Tuesday, July 20, 2010

Kolmekümnepealine kurekari

Istun kodus ja vaatan, kuidas end seinte vastu surunud ööliblikad õhtut ja elektriseeritud valguses saabuvat lõppu ootavad.
Suvine kuumus lööb aeg-ajalt tujupügalad madalseisus värisema. Aga ainult hetkeks.
Põhiline aeg kulub rahulolevale loiule meeleseisundile. Ei peagi tähelepanu pöörama väikestele murepoegadele. Ja ei pea ka juurdlema suvega kaasahiiliva mõistatusliku nukrustunde üle. Kui ta on, siis las olla rahus. Mis sest ikka torkida. Nagu taskupõhjas vedelev puru: keegi ei tea enam, millest ta koosneb, ja ega enam ei hooli ka - kätte niikuinii ei saa.
Aga suvega tulevad soojad mälestused ja igapäevased pisikesed avastused.
Ma ei olnud varem oma magamiskotiga keset soist heinamaad maganud. Otsinud päikesetõusul lirtsuvate varvaste muusika saatel kuivemat mätast, kuhu end pikali heita ja hommikust lõõska oodata. Nüüd olen. Ja mu sisse jääb alles see madal päike ja aurav heinamaa.
Ma ei olnud ka veel avastanud, kui palju-palju mulle meeldib vesilooma mängida. Hilise ujumaõppijana ei olnud ma siiani vett veel siiski täielikult usaldanud. Aga sillerdava vee ja siniste välgatustena lehvivate kiilide seltsis võiks ma aina keerelda ja vedeleda, sukelduda ja veetantsu teha. Ja keegi ei või mind sealt välja kutsuda. Enn Vetemaa kikkis kihistaja ja roppsuu-röökur. Võib-olla mitte kõige edukamad oma näkitöös, kuid Võhandu alamjooksu laisas voolus polegi suure naeru tõttu lihtne oma tööd teha. Podiseva mootori saatel paadinina peal vedeledes saavad ennistest näkkidest õhtuse päikese mahedas hämus soojusest rammestunud ja päikesest pruuniks ja heledapäiseks põlenud suvenautijad. Näkielu on elada vaid vesiloomadel.