Talverõõmud

Mäletate veel seda asja? Seda enamasti valget ja külma? Nääh, ei lootnudki. Sest miks meil ikka teda tarvis, kui muda on meile nii heaks uueks sõbraks saanud. Muda on multifunktsio-
naalne: ta pole tüütult püsimatu - kui sul teda juba on, siis pole vähemalt karta, et ta mingiks veeks järsku valgub, teda saab tõenäoliselt väga edukalt mudamemmeks või mudakuuliks mätsida, ta on libe ning võimaldab kõiki suure kiirusega mäest alla kihutamises seisnevaid talverõõme nautida, ta on võimeline endast välja kasvatama rohelisi olendeid, mis on head silmale ja pikas perspektiivis ka kopsule ning lõpuks näeb muda igalpool ilus välja - pole probleemi, kui teda on mõnes kohas rohkem kui teises.
No pole ju üldse miskit viga, milleks kõik see hädaldamine?

Bebää!

See on meie gäng. Getos in da Linda5 parajasti siis hängimas. No tuleb ette. Blingblingide kõlisedes tähistasime Miilo sünnipäeva. Tantsu tuli ette surmavates kogustes ning mikrit pidi aegajalt korralikult lakiga üle kastma. Hiljem loomulikult Zavi suundunult lendasime eksitamatult õnnetuste olevuste lauda, kes vaid vaikselt nentida võisid, et nad olid karvaste lauda sattunud. Tol õhtul indiid.
Järgmine hommik suure vaevaga oma juuksed kokku korjanud ja mingiks enamvähem esitamiskõlblikuks pusaks keeranud, suundusin muidugi kirikusse. Hö :D Patukahetsus. Tegelikult mitte. Selle asemel õnnestus anda üks kaunikõlaline jõulukontsert. Ma vähemalt loodan, et ta oli kaunikõlaline, sest kui algul proovis tegi mu hääl vaid roostes viiuli hääli, siis pärast šokolaaditeed Jägermeistriga andis ta ka juba mingeid paremaid sagedusi. Millegipärast tulid tol päeval igasugu inimesed mu juukseid heast peast näperdama, saa siis nüüd aru. Nende juuste pärast ei tundnud Leebokas mind isegi ära. Hõh. Igatahes okupeerisime me hiljem ühe peldiku, et end ikka koori jõulupeo jaoks väärikalt üles lüüa, aga see ei meeldinud kohe üldse mingitele vene muttidele, kes ukse taga väga-väga raevukalt laamendama hakkasid ja vene keeles koledasti karjusid. Ei saanud õnneks aru, aga niipaljukest võis aimata, et nad olid veidikese vetsuukse taga ootamise pärast tulivihased või pigem .. ääretus raevuhoos. No saage üle, tõesti. Sealt eluga pääsenult (me ei julgenud lõpuks enam väljagi tulla kartes muttidelt turpi saada), kablutasime Konsumisse, samal ajal oma kingipaki-lunastus-kava harjutades. Jea, rait - see oli liiga naljakas, et midagi saaks sellest välja tulla. Poes aga innukus vaibus, kui me kaubakülluses kohe mittekuimidagi otsustatud ei saanud ja sihitult pool tunnikest lihtsalt ringi tuiasime ja vigisesime. Õnneks olid jalad lõpuks lihtsalt nii väsinud, et ei jäänud muud üle kui Oekonomicumi keldrisse lebotama roomata ja nii seal paarti vaikselt algas. Kingid, kohutavalt plinkiv jõuluvana, söök, hõõgvein, laulud ja saun. Kui meid sealt siiski kunagi hilja öösel välja aeti, õnnestus meil muidugi valve alla pandud majja kinni jääda. Geeniuslus. Ja no muidugi tuterdasime jällegi Zavi, nagu ikka. Nii et jah: üks jõul peetud, kaks veel.

