Mul on kuri kahtlus, et lähipäevadel teeb see meeletu kogus vett, mis järsku maha sadanud, läbi kiireid olekumuutusi. Õige pea peaks praegune kohev ja oioi kui ilus tahkus asenduma ületamatu lögaga, mis seejärel ajutiselt salakavalalt libedaks olluseks muutub ning kõige lõpuks jälle oma algsendi sisse võtab ja tagasi pilvedesse aurab. Kui ta saabus, oli tore eniveis. Igati õigeks osutus otsus tormi ja kaose päeval mitte hakata tegema mingeid asjalikke toimetusi ning selle asemel rahulikult voodis lebotada, lõpuks end üles ajada ning üks suur laar vahvleid valmis vorpida ja seejärel end nende ning kuuma glögiga teleka ette Malevat vahtima visata. Hiljem ei pidanud küll enam vastu ja oli vaja lume sisse kakerdama minna. Kintsud jäässe ja paks lumekorp selga. See võib üsna kahtlane vaatepilt olla, kui mõlemal pool tänavat üritavad mingid tüübid kõhuli kelkudel mäest alla pingviine imiteerida. Kelguummik.
Üldiselt jah.. teema on lumi. Hakkab juba enam-vähem ära harjuma, ka aeg-ajalt katustelt alla lajatavate lumelaamade ning sügavale lumehangedesse vihisevate jääpurikatega.

Uimane nigu porikärblane

Mingil hetkel tekib kahtlane tunne, et nii vist ikka ei saa. Kuni järgmise korrani, mil teki all soojas kaisus lesida ja siunata välismaailm suurimaks vaenlaseks, kes on boikoti täielikult ära teeninud. Seega on isegi üsna normaalsed kella 6-7-vahelised "hommikusöögid" ning totaalne teadmatus kõigest, mis sünnib väljaspool pakse kiviseinu. Ei mingeid raamatuid müüvaid tädisid ega baleriinikleiti riietuvaid sõpru. Ainult pehme voodi, näljapeletuse jaoks voodi kõrvale varutud kommid, õunad, šokolaad ja mandariinid ning voodi all tümisevpõrisev muusika. Tegelikult tean vägagi hästi, mis selline elukohustuste ignoreerimine toob. Hmm.. jah.. tean. Ja mis siis. Sest tegelikult on olnud väga tegusaid aegu ning "natike" puhkust on küll ausalt ära teenitud. NOT.
Paar viimast nädalat on mu elu juhtinud kooriasjandus. Üle-eelmisel nädalavahetusel käisime TÜSiga Kundas. Saime ülimalt külmas saalis proovi tehes reipaid lauseid: a'la "külmas kõlavadki hääled paremini, sellepärast on ka kirikukonterdid väga hea akustikaga". Eiei, miss Valli, nii see ikka päris pole. Aga Kunda on üldiselt üsna omapärane linn. Eriti just hommikuti... kui külm on kõik õuesoleva helehalliks näpistanud ning kõik see hallus väga sujuvalt tsemenditehase samavärvilise groteskiga sulandub, eespool aktsendiks paar erkhelesinist majakest.
Sellest järgmisel nädalavahetusel ootas mind juba teine koor. Nüüd osutus valituks üleriigiline neidudekoor Leelo, mille proovid üle kuu-paari toimuvad Tartus või Tlnas. Seekord siiski viimases ning see polnud juba algusest peale (kui pidi lausa ebaloomulikult vara üles tõusma ja läbi vihma bussis päälinna poole loksuma) hea mõte. Muidugi jooksin ma kohe alustuseks ringi nagu peata kana, üritades teha vahet kõigil bussidel-trollidel-trammidel ning peatustel. Ning otseloomulikult sattusin teed küsima justnimelt vene rahvusest inimeste käest, kes küsimuse peale, kuspool on Mustamäe Gümnaasium, ainult silmi pööritavad, segaselt midagi Õismäest jahuvad ning teadmata suunas käega lahmivad. Ilmselgelt ei saanud selliseid juhiseid puhta tõena võtta ning tuli siiski oma aru järgi orienteeruma hakata. Kõik õnnestus suurepäraselt: täiesti õigeaegselt jõudsin vajalikku koolimajja, pärisin koristajamuti käest, kas proov juba käib ning läksin telefonitsi saadud teejuhatuse kaudu kolmandale korrusele. Pisiasi, mis niiväga ei õnnestunud, oli see, et koolimaja polnud teps mitte õige. Õnneks tulid sõbralikud kooriasukad mulle motoriseeritult järele. Koorisolemisega kaasnev põhitöö õnnestus aga üsnagi kenasti, kui mitte arvestada meeletut segadust ja udu mu ajus pärast nelja ülimalt keeruka ning täiesti võõra loo kompetentset läbilaulmist. Järgemisel päeval oli nimelt väga tähtis Ernesaksa A-kategooria kooride konkurss, kus osalemiseks peaksid esitatavad lood kindlasti peas olema. Eriti lõbusaks tegi olukorra fakt, et mõte panna lauljate tugevuse hindamiseks nad mitte tavapärases paigutuses häälerühmade kaupa, vaid täielikult segiläbi, meeldis lõpuks dirigentidele ja ka meile niiväga, et tegime kogu konkursi sellises asetuses. Rõvedalt palju keerulisem muidugi, eriti kui nii sõnad kui teise aldi viis niiväga just peas pole, samas kenasti mikrofoni sisse jõllitades. Armas. Tuli kolmas auhinnaline koht, eriauhind ilusaima eesti keele eest ning parima kohustusliku loo eest ning uusi sõpru. Ilus.
Oh, palju koorispetsiifilist möla ja kasu ei mingit.