstiili ajalugu/kunstiajalugu. Hö :) Aga jah, paberit. Jube vinks-vonks. Teistele vist väga ei meeldinud, aga ma olen seda juba nii kaua teha tahtnud, aga pole kunagi piisavalt viitsimist omanud, et midagi ka ära teha. Nii jah ongi: mõnele ainult üks suits veel, mõnele ainult üks õlu ja mulle ainult üks paber veel, ainult üks. Tühjagi ta oli üks. Siis kui küüned olid juba poolenisti üles sulanud, asutasime end hoopis muru peale vegeteerima. Ja noh "korraks" poodi minema. Täitsa veider, Rimi oli täna kuidagi eriti kaupa täis. Nii me sis saabusime tagasi toidulaadungi ja kahe rulaga. Kaalusime veel osta päikeseprille, ratast, grillvardaid, kiivrit. (Salemi kiriku parklas on megamuhe bussike.) Aga jah. Mõned polnud veel eilsest väga konditsioonis ja seda sai footbag'iga ravitud. Muhe. Lihtsalt tsillime end korda, õhtuni. (Viva la suvi ja ufod!)

Aga kas te ei mõtle kunagi, et oleksite tahtnud oma elu hoopis teisiti elada? Ma ei mõtlegi umbes, et paar päeva tagasi kerida või mingit tegu teha/mitte teha. Vaid et te oleksite teistmoodi. Teine isiksus. Ühiskonnale teistmoodi reageerinud ja teistmoodi sellest sõltunud. Sest paratamatult teeme me endale omad reeglid, kuidas sobiks ja võiks. Ja siis käitume vastavalt. Kui te oleks mingit punktis teistmoodi otsustanud, käitumis- ja suhtlemisalaselt. Ja mismoodi te siis oleksite tänaseks olnud. Kas pole kunagi sellist tunnet, et raiskate oma elu?

(Vabandust, ma olen magamata.)

2007-05-12T13:37:00.000+03:00

Eile jõudis oma lõpule kaua aega ettevalmistatud show Mood.Performance.Tants. Maailmalõpp.(link) Tartus Athena Keskuse kinosaalis. Väga š eff tunne on küll, kui oma esimesel kuntsiaastal juba teine suurem üritus maha saab peetud. Paar nädalat kostüüme meisterdanud ja ettevalmistusi teinud, lõpetasime eile veel viimased 30 meetrit õmblusi ja glämm võis alata. Kui olime vihma käest kuskilt telligutevahelisest uksest sisse roninud, jagati veel õhtukavasid ja -plaane. Siis alustasime Eevziga oma stilistiülesannet. Täitsa jama, kui kostüümid osutuvad viimasel hetkel mittesobivaks või kui praktiliselt kõik ettekandjad pepsutama kukuvad. Igatahes tundus vahepeal kõik see meie õlul lasuv vastutus vääääga kole: kõik need lõputud ülesanded, mis vaja teha õigetel kellaaegadel ja piisava diskreetsuse ja väärikusega. Aga kui asi juba jooksma hakkas .. siis ta juba jooksis. Vahet pole siis neist ebamugavatest outfit'idest, kõrgetest kontsadest, metsikust rahvamassist, kitsikusest ja kildudest põrandal. Sest tunne oli tõesti suurepärane.
Kirjeldaks natuke ka seda olustikku, mis valitses, et teil, kallitel, mingi mulje tekiks. Vastavatud ruumid on valged, lagedad, kaunite sammaste ja kaartega ning kohutava tolmukorra all. Igalpool ripuvad lahtised elektrikaablid, kattekiled, tellingud ja stanged. Külalisi võtab vastu preester, kes pakub veini ja leiba ning keelitab valjul häälel sisseastujaid mitte midagi uskuma, mis neile sel õhtul räägitakse. "Sest pääsemist pole." Kinosaalis, ehk kohas, kus üritus toimusb, on kolm 10-meetri pikkust lauda, mis otstest ühendatud. Lauad kenasti kaetud, inimesed istuvad väärikalt oma kohtadele, alustavad söömist. Lavale astub naine ja ümiseb, varsti hakkavad talle prožektorid näkku paistma, ta jätkab undamist. Ja äkki astuvad laudadele modellid, kõnnivad üle laudade, veiniklaaside vahelt läbi, tantsivad, tõmblevad, joovad veini. Ja nii ta jätkub. Vahepeal vahetuvad söögid, joogid. Preester võtab aeg-ajalt sõna, lauldakse, mängitakse instrumente. Ja öö jõuab kätte. Pidu.