Kergelt modereeritud hälvik

Ma peaksin vist nüüd pikemalt rääkima eilsetest sündmustest, kuna Häidbergile ei meeldinud eelmine pralle kajastus. Aga samas, mis seal ikka öelda on ja ausalt öeldes ei usu ma, et kedagi väga huvitaksidki need lood, niigi palju neid juba saanud ka. Lühidalt, uued tuttavad said tuttavamaks ja igasugu jutte sai ära räägitud. Eelnevalt Otile sünnipäevakingitust otsides kammisime muidugi Tartu apteeke läbi. Tulemused olid üllatavalt .. mm.. tulemuslikud: korduvkasutatav klistiirikott, Alcohol Killer, hambaniidid, Bittneri palsam ja muud eluks hädavajalikud instrumendid. Järgmise hommiku (või siis mitte nii väga hommiku) parimad palad olid Priidu kergelt üllatunud küsimus: "Kust te veel siia saite?" ja sellele järgnevalt: "Tahate mu herbaariumi näha?" Jah. "Kas sina tead, kes sul külas on käinud.. võib-olla?" Hiljem leidus mu mantlitaskus mingi müstiline plastist jõuluvana, mis mahutas enda sees värvilisi kommikesi. Keegi ei tunnistanud omaks, seega sai tema edasiseks koduks Kaarli tasku. Järgnev päeva osa kulus nagu ikka täiesti tombustunud olekus diivaninurgas vegeteerimisele, magamisele ja House'i vaatamisele. Uuu, ai lav im. Samas, eilne päev lõppes võrreldes eelnevaga lausa kosmiliselt produktiivsete tulemustega, nimelt sai kümne tunniga valmis nikerdatud kunstiajalooline uurimus-analüüs. Ma pole jõudnud seda küll veel pärast viimaseid öiseid poolmagavas olekus tunde lugeda ja ega ei tahakski.. sest erilist soovi pole seda parandama hakata. Õõh, vähemalt üks ülesanne saab pärast kolmapäevast seminaril ettekandmist omadega ühele poole.. üks viieteistkümnest ): Või tegelikult kaks, kui lugeda sisse ka need viis geomeetria ülesannet, milleni mu produktiivsus kahjuks veel jõudnud pole. Eiei.. pole vaja, blogi on tähtsam, onju Martin?

Aga koolis käib endiselt tants ja trall suitsetamise ning selle mahajätmise teemadel. Mina enam väga ei jõuagi kaasa elada, sest see on tõesti vahelduva edu ja vahelduvate persoonidega väldanud need tublid poolteist aastat. Jah, ma tean, mis mul siin kobiseda. Aga, ühelt poolt olen ma nende sõber ja soovin kirglikult, et nad end ei tapaks, teisest küljest olen ma egoist ja enda sõber ning soovin kirglikult et nad mind ei tapaks. Ma ei tea ainult veel, kelle nemad sõbraks on valinud. Sorri, kui see teid nüüd pahandas, aga suht vahet pole.

Siiski, siiski, praegused väljavaated on kaunis moosid:
Homme teeme kooriga kuntsikoolis kuntsiülemustele jõulu. Selle ülima kuntsipärasusega ehitud kuuse juures, mis mind eelmisel nädalal loenguruumi sisse astudes ogaraks ehmatas.
Isegi kõik need lugematud ülesanded on moosid, kui nad kõik tehtud saavad ... kahe nädala jooksul!!!!ÄÄÄK. OMG!!
..
Jah :) moos
Reedel peame Karlova Lindas Miilo sünnipäeva ja teeme seda muidugi nigga-stiilis. Ehk tere tulemast geto-räpp, bling-bling breketid ning ülivõimas mikkerpea.
Laupäeval on Jaani kirikus suurem kontsertirrärrürritus. Saame jälle oma megateost täiest torust üürata ja "tänulikke" nägusid näha :D Halleluuja!
Õhtul võime vastu võtta ohtraid kruuse, küünlaaluseid ja jõuluvana-kujulisi küünlaid koori loosipakiüritusel. Tegelikult on see lõbus.. jah. Leebo, mis me teeme? Kartuliõis?
Siis tuleb Mati Eestisse, vähemalt mõningate kuulduste kohaselt. Saame teda tervitada ühe korraliku kuuma hotshot'iga.
Järgmine kolmapäev on eluvõimalus šokeerida Parhomenkot oma totaalselt puuduvate teadmistega kaasaegsetest kunstiväljendustest. Jeruusalemm.
Neljapäeval võin oma übernilbe väljanägemisega tänavavalgusti-pink-savikoletist demonstreerida ning mõne ilmsüütu olevuse musta auku visata, talle prože peale suunata ning seda installatsiooniks kutsuda.
Samal õhtul saab ausad kodanikke ahistada oma Lutsumaja jõuluprallega. Kunst, see olen mina.

Ja ausalt öeldes, siis ongi jõulud. Mul jääb mulje, et ma polegi veel saanud teid surmani ära tüüdata oma jõulumöla ja jõululõhnade ja jõulutunnete ja muu jõulukräpiga. Kuigi seda viga on veel aega parandada, sest endiselt on lugemata traditsioonilised punased jõuluraamatud, küpsetamata esimesed omatehtud taignast piparkoogid (ei tõota head, ma tean) ning veel on paanitsemata kingituste ja muu jandi pärast. Nii et olge kohe täiesti mureta - tüütus siin alles kogub hoogu.

