Saar, see saar

Neljapäeva võtsime vastu väga rahulikult ning sõitsime lõunasse kuurorte kaema. Kokku sai loetud väga palju randu, vanu, pakse ja ebameeldivalt valje lääne turiste, grotseskselt hiiglaslikke hotelle, suveniiripoekesi, osavaid surfareid, pisikesi nuustikkoeri, grillkana-päevitusi, võltshambaid, tapas'te baare, kirevat hiina kaupa ja pealetükkivat salsamuusikat. Üleüldiselt väga ilus päev.

Los Christianose rannaäärne šopingutänav

Reede oli linnade ja šopingupäev. Santa Cruz ja La Laguna on väga mõnusad. Hea tunne oli üle pika aja käia linnades, kus keskmine iga ei ole enam seal kuskil 60 kandis, vaid on täitsa normaalse linna moodi.
Santa Cruzis võtsime turu ääre pisikese putka leti ääres kõige gurmeemad tapas'ed ja veidi veini. Esteetika on ikka oluline: kiht kihile, krõmps pehmega vaheldumisi, sekka särtsakamat chutney't ja kui peale saab veel värvilisi õielehti ja maitserohelist, siis ongi taevas. Ühesõnaga jätkasime oma linnaretke väga meeldivas olekus. Õigel hetkel sai kohvikus veel barraquito'sid joodud. Väga meeldiv pick-me-up indeed. Kihiti espresso, kondentspiim, Licor 43, koor, kaneel ja sidrunikoor, mmmmhmmm!
La Lagunas kondasime veel mööda igivanu tänavaid ja mõnes kohas saime ka vanadesse ülikute majadesse sisse, kus otse tänavalt satud kõige müstilisemalt valgustatud ja troopikat täis siseaeda, mille keskel vuliseb purskkaev ja sirtsuvad linnukesed. Poleks paha elu.
Kui näpud külmaks läksid, hüppasime kuskile suvalisse kõrtsu ja võtsime ühed soojad churrosed koos kuuma šokolaadiga. Pole paremat külmaravi, kui õline ja magus rämpstoit.

Eile saime aga lõpuks kauaoodatud Anaga rahvusparki. Kauaoodatud sellepärast, et senini olime koguaeg oma plaane ümber teinud kas ilma, Pablo, rendiauto olemasolu või teiste plaanide pärast ning kui lõpuks olid eilseks kõik tegurid perfektsesse asendisse loksunud, saimegi Anaga poole teele asuda.
Tee Anaga poole oma omaette kirjeldust väärt. Enne olin natuke mures, et võib-olla hakkab bussis mägiteedel loksudes süda veidi läikima ning olin juba valmistunud, et tõenäoliselt pole mul kohale jõudes enam mingit matkatuju. Aga kui ma siis Santa Cruzist käänulist teed mööda muudkui ülespoole hakkasime ronima; ikka ümber järgmise ja järgmise käänu ja nurga ning üha uute hingematvalt kaunite vaadetega, all selja taga ookean sädelemas, ei mäletanudki ma enam, et siin peaks miskit ebameeldivat olema. Bussijuhid on muidugi täiesti omaette ooper - see, kuidas nad täiesti võimatuna näivatel ning bussi kahekorra käänavatel kurvidel rahulikult ning tempokalt manööverdavad, ise samal ajal reisijatega pläkutamas, on ikka mingi üliinimese teema. A ma olin täiesti deliiriumis: hea muusika peas ja silmad ahmimas kõike seda ilu. Ning kui me jõudsime mäe seest läbi tunneli kõige kõrgemasse punkti, värskelt säravas valguses avanes all vaade uhketele kaljudele, keerutavatele teedele, mägiküladele ja kaugel all mäslevale siravale ookeanile, ning kõrvus hakkas just mängima Buble "Georgia on my mind", toimus minus küll mingi imelik emotsionaalne murdumine. Lihtsalt kogu selle ilu pärast.