Järgmine päev kõik jätkub. Kõrged kontsad, raske pagas ja kuus kilomeetrit. Glämm indeed.

Pseudolammas

2007-05-05T23:32:00.000+03:00

Tegelikult on natuke öö juba. Ästi nati. Ja normaalsema mõtlemisega inimesed võiksid ausalt öeldes juba magada. Noh, kui pole päris mitu aega korralikult teinud sellist toimingut. But, oh well. Parem ajaks mingit mula. Kuna niikuinii on inimesed viimastel päevadel märganud, et mul on arenenud kõrgkvaliteetne mölapidamatus. Koos naerukrampidega. Ei saa ma ise ka aru, milles asi. Butterflies all having fun. (See on ju rõve tegelikult. See sõna võikärbes. Tõestab jällegi, kuivõrd ilusam on eesti keel teistest.) Ja kui palju ilusam on Eestimaa. Sest me käisime reedel Viljandimaal. Ja saime loodusemürgituse ning -sõltuvuse. Sest kas te olete kunagi tundnud, kuidas lammas teile sõrmede peale puhub? l) Või siis neljapäeval saime jällegi glämmimürgituse Wolandi balli temaatikaga karnevalilt. Sest kas te olete kuskilt vampiiritapjast välja astunud krimpsus näoga tüübiga elavat dialoogi arendanud? (See polnud muidugi absoluutselt mitte nii muhe, kui lammas.) Või siis jällegi reedel saime vahukommimürgituse Haraldi sulnis kummitustetoas. Sest kas te olete kunagi leidnud oma ripsmetest sädeleva littersõbra? (I guess, that beats all of them above.)

2.mai ja toomingas õitseb ... lumeõisi

2007-05-02T18:32:00.000+03:00

Amööbikute sabaotsingud jätkuvad

2007-04-29T15:53:00.000+03:00

No saa siis nüüd aru, kust imekohast need ninanokkijad välja kargasid. Siiani polnud nagu tähelegi pannud. Ja korraga on kõik neid täis: tänavad, Armani poed, R-kioskid, kainerid, arestimajad, politsei kaubikud, televisoon ja muu meedia. Müstika. Selline tunne, et nad keksisid üksteise järel kuulsaima metallmehikese alt välja. Nagu hatifnatid. Ja nüüd siis röögivad ja laamendavad, endal silmad punaseks joodud kogu sellest vedelast kraamist, mida nii graatsiliselt ja väärikalt neljapäeva öösel poodidest varutud. Ega jah, peab kiiresti ikka kallihinnalise kraami ära tarbima, kes teab, järgmine öö võib juba rootsi kardinate taga olla. Vaesekesed, milline stabiilsuse puudumine. Täitsa hale meel kohe, viiks neile konserve ja wc-paberit, patsutaks pead ka. Kukununnud, nende identiteet võeti politsei valve alla ja nüüd ei oska nad enam muud peale hakata, kui meeltesegaduses ringi joosta ja Aljošat taga otsida.