Fain

Elu on nagu jutt. Igaühel oma. Enda oma ei peaks ma eriti menukaks ja lugejahuvi ärgitavaks. Enamasti. Mõnikord on draamat jällegi küllaga. Õnneks jällegi mitte niivõrd, et sellest tüdimus tekiks. Piisavalt, et rutiin kaoks ning rutiini kardan ma nagu tuld. Pikas plaanis pole see aga üldsegi hea, sest ei saa ju alatiseks udupeaks ja rahmeldajaks jääda. Seega peaks end praegu rutiiniga elama õpetama. Aga ei taha ju, sest ma ütlen veel üks kord ... Või on lihtsalt pideva mürgeldamisega liialt ära harjutud ja ei oskagi muud moodi. Kuidas iganes, aga aeg-ajalt tahaks midagi, mis minu jutu huvitavaks muudaks.

Meil oli laupäeval ball. Ülikooli aastapäeva ball Vanemuise kontserdimajas. Enne seda sai rahmeldatud ja põetud. Mingeid ohvreid peab ajuti siiski tegema, koori kontserdi kulul seekord. Aga õnneks suutis Valli niivõrd lollakalt käituda, et süümekad nagu viuhti uttu tõmbasid ja sai rahumeeles glämmi nautida. Ülimuhe paljude tuttavate ja ohtra tantsuga üritus tuli sest välja. Liiga palju head liiga väheses ajas. Ning liiga palju rahvast liiga väheses ruumis. Pööre-pööre ja kokkupõrge kujunes õhtu teemaks. Aftekas peeti Ugala konvendis, kus rahvaarv püsis suht muutumatuna, vaid selle erinevusega, et pindala selle massi all kahanes tunduvalt. Keldrikorrusel paiknes aga ootamatult kena ruumike, mis oli oma motoks pannud: Võid tasuta õlut juua nii palju, kui vähegi soovid, juhul, kui sa seda siin teed. No super. Pärast kauaaegset õllekeeldu hambaopi tõttu oli see ikka kurjami hea moto. Tänu kohal viibinud endistele klassivennakestele jätkasime oma olengut nende Sakala korbis, kus üks vanem korbiisend mõõgaga vehkis ja hiljem saunalauale magama keeras. No huvitav-huvitav, selline elu neil siis seal käib. Aga ei, midagi pole öelda: hea oli, vanad tuttavad olid, õlu oli ja kell 8 oli ka uni lõpuks.

Ainult mu punased kindad läksid vahetusse ja vist "tänu" uutele kinnudele olen ma suure osa oma päevast veetnud külili või peffili kuskil lörtsisel tänaval. Või on see mu tavapärane oskamatus sobitada lörtsist ilma ja õigeid saapaid. Müstika igal juhul.

^^

Hmm. Jah, nad said mu kätte. Enne seda sain mina aga verevõtjad kätte, uuesti. See on siiski suht sõltuvusttekitav. Seekord õnnestus Mann ja Maarja endaga kaasa tirida ja võib-olla tekstiili kohaloleku mõjul eriti lolli mängida. Kuigi see mu eesmärk polnud. Alustuseks suutsin paari minuti jooksul kõik kõige rõvedamad ja ühe inimese puhul lausa anatoomiliselt võimatud haigused endale külge pookida. Ehk siis muidugi linnuke JAH kasti, kui kui küsimus kõlas, kas olete viibinud lääne-Niiluse piirkonnas ning kas elasite 1980ndal aastal Suurbritannias. Muidugi, kamoon! Kõikvõimalikud kroonilised hädad ja hälbed kaasaarvatud. Lõpuks Maarja abil selle pisikese detaili avastanud, pidi muidugi naerust kõveras kõõksuma hakkama, mis veretädile paistis kui meeleheitlikult kramplik valuhoog ja ta püüdlikult ruttas kinnitama, et pole hullu, saame kohe uue lehe printida. Hö. Naer kui manipulatsioonivõte. Järgmise asjana suutsin hetkeks Jüriga juttu ajades oma doonorilehe koos mingite kasulike siltidega ära kaotada. Seda paaniliselt otsides vereandmisruumi sisse hüpata ja kaevata, millega hakkama oli saadud. Õnneks olid tädid seal must ette jõudnud, lehe oma kindlatesse kätesse võtnud, lõid mu voodile pikali ja suskasid nõela veeni. Mis seals ikka. Ebakindla emotsionaalsuse kõikumisega olevus, aga vähemalt verd veel toodab, parem see enne kätte saada, kui tüüp jälle kuskile kilkama ja töllerdama jookseb. Hiljem pidime talongisüsteemil põhinevalt oma nänni kätte saama. See kulges umbes nii:
Tädi: Nii, mida te siis soovite?
Meie: Mmmm.. ööö.. mei tea.
T: Olgu, olgu. Otsustage rahulikult.
Meie: Mmmmm.. ööööö.. mis sina tahad? Mai tea muidu üldse. Ääääää. (jätkus paar minutit) Äkki võtaks selle?
T: (püüdlikult naeratades) Olgu, võtan selle siis?
M: Mmmm.. ööö.. ei tea ikka.
T: (istub tagasi toolile, näperdab pastakat ja hakkab närviliseks muutuma)
M: A teglt, võtaks ikka selle.
T: (võtab kapist kaks komplekti šokolaadi)
Mann: Mmm..öööö ma tahaks seda teist.
T: (otsib välja vitriini võtme ja võtab sealt viimase sellise šokolaadi, mida Mann tahab)
Töps: Mmmm.. ööö. Tgelt ma tahaks ka hoopis seda teist.
T: (otsib jälle välja vitriini võtme ja võtab sealt viimase šokolaadi, mida Töps tahab)
Meie: (õnnejunnis)
Tädi: (ka, kuna me oleme kohe ära minemas)
Aga varsti lähme jälle. Ametlikult kaardistatud B+