Taganana külake, kust värskete tortilladega oma retke alustasime

Hiljem mööda mereäärseid kaljusid turnides ja iga nurga peal sellest suurest ilust õhku ahmides püüdsime nii palju kui võimalik seda kõike endale peadesse salvestada, et järgneva kolme kuu hallides ilmades midagi säravat ja energiat andvat oleks võtta. Enne viimast väga väsitavat tõusu mööda barranco külgi üles Afur'i külakese poole saime veel korraks jalad mäslevasse Atlanti pista, sügavmusta laavaliiva ja säravvalge vahupitsi kokkupuutekohas.
Parimad hetked pärast kurnavat mägiretke on muidugi need, kui saad end siruli visata, lonksata külma kohalikku õlut ja vaadata päikeseloojanguvalguses oma pisikest karja koju ajavat kitsekarjust koertega mööda mäe vastasküljes looklevat rada küla poole astumas.

Puhkus.

Ainult veidi looklev tee Anaga rahvuspargis

Vaade1

Vaade2

Must laavaliiv ja valge vahupits

Vahitorn Nr 14

Oimetud turistid

Ikka saarel

Hola! Rabistame jah siin endiselt ringi. Eile tegime väikest ringreisi ehk sõitsime kogu saarele tiiru peale. Võtsime suht laadnalt. Oli 6. jaanuar ja kõik oli suht-koht inimtühi ja täis öös tekkinud läbujäänuseid. Ilmselt olid jõulud. Põhiliselt sõitsime läbi pisikeste linnakeste ja ühes meeldivas musta värvi liivaga väikses rannas vedelesime ja ujusime soolases vees. Playa de San Juan.

Vesi oli selline keskmine eesti suvealguse 18-19 kraadi. Hiljem, kui saare lõunaotsas asuvatest määratutest kuurortlinnadest igaks juhuks kiiresti-kiiresti mööda sõitsime, siis tuli täitsa hirm peale, kuivõrd jabur on üks turismitööstus ja selle tagajärg maastikul. Tundus, nagu oleks suured kandilised kärgstruktuurid El Teide mäekülge torgatud ja nii tihedalt, et sinna vahele enam ükski palm ka ei mahuks. Erakordselt ebameeldiv ja groteskne. A noh, homme lähme vaatame lähemalt seda groteski.
Öösel käisime kõrtsus. Mõnus kaootiline kohalike urgas oli. Maitsev õlu ja veel maitsvamad tapas'ed. Üritasime õppida mängima Kanaari piljardit, mis minu meelest on küll lihtsalt väga kergeks tehtud harilik piljard imelike reeglitega aga no igale oma.
Täna oli suur plaan minna El Teide't vallutama. Hommik tervitas meid pilves taevaga, aga vulkaani pool tundus olukord veidi helgem olemat. Keerutasimegi end siis mööda serpentiin-teekesi mäest üles.. täiesti paksu pilve sees. Ikka mitte midagi polnud näha ja temperatuur langes kuskile 1 kraadi juurde. Ühes rahvuspargi infopunktis aga teadsid tädid vulkaani ümbritseva ala kaardile tõmmata kena kaare ja öelda, et sellest kaarest lõuna pool on päike. No hea, kui saab nii kindel olla. Ja neil oli muidugi õigus.
Vulkaan oli vägev. Ronisime vana ehk suure kraatri ääre pealt sisse ja kakerdasime mõne tunni seal platoo peal. Päike paistis, tuul puhus ja hea oli olla.
Vulkaani juurest lahkudes saatis meid selline pilt:

Ning mõni hetk hiljem selline:

Kontrastide maa.

Saarel

5.01.2015

See ei ole mingi lihtsalt huvitav pinnavorm, 

 