Koolinädal möödus see-eest ... öö .. värviliselt. Kes hakkas topelt nägema, kellel läksid silmad kõõrdi, kellel lõi pintslikätte kramp ja kes pakkus oma hullumeelses värvieufoorias välja: Kuulge, tsikid, hakkame tablette võtma! No juhtub. Kolmapäev oli näiteks ülimalt tegus päev. Siis saime teada, et meid vajatakse odava/orja tööjõuna ERMi näitusi üles panema. No mis sest, et me olime kõik päevad kuni reedeni paanilist tööd täis kavandanud. Tudengil on ju alati aega. Not. Tulenevalt sellest vedasime end siis ERMi ja hakkasime asjatama. Samal ajal, kui õppejõud pläkutasid ja looderdasid, sest tööjõud oli ometigi olemas. Töövärk venis kohutavalt ja lõpuks pidingi oma kodinad kaenlasse haarama ja Toomkirikusse kablutama. Ööh, rõve. Seal toimus MTÜ TÜS kontsert, mis oli päris kobe ja isegi mõni inimene oli end suvatsenud kohale tarida. Pärast musitseerimist oli jälle kiirekiire, aga muidugi taheti just siis teha koorist esinduspilti ja ega siis kolm korda! sünnipäevalaulu laulmata ei saa ju üldse midagi teha. Nii me siis veeresime Leebokaga Genialistide klubisse. Seal oli Mari. Ja mõned veel. Kes tegid vägaväga muhedat muusikat. Oeh. See oli tõesti niinii ... Muusikaline õhtupoolik jätkus Kassitoomel kohustusliku Öölaulupeoga. Ja see oli jälle niinii... Kahjuks oli proportsionaalselt mõttetuid ump-tsasaa süldilaule rohkem, aga lõppes asi ikkagi patriootiliselt. Ja rahvast, seda oli palju. Hääl sai küll suhteliselt ära lauldud. Pärast kogusime vaikselt vägesid, et midagi peale hakata. Pirol oodates (ja muidugi lauldes) ujusid kohe mingid ossid kohale ja juba tuli tüüpiline küsimus: Õu, mis teete? Teada saades, et harrastame parajasti mägironimist ja supikeetmist, lõid nad hetkeks kahtlema, kas pole äkki mingite hullumeelsete otsa sattunud. Päris ära ehmatasid vaesekesed aga siis, kui Maarja oma tohutus ossipeletamisväes peale lendas. Otseses mõttes. Suundusime siis väikeste viivitustega Johnny Deppi poole, kuigi mõni mees üritas terve õhtu mind paaniliselt ct-sse sebida. No kurja. Depp ei imponeerinud eriti ja pärast mõningat molutamist uimerdasime ikkagi kodu poole. Niiviisi. Järgmine aktiivne päev saabus reedel, kui Imps meie saatuse üle otsustas. Hommikul raadiost ja netist uudiseid kuuldes tuli küll juba väike hirm peale, et mis mõtte, sõda on lahti. Kuidagi väga järsku sadas see info peale. Enne hindamist oli mõningane paanikaosakond viimase hetke tööde suhtes. Aga asi laabus suht kenasti ja hinne tuli samuti suht muhe. Et enne õhtusi üritusi aega veeta, käisime jälle Theaga ERMis näitust kaemas, aga kui seal suurt midagi ei toimunud, mõtlesime, et võib-olla sööks ka vahelduse mõttes natuke. Pudingut. Hea oli. Ja Thea rotu-Matu kurjam hammustas mu püksid katki. Pirole jõudes ootas meid juba seltskond ees, mõned vanad, mõned uued. Kena oli. Janariga tema traktorit otsima minnes vaatasime, et oi kurja, tumedates riietes rahvas koguneb ja miskit on toimumas. Nägime, et neil on mingi plakat ka. Läheks siis vaikselt-vaikselt ringiga ja vaataks, mis seal kirjas on, ehk ei saa peksa. Plakat oli. Musta värvi oli. Ja kiri oli. Valgega: Ööorienteerumine :D Suht naerukrampides saime sealt minema. Diskussioonid toimusid veel, et miks ainult naised peavad mudamaadlema ja mismõttes naised ei joo õlut. Hiljem ujusid Leebokas ja Kristin ka kohale. Nad olid öö.. rõõmsas tujus. Leebokas räägib kindlasti heameelega üksikasjadest :D Lõpuks maabusime rahvaga Thea juurde. Seal jälgisime kõigilt meediakanalitelt uudiseid, saime väga häid otsereportaaže Janari sõpradelt ja vajusime kõik lõpuks põrandale magama. (Parim huumor oli, kui näitas rahulikus rivis seisvaid politseinikke ja seal ees räuskavaid mudilasi. Üks vanem tolkam tuias siis politseirea ette ja muudkui kisas, et mina maksan 40 aastat sellele riigile makse ja nemad tahavad mind nüüd ära tappa. Ega see tundus jah suht julma tapmise moodi seal. Siis järgmine kord teate, et kui ma jälle seisan kuskil uimaselt, siis ma suure tõenäosusega üritan teid tappa parajasti.) See oli kuidagi väga öise vahtkonna sarnane, kus siis rindeuudiseid jälgitakse. Suht kole. Üldiselt olen ma tohutult uhke selle üle, et enamik eestlasi siiski väga kainelt mõtleb ja saab aru, millise plässi mulje need kakerdavad jobud endast niiviisi jätavad. Eesmärk mai äss. Aga kurjaks ajab ikka küll.