Neljapäeval tahtsid ühed teised valged kitlid mult jällegi verd. Koos tarkusehamba lisandiga. Ei noh, ma arvan, et kõik tahavad sellisel puhul kuulda lauseid a'la "See on küll üks väga paks luu, kus see hammas kinni on. Jajaaa, siin tuleb väga palju tööd.", "Kuule, võtame selle suuremate sakkidega sae, see võtab paremini.", "Nüüd saeme küll kõik maha.", "Põsest kadus tuimestus. Ah, noh, kannatad ära." ja muud sellist positiivsust süstivat juttu. Ketassae vinguv hääl kuskil peas ja raksuv kangutamine kuulusid juba asja juurde. Hiljem, kuskil nurgas šokist toibuda üritades sain uued suurepärased uudised, et olen endiselt järjekorras veel nelja hamba eemaldamiseks. Siis sai küllalt ja üks kindel EI oli vist parim otsus tol päeval. Rahuldage end kellegi teise hammaste kallal, stomatoloogilised pervid siuksed.

Reedel käisime Otepääl ka. Köök-saun ja palju võõrast rahvast mõningate eranditega. Ei häirinud. Muhe oli.

Aga kui kellelgi mõnikord motoorsed funktsioonid häiritud saavad ehk nad on natuke hädas elukspüsimiseks vajalike protsesside säilitamisega, siis ärge mind appi kutsuge. Ei pruugi hästi lõppeda. Maarja, väike ahne laps, tõmbas omale mahla kurku ja hakkas vist natuke lämbuma. Muidugi ajas see mind naerma, kohe väga meeleheitlikult kõveras kõõksuma. Kõõksus ka Maarja, aga tal vist väga lõbus polnud. Nii me sis keset kooliõue oma aega veetsime, rektor läheb mööda, meie ikka vigiseme. Lõpuks suutis mahl siiski söögitorusse oma rajale tagasi pöörata, naer aga mitte. Igatahes, polnud see absoluutselt minu süü, et ma tõsisel puhul nii reageerin, sest kui kellelgi häda käes, ei peaks ta selle käigus huumorit tegema, veidralt korisema ja suust mahla välja purskama.

I really don't. They're gonna torture me tomorrow and I can't help it.

"Kergelt värdja olemisega lapsuke"

Selline lause on näide meie kalli Epi sõnavaramust. Samas, mõnikord "viidi puusad kergelt pöördesse" ja rokokoo-aegsed pornopildid olid ikka kui "pikantsed stseenid daamidega". Jah, täna räägime kunstiajaloost ehk mina üritamas mitte olla hooajaline sucker. Kunstiajaloost ka seetõttu, et täna sai ta vähemalt osaliselt otsa. Ikka väga väikseosaliselt, kuid siiski. Ei teagi nüüd kohe, millega end lõbustada, kui kadus vajadus lätlast Kangis-Laskis'it ja Gombrich'i lugeda. Õnneks jäid veel alles esmaspäevane visuaalse keskkonna ajaloo töö, kunstiteose uurimustöö essee vormis ning need lugematud kindlat "põnevust" tõotavad seminarid, tööd, kohustuslik lugemisvara ja muuseumikülastused, mida meie uus ajaloo lektor meile lahkelt lubas. Põnevus seisneb absoluutses kõne monotoonsuses ja ükskõiksuses, mida ta meile pakub. Ei mingit Epi emotsioonidest pungil rõõmsat vehklemist ja "äärmiselt-äärmiselt põnevaid sambamomente". Läbi sellega.