see on meie jalgrada

Oleme endiselt elu ja tervise juures. Eile olin küll üsna magamata ja õhtuks kiskus ikka päris uimaseks, aga saime ikka mitu põhjaotsa randa üle vaadatud ja neis vedeletud. Täna käisime Liisiga mägedes. Valisime ühe sakslaste tehtud matkaradade raamatu põhjal endale sobiva (mitte väga kerge, mitte väga raske) raja ja hakkasime pihta. Aga sakslased olid oma raamatus rõhunud mitte täpsele kaardile (väga mittesakslaslik), vaid hoopis täpsele kirjeldusele, kuidas rada kulgeb, stiilis: kõnni edasi kaks minutit, siis seal märgi juurest ära mine paremale ega otse, vaid seda vahepealset rada, siis kõnni veidi aega edasi ja mingi nurga juures jätka mäest üles.. vms. No igatahes, saime üsna pea aru, et selliste kirjelduste järgi on üsna keerukas liigelda, aga proovisime siiski enam-vähem marsruuti järgida. igatahes ronisime lõpuks ikka päris kõrgele. Juba raja alguses saime aru, et midagi on selle õhuga ikka valesti, et olime vaid mõnikümmend meetrit mäest üles kapanud, kui võhm oli täiesti otsas.. või pigem, kopsud ei andnud enam abi. Eks ta veidi hõredam oli seal, see õhk, kuigi me polnudki väga kõrgel.. ehk nii 1300 ja 1700 vahel. Aga seda polnud ma vähemalt varem tundnud, et tahaks lõõtsutades kopsu nii tühjaks hingata, et tunne on, nagu vajuksid kopsu seinad kokku ja vaakumisse. Väga huvitav igatahes.. ja nüüd teame, et ei tasu seal vulkaani otsas turnides ka enda võimeid väga üle hinnata.

Ja õhtul käisime siin Santa Ursulas jõuluparaadi vaatamas.. neil toovad täna kolm idamaa tarka lastele kommi ja siis tehakse suur paraad ka. Väga uhke oli. Kõigepealt läks mööda kari pisikesi idamaa tarkasid, nende taga tulid kõikvõimalikud multifilmide ja muidu tegelased suurte ratastel kaadervärkide otsas, millega oli neil väga suuri raskusi ohtratest lamavatest politseinikest üle saamisega. Kõige taga õõtsusid päris kaamelite seljas kolm päris idamaa tarka (kellest üks peab kohustuslikus korras olema mustanahaline ja oli ka) ja siis tuli mingil põhjusel huilates tuletõrjeauto. Meie karjusime ja tegime mingite pillilaadsete asjadega suurt lärmi ja siis loobiti meid kommidega. Väga aus kaup.

Eelmisele postile jätkuks. Nüüd on mul Batman.

Paras Bridget Jones küll jah

Hah, kuidas pea kõigil mu kaunitel vallalistel sõbrannadel on nüüd äkitselt kevad peal. Ja tulemuslikult peal. Tahaks ka teada, kust neid tulemusi tuleks otsimas käia. Minu kevad ajas ainult peast soodaks ja parajaks vingatsiks.. umbestäpselt nagu kassidki. Mingis mõttes on ju hea rahulik olla. Endaga. Et pole kõiki neid draamasid ja poleemikat ja äda-äda. Aga samas, natuke ju nagu tahaks ka neid. Aru ma ei või.
Mul on siin Ehti kass Susi nädalaks hoiul. Peab tõdema, et päris mõnus on selline nurruv karvakera jälle kodus ootamas, kui töölt tulen. Aga samas ei tahaks siiski päriselt kassi siia korterisse võtta. Tal tundub ikka veidi igav olevat.. ja ma usun, et õuesolek aitaks seda leevendada. Aga siin ei saa ju üht kodulooma naljalt õue lasta, jääb kuskile alla või vahele või kurjade laste kätte või eksib ära või muud. Ja eile nägin üht naabrikassi, kes tundus nagu mingi tõeline põkk.. suur ja räsitud.. ja vihane vist. Selliste kohalolu korral ei tahaks kedagi õue lasta.
Aga tüüp kaob vahepeal ära. Täielikult. Mitmel päeval on mul suur mure olnud, et kas tal tõesti õnnestus kuskilt õue lipsata ja seal kaotsi minna. Olen oma korteri kõikvõimalikud ja vähemvõimalikud urkad kordi ja kordi läbi otsinud. Täna ei näinud ma kassi täiesti terve päeva. Aga! Siis krõbistas pätt kuskilt lauasahtlite all.. ja sealt see nutikas tüüp välja roniski. Mingi uskumatu peiduurka suutis ikka üles leida.

Hmm.. nüüd saan aru, kui väga mu seekordne postitus üht teatud stereotüüpi kirjeldab :D Ei aita ka see, et kuulan praegu muusikali Nine soundtracki.