Aga täna tuli Priit tagasi. Ujus vaikselt selja taha ja koputas õlale. Hih. Ja vaatas põhjamaises kliimas Karsummi hullukesi moos meiega.
Ja homme tuleb volber. See aasta tõotab olla väga teisiti, mitmes mõttes.

*ausalt öeldes, ma ei tea, kas te , kallid, üldse viitsite seda möla lugeda. ja noh, kui ei viitsigi, siis täidavad need postid veel vähemalt ülesannet, mida minu mälu ei suuda.

Sassissussis

2007-04-23T19:25:00.000+03:00

Viimane nädalavahetus on möödunud eelsessi tähe all. Juba käibki see armas hilisõhtune nokitsemine ja kofeiinilaksu all olles erakordsete jaburuste tegemine. Mis siis, et kuri koristaja-tätskin minuga täna õiendas, et kõik on värviplöga täis ja mis siis, et veel kurjem valvur-tätskin meid enne ühteteist koolist minema kihutab. Siiski on muhe. Ja höö .. muhe (:

Täna juhtusime aasta jooksul kogunenud tekstiilipilte vaatama. Seal oli ikka igasugust .. jah. Aga nunnukad olid meie esimesed pildid meie esimeselt Tlna-tripilt, meie esimeselt sünnipäevalt, meie esimeselt peolt, meie esimeselt hindamiselt... Kõik olid sellised .. noored. Ja teistmoodi. Ning nostalgia tuli vuhinaga.

Sellel pildil on vastlapäev, kesiganes veel aru ei saanud. Totrad tekstiilid on end just arutuks kihutanud ja siblivad nüüd kõik Kassitoome põhjast eri suundadesse. Hih(:

Want you to know

2007-04-15T13:57:00.000+03:00

Klikkige siin nähtamatul lingil, palun. You are the the best thing that I've ever had.

Nüüdseks olen ma järeldusele jõudnud, et põhjus, miks ma tihtipeale nii udu olen, on korduvad tugevad löögid pähe. Ja tõenäoliselt see ilma tagajärjeta ei jää. Meeldejäävamad seigad:

1) Kunagi võib-olla nelja-aastasena kukkusin maja taga vaibakloppimis/turnimispuude pealt pea peale maha. Ei kujuta ette, miks. Võib-olla oli põhjuseks see, et vahetult enne kutsuti mind tuppa lastesaadet vaatama. Omamoodi protest? Või hoopis liigne kiirustamine?

2) Natuke vanemas eas, hmm, seitsme-aastasena ehk. Issi võttis mind kukile ja läks trepist alla keldrisse, kus ma siis oma enneolematus pikkuses lõin paksust karastatud klaasist ovaalse lambi peaga puruks. Ja see klaas oli tõesti paks.

3) Sellele korrale olete, kallid lugejad, juba jõudnud kaasa elada. Juhtumiks siis kord, kus Leebokas vaid suurest armastusest mulle panniga pähe lõi. Kusjuures, me tõesti ei vihka üksteist, isegi kui see mõnikord nii tundub.

4) Ja viimaseks meeldejäänud (võib-olla on neid rohkemgi, kuid lihtsalt suurte põrutuste tulemusena mu peakolust välja uhutud) sündmuseks selle kolmapäeva hilisõhtu, kui hoogsal sammul Kompanii tänaval punktist A punkti B tõtates konkreetselt vastu posti kõndisin. Korralik muhk otsaesisel annab tänagi veel tunda.