Aga homme pidin ma honeybum'i juukseid lõikama. Hö, vaatame kui palju ebasümmeetriat ja korrapäratust ma suudan tekitada :D

Emotsioonik

Kas see pole mitte hea? Hommikul põgeneb uni varakult oma sügavuste ja alateadlike piltidega, asemele tuleb vaikne rahutus. Silmi ei tahaks veel lahti teha, tean, et kell on vähe. Veider valgus: udune ja külm, aga samas nii mahe. Uudishimu on inimlik, kardinaid laiali lüües leian eest paksu, kohe tõesti paksu lumesaju. Naer tuleb peale ja kere lausa ootab juba, millal ometi hakkab kõlaritest Jack Johnson'i muusikat tulema. Tantsin toast tuppa, joon kohvi ja olen rahul. Kõik vaiksed murettegevad asjad kaovad selle pehme valge sumina taha, mis vaikselt musta maa ja kollaste tammelehtede peale langeb ja seal aegamisi veeks saab. Realistlik mõistus undab kuskil vaikselt, kuidas kõik see varsti jalgumärjutavaks lörtsiks sulab ja tuletab meelde tegelikkuse tüütust ja ärritavust. Aga. Ei hooli praegu. Nüüd saabub klišee aeg, mil kõik õige hea soojuse tunde peale toob ja juhuslikus helis või pildis peegeldub jõuluse kaneeli ja küünalde lõhn. Ma tean jah, et ma olen sucker. See on see pisike (või mitte väga pisike) sucker-osa küünilisest minust. Ja las see osa käib teile närvidele, (nagu mõndadele käib närvidele pidev sarkasm ja iroonitsemine) sest see aitab ajal olla just selline, nagu ta mälestustega on kujunenud. Muidu tuleb hiljem jälle tõdeda, et seekord polnud õiget tunnet ja kõik on kuidagi rikutud. Laske ma olen sucker ja emotsionaalne oma klišeedega. Just nüüd, kui maa esimest korda valge teki alla poeb.

Uuh, I lost my identity

Kolmapäevad pole vennad. Seda tõestab viimaste nädalate assortii. Aastate kaheksakümnendate süldilauast, orientaalsete biitidega geishadest räpasesse hooramajja ja lõpuks nunnadena Zavi. Aga ütleks, et nii ongi vist kõige parem. Ja kõiki teisi nii näha. Igaüks võtab vastavasse karakterisse tsipake ennast kaasa ja mängib rolli nii hästi või palju, kui tahtmist või viitsimist parajasti on. Ja jälle on sõbral mõni nüanss juures ning argipäev tohutult värvikam - mis saaks veel parem olla. Siis saab teisel päeval pruunis lehepudrus jalgadega sahmida ja eelmist õhtut meenutades naerma pursata. Või igavas loengus korraks kellegagi pikki jutte rääkivaid pilke vahetatud. Või oma diivaninurgas teed lürpides jällegi uskumatutesse fantaasiavarustesse purjetatud. Parim tekstiil ever. Siiamaani ei suuda uskuda, et mis head ma ometi teinud olin, et sellisesse punti sattusin. Kõik on nii erinevad ja samas niiväga sarnased, et koos võib kus iganes käia ja hullumiseni naerda või jälle eksistentsiaalseid probleeme ja müsteeriume arutatud. See vist panebki kokku meie tekstiili kursuse, see kõikide tüüpide mikstuur. See on nagu päike oma kiirtega, igaüks isesuunas, aga mõne puududes on valgus siiski tuhmim. Ja kui kahju, et juba on november ja meil on jälle vähem aega koos koolis käia.
Kolmapäeval igatahes marssis see kamp kui üks mees nunnadena Zavi sisse. Praise the Lord - laulis Gopselit, mängis munga ja Draculaga lauajalgpalli, tantsis end hingetuks ja rüüpas nurgalauas õlut. Kuni uus baaritsikk tuli noori inimesi välja lööma ja õde Ursula koos Punase Risti mungaga järgmise kloostri poole teele asus, kus kõlvatud paljakintsulised meesisendid parajasti ringi jooksid. Lõpuks suutis taevane püha viha neid veidi taltsutada ja oma ülesande täitnuna võis Ursula igavikulisusse hajuda, et anda teed oma maisemale alter-egole aka Töpsule. Viimane jätkas oma maist teekonda mööda öiseid Tartu tänavaid, Norskava-Rene filmiõhtuid ja kella seitsmeks fockin-ell-Juhan-poisi überilusat maja. Han ja mina saime küll maja külmima toa, aga see-eest oli katuseakende taevavaade külmetamist väärt. Halleluuja!
Koolis oleme usinalt siidi maalinud, Platoniga end juhtmestanud ja ohtralt iba ajanud - nagu ikka produktiivne olnud. Nüüd ootab ees nill nädalavahetus, soe mantel ja ei-tea-veel-milline-kook-kokaraamatust-valida hõrgutis.