Homme hakkan

Eile mõtlesin välja, et hakkaks õige õnnelikult inimeseks. Minu puhul see ilmselgelt ei tähendaks, et enese- ja maailmavalu kuskile ära kaoksid. Kindlasti mitte, aga neil ei tohi lasta end ära süüa. Mulle lihtsalt tundub, et ei tohiks olla ainult mingit kindlat negatiivset emotsiooni või mõtet väljendav inimene. Nagu olla alati millegi vastu või pidevalt millegi pärast südant valutav. Kõlab küllaltki enesekeskselt vist ja ehk ta mingis ulatuses ehk olegi, aga pigem mõtlen selle kõige taga natuke teistsugust mõtteviisi. Seda, et püüan olla rohkem hetkes ja selle positiivsetes omadustes, naerda pisikeste ja natuke suuremate igapäevaelu veidruste üle, armastada oma sõpru veel rohkem ja neile sellest teada anda, nautida veel enam lõhnu, maitseid, ilmeid, olukordi, tundeid ja vaateid, olla alati veidi jabur ja ootamatu ja ennast selle kõigega igapäevaselt üllatada ja rõõmustada. Kohutavalt klišeelik lause, jah on küll. Ennast ajab ka natuke turtsuma ja kõveralt muigama. Aga samas on ju ka nii tore. Olla aeg-ajalt mingi mõtte või emotsiooni ajel niivõrd naiivne ja nunnu. Ju see läheks sinna jabur ja ootamatu olemise alla.
Võib-olla mõjus mulle üsna tugevalt selline armas film nagu About time. Selle filmi tuju oli umbestäpselt sama naiivne ja nunnu nagu minul eile ja praegugi. Ja see tuju tundus kuidagi nii meeldiv ja ilus.
Võib-olla mõjus mulle see, et mu kohta arvati, et see mis mu eriliseks teeb, on minust õhkuv lootus. Et asjad, lood, inimesed, olukorrad lähevad alati ainult paremuse poole. See tegi seest soojaks, et keegi võiks sellist asja mu olekust välja lugeda, sest mulle väga meeldiks sarnast vaibi välja anda.
Võib-olla mõjus mulle äsjalõppenud ülimalt tore nädalavahetus Estuudioga, mis minu jaoks äkitselt justkui ellu ärkas ja oma armsate inimestega mu südame võitis.
Võib-olla mõjus mulle ametivahetus. Esimene päev uuel tööpostil tervitas mind küll kahe kerge paanikahooga, kui sain aru, et mul pole teatri kübarsepa ametist mitte õrnematki aimu ja minult eeldatakse kohe-kohe mingi aimu omamist. Aga see läks õnneks üsna pea mööda ja nüüd olen jälle põnevil ja rõõmus uute oskuste õppimise üle. Samamoodi, nagu ka rõõmus rohkemate inimestega tutvumise ja isegi rohkema vastutuse üle. Mangi horoskoop olevat ka Neitside 2014. aasta kohta öelnud, et see tulevat täis uusi väljakutseid ja vastutust. Peab siis tubli olema ja ikka horoskoobile vääriliselt vastama.

Ja tegelikult tuli ju lumi lõpuks ometi maha.

Haha, mul on ikka täielik fomo peal aeg-ajalt. (fomo - fear of missing out)
Hea on muidugi teada, et ma pole selle murega ainuke, aga ikka kuidagi pubeka tunne tekib seda teadvustades. Hädasti on vaja prioriteedid paika sättida ja mingi elu endale saada. Või iseenesest, äkki ongi need prioriteedid paigas praeguse hetke kohta. Mõni muidugi arvab, et ma ületähtsustan ja pikendan mõne sündmuse mõju. Võib-olla on tal õigus.

Aga võib-olla mitte.

Y-kromosoom

Need poiss-soost inimesed ikka küll. No mai või! Ja öeldakse veel, et naised on keerulised, päh. Ja mitte, et need olevused oleks keerukad, vaid pigem lihtsalt nii jaburad oma kinnisideede ja kompleksidega. Saa sa nüüd aru.
Ma hakkan tundma, et ma olen maailma kõige lihtsam ja loogilisem olend niiviisi.