Nii et teinekord mu kohtlase oleku üle pahaseks saades meenutage neid juhtumeid ning anteksii.

See viimane kesknädal (mitte populaarne ajaleheväljaanne, vaid seekord tõesti nädala keskkoht) oli üldse natuke müstiline. Ma ei loe ülessegi sinikaid imelikes kohtades ja eriti iba jutte ja käimisi, vaid jõuan kohe veidrate uneskõndimiste juurde. Nimelt seda ma harrastan. See on nagu telkus nähtud Hansa varakindlustuse reklaam, kus näidatakse sündmuse eel- ja järellugu, kuid mis vahepeal jutub, võib vaid oletada. Natuke hirmus on ka. Ei tahaks nagu eriti kuskile uskumatusse kohta kõndida või telefoniga rääkida, ise sealjuures mitte eriti teadvusel olles. Öh.

Aga no igatahes, Piro-hooaeg võib täie hooga alata. Ööd on soojad, enam-vähem. Kuigi nohu kergelt kimbutab ja eile teatris ajas kratsiv kurk pisarad silma ja külmavärinad selga. Etenduse osana mängitud ovatsioonid tekitasid kohutavat hirmu. Miks?

Siiski, olukord võib vaid paremaks minna.

Kui tihti te üksteist näete?

2007-04-07T19:44:00.000+03:00

Niimoodi küsiti meilt Oskariga, kui me terve õhtu vaid üksteise sabas ringiliikumist harrastasime. Ajas naerma küll alguses ja siis tuli hea tunne. Tunne, nagu oleks lõpuks suureks kasvanud. Mingis mõttes. Välja neist õelatest kiusamistest ja vastikutest kaklustest. Või siis mitte päris välja, sest mingi aja pärast tuleb kuskilt ikka kuri märkus või parastav naer. Aga enam see ei häiri. Sest me ei saa parata, või nii me vähemalt ütleme. Ja ju siis ongi hea, et pole virsikuvärvi imalust või külma viisakust, vaid selle asemel sarkastilised naljad.

Ja samamoodi on sõpradega. Need, kes on päris ja omad, teavad küll ja saavad aru. Sellisena ma olen. Need, kes ei tea, näevad lahjendatud varianti koos viisaka seltskondliku ninnunännuga. Ja need, kes teavad, saavad kontsentraati koos siira ninnunännusiirupiga.

Kolmapäeval laulsime ja tantsisime või pläkutasime lõpmatuseni selle teise asemel. Neljapäeval õnnestus vihma/lörtsi/milleiganes-külma-ja-jäätunu kiuste Indigolaste kontserdile minna. Nad olid küllaltki nunnud. Palju annab muidugi alati juurde G.klubi muhe soojus patjade ja pehme valgusega. Hiljem Leeboga linna peal ringi tuiates kohtasime Marini ja Taaark!aga lausa kolm korda ja täiesti juhuslikult. Viimane kord muidugi Zavis. (Ja Marin, Leebo läks täitsa omal jalal koju. Ta muretses, et sa võisid teistmoodi arvata (: ) Statoilis, kuhu viivad alati kõik öised teed, õnnestus mul muidugi end rämedalt häbistada. Oi, kole. Aga vähemalt saime eelnevatele esinejatele öelda, mis me kontserdist arvasime ja seda, et nad kindlasti-kindlasti Kassi-laulu edasi teeksid. Ja 5.aprillil möödus ka esimene öine traditsiooniline kojukõnd koos kohutava laulu ja kõhuvaluga. (Teadmiseks, et laulame me alati kohutavalt ning kõht valutas kurat teab mille pärast ning seega olime me ka täiesti selge teadvuse juures.)

Aga vaat just niimoodi, nagu sel varakevadel tehtud pildil, hammustab päike nüüd ka puid. Ja maju ja koeri ja tuules kuivavat pesu. Ükspuha, kui kõvasti tuul neid ka temast eemale puhuda ei üritaks. Ta saab nad kõik lõpuks kätte ja soojendab talve külma neist välja. Küll ta jõuab, aega on.