Humanitaari arvud

1 rets oli. 1 hiiglasuure roosa peffiga. 9 libu ja 3 transumehega 1-s pisikeses tolmuses ja überrõvedas ruumis. 3 tundi kestis rebaste igakülgne kunstikooli eluga tutvustamine ja kell 9 oli magamamineku aeg. kell 8 ärkasin ja läksin loengusse. 1 katkise hoorasuka leidsin hommikul koolis teljeruumi põrandalt koos lugematul hulgal muude eelmise õhtu rekvisiitidega. 1 loengu suutsin koos väheste kaaskannatajatega vastu pidada. 1 must üliarmas kassipoeg möllas koos 9 tekstiiliemmega reedel koolis. 3 korda kõndisime Leeboga õhtul üle jalakäijate silla, muidugi absoluutselt niisama, kuna midagi paremat kah teha polnud - töllakus. nr 2-nimelist viiekorruselist maja otsisime, leidsime nr 2a-nimelise pisikese putka - produktiivsus. 2-te barettidega penskarit pidasime 5-ks nooreks inimeseks - lühinägelikkus. 4-le korrusele kalpsasime, 1 pitsa tegime, jagades seda 9 inimese vahel 25-ks tükiks - tarkus. 2 Gallianot, 2 vahukoort ja umbes 6 kohvilaari. 101 hotshot'i meisterdasid mu käed - rumalus. 1 agressiivne kapp, 1 sinikas silma all ja tänase hommiku seisuga veel 10 suuremat ja väiksemat sinikat ning marrastust igalpool - erinevate pindade ja minu-vaheline vastupandamatu külgetõmbejõud.

You're a hooker, ye-yeah

Homne päevaplaan näeb ette järgnevad punktid:
1) liburiietus
2) perse ehitamine
3) transvestiidiriietus
(Olks, see lihtsalt kõlas nii lahedalt .. ja kui tihti ma siis saan sellist plaani presenteerida?)
Kõik vaev ja viletsus noorte rebasekutsikate pärast. Ma mäletan, kuidas ma eelmine aasta siinsamas hädaldasin ja oma naha pärast kartsin, kui minu kord oli retsitav olla. Höh, seekord on kellegi teise kord. Põhjust vähemalt on, muahahhaaaaa.. ärrrrrrrrrrr.
No vaatame-vaatame. Küll muljetan, kui must muljetajat on.

Siis me saime vanadega kokku. Ja lõpetasime improviseeritud unise sööma kella poole nelja paiku arutades ülimalt energiliselt teemadel, millest naised saunas räägivad. (Mehed teglt ka.) Päris tarku asju sai teada või kui mitte teada, siis valjult välja öelda ja teadvustada. Kahjuks või õnneks ei muutnud see kõike just selgemaks, aga kui see mitte, siis aeg ikka teab.

They call me Mellow Yellow

Mul polegi mingit pointi siia kirjutada. Mitte et siis muudel kordadel olukord parem oleks, aga nii tavapärast "asjalikku" stuffi pole ka. Niisama lihtsalt. Minu blogi, ise tean, mis teen. Ja tuju on ka hea, miks siis mitte.

Täna saime nimelt ühe hirmkoleda asjaga ühele poole. Presentation in english. Ökk. Mingi iga-aastane õudukas .. tegelikult lausa kaks korda aastas. No nüüd on ta vähemalt läbi selleks semestriks ja tuju hea. Kuni uued, rõvedamad ülesanded kaela hakkavad vajuma. Niikauaks on ninnunännulällu. Saab jälle elu elada, mis niikauaks ootele jäi.

Ja saab ehk ka vanadega kokku. Täna õnnestus neid lausa karuselt kaisutada rahvatantsude vahel. Kurja, kuidas asjaajamised kõik muu elust välja blokeerivad. Eks ta ole kohusetunde süü ka vms, aga ikakist. Aga nüüd peab küll lõpuks selle nalja ära tegema, kõik kokku ajama ja väikse koogi kõrval sumisema. Moos.

Üks kiire kontsert oli kah veel täna, aga neid on niikuinii ilgelt palju kuidagi, et keda kuradit see ikka huvitab. Või noh, kui huvitab, siis reedel tegeleme ka millegi sarnasega kuskil .. ööm. kaugel.. Annelinna taga. Huvitav tõesti. Reedel saab veel Orientaaltšilli nime all veits .. mm. nillida? Olks, moos:)

Nasty

Ilm on jälk. Reuma vaevab. Vanainimese asi, mis parata. Siis, kui me veel arvasime, et tulebki vananaiste suvi oktoobris, siis oli laager. Seal Viljandi lähedal Pärstis. Sai laulda ja ... laulda. Ja natuke rebaseid ristitud, hästi leebelt. Ja hommikul päikesepaistel piknikku peetud. Ühesõnaga, soe oli. Siis. Eila veel ..
Ja sai koolis käidud ja Ida tantsukoolile lavasirme trükitud ja filosoofias end juhtmeks tõmmatud ja üle lastud ja vihmaveeloikudest rahvatantsijapõlvekaarel üle karatud ja sünnipäevasid peetud. Oh, neist võiks lausa rääkida. Natuke ikka.
Teisipäeval tehti Zavis Kaarli auks pikk laud ja rahvakogunemine. Täitsa moos ju, kuidas suvalised massid sujuvalt lõimuvad. Äraminek osutus aga mitte nii sujuvaks. Meid oli viis - tsut-tsut liiga palju, et ühe laadimisega taksosse mahtuda. Noh, ma olin valmis jala minema, niikuinii oleks minu pärast mingi tiiru pidanud tegema. Aga ei, vaja otsida maksitakso. Seda muidugi kesklinnas niisama ei vedelenud. Lõpuks hakkasime Kaarliga jala astuma, Riia mäest üles ja raudteeviadukti alt läbi. Seal tuli mõistus koju, et kui eesmärgiks on kunagi ka koju jõudmine, oleks võib-olla tark Võru mnt poole pöörata. Mööda Raudtee tänavat, mis loogiliselt võttes oleks nagu olnud just õige ühendus Riia ja Võru mnt vahel. Pärast pikka vehkimist ja kerget kahtluseussi leidsin ma ennast järsku Lõunakeskuse kandis Selveri eest. No müstika, segadus oli täielik. Kõik oli nii kuradi pime külm tühermaa kah. Rõve. Kuidagi olin ma seal veel ringi keerutanud ja kõikvõimalikud teeotsad ja sildid üle tšekkinud, et sama teed tagasi ka ei osanud enam minna. Sildid olid muide haiglaselt väärakad: kahes eri suunas Aardlat näitavad viidad lihtsalt pole normaalsed. Lõpuks leidsin ühe vana kojamehe Selveri parklat pühkimas ja küsisin teejuhatust. Sain. Ja pärast igavikuna tunduvat kihutamist jõudsin lõpuks ka juba tuttavamatele aladele ehk Aardla risti. Kogu matka peale oli kulunud ümaralt kaks tundi. Pooleteise tunni pärast oli äratus. Ei tea, miks see järgmine päev küll nii uim oli?

Eile oli veel sünnipäevasid. Neid on kuidagi palju üldse praegu. Orkuti kõikvõimas süsteem näitab kolme rida inimesi, kes jälle vanemaks saavad. Oktoobrimüstika ja romantiline valentinipäev vist (: Igatahes pidasid Rass ja Rax kuskil Annelinna päristagalõpus oma omasid. Torm peksis vihma, lõhkus vihmavarje ja lehvitas seelikuid. Sooja saamiseks jooksime Kassuga tornmaja üheksandale korrusele ja tegime liftile julmalt ära. Paarti kogus hoogu, kogus inimesi, kogus lärmi ja muidugi kogus läbu. Vajalikke asju sai ära räägitud, mis oli positiivne. Pea all oli Bämbi:D Hommikul üritasime teha nägu, et korter pidigi selline kaosejärgne välja nägema ning tõmbasime uttu. Ilm ei olnud just oluliselt paranenud, kuivemaks ehk siiski.

Nüüd on akna taga olukord endine. Kaka ühesõnaga. Vähemalt lehvib köögist magus õunakoogi lõhn ninna. Jammi.

Halleluuja indeed

Ei noh, nalja polegi. Kohe ongi päris halleluuja. Ja osaliselt selle suure halleluujatamise pärast pole mind siin lehel ka tükk aega näha olnud. Ja no ka igasugu muude jantide tõttu. Aga et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama eelmisest esmaspäevast, 24ndast septist. Siis tehti koori verivärskete rebastega natuke prallet. Ülejäänud nädala õhtutest hõivasid kooriproovid tubli poole. Kergelt veider tunne tuli juba, kui koolis sai niikuinii õhtuni janditud, ise kurjamoodi väsinud, ja siis rõõmsalt jälle proovi kalpsatud. Teised tõenäoliselt sellest aru ei saa. Minni küsiski just, et kaua ma seda välja kannatan. Noh, raskusteta (: Järgnev suurem lauluüritus toimus laupäeval Hüpassaares Mart Saare mäletuseks kogunedes. Ilm oli soe ja kirik oli külm ja kohv oli olematu ja Viljandi oli muhe ja Piro oli hmm.. kah soe. (Ja muidugi, lause algab väljapeetud tuustide-ürpide-ülikondadega kirikukontserdist ja lõpeb muidugi Piroga.) Müstika :D Järgmisel päeval ei saanud me ometi veel küllalt armsast Mardikesest ja laulsime talle veel. Päris koledasti kahjuks. Või noh, kellel sest ikka nii väga kahju oli. Neljal penskaril, kes meid Peetri kirikus külastasid, tõenäoliselt mitte. Pärast tegime Leebokaga ühe traditsiooniliselt maailma parima kakaojoomise Shakespeare's. Teisipäeval võisime lõpuks avalikkust ka oma kauaõpitud kallikesega morjendada. Ehk siis Lobgesand und Halleluja kõrghetk Jaani kirikus. Täitsa kobe tuli. E-e-e-eei kurda. Pärast latrasime kooriga veel pubis teed juues ja Jaani sünnipäeva pidades. Ma ütleks, et lauluinimesed muutuvad järjest muhedamaks. Täitsa kohe nagu ... eh .. nauditavad on. Selle tõttu sai kohe järgmisel päeval ehk kolmapäeval noore ajakirja Akadeemiakese avamispidustustel ka oma häälekesel unnata lasta. Et siis õhtul uuesti koguneda, laulda muidugi, natuke üldkoosolekul probleemitseda ja jälle kord Jaani sünnipäeva pidada. (See mitmekordne sünnipäevatamine on päris popp, ma vaatan. Ehk siis "hint, hint" mõningatele tüüpidele.) Sealt läksime Leebokaga Tammelinna vihmastele pimedatele tänavatele ekslema. Kohe täitsa "planeeritult" nagu ikka. Thea pidas oma uues kodus soola ja leiba. Või siis puuvilju, veidraid veine ja meejogurti dippi. Moos. Õhtu jätk viis mu punase vihmavarju ja Janari überhoogsast sõidustiilist veinilaigulised püksid hoopis vanasse nakkushaiglasse, kus sotsioloogid ja muud kaasatolknejad Guinessi rekordite purustamist üritasid. Kui palju mahub siiski näljaseid tudengeid pisikesse tuppa? Võin öelda, et palju. Palju oli öös veelgi asju. Mõmmmuusikat ja blogikülmkappe ja vihmavarjumerd ja naljakaid inimesi ja vihma ja varbaotsavahtralehti ja spuukit pimedat vorstivabrikut ja kilekotimehi ja palju nummidust. Hea ta oli.

Aga homme laseme kooli julmalt üle ja lähme hoopis laagrisse. Kooriga muidugi, teisi inimesi ma varsti enam ei mäletagi, kui asi nii edasi läheb. Ma usun, et see saab ülimalt muhe olema.
Eks siis .. näeme loodetavasti varsti jälle.

Järgmine nädal võite mind mu punaste metsviinapuuväätide all külastada, elagu kakao ja muffinid (:

Gazoom ja Cherry-Hubba-Bubba-maitseline kummelitee( :

Ja jälle ongi nädalake möödas. Aeg on jälle rohkem sügises. Vahtrad peavad jälle pidu. Ikka uuesti. Mis teha, ega aasta ei peatu.

Ja tulebki teha, et aeg raisku ei läheks. Molutamise, masendamise ja uimerdamise peale. Plaanida asju. Hästi palju asju. Eks neid olegi praeguse hetkega kohe üsna suur hunnik kogunenud ja tark muidugi oleks nendega ka tegeleda, aga jah.. sügis ju tuleb. Asju, mida teha ja asju, mida mõelda. Sest mõelda on palju. Ja teha on palju. Seda ma vist juba ütlesin. Kohe-kohe saabub hulk üritusi, mis nõuavad aega ja energiat. Protsessi käigus saab neid kindlasti veelgi rohkem, mille üle ma muidugi ei kurda. Kontserdid ja tähtajad ja paartid ja rebaste retsid ja sünnipäevad ja proovid ja laager. Praegu peaks tegelikult vist kunstiajalugu lugema (mida on see aasta küll sittamoodi) või emme sünnipäevavaiba jaoks riideid ribastama või kampsunit kuduma või midagi süüa tegema või särgitrükikavandeid vorpima. Huu, seda kõike ma muidugi, nagu näha, ei tee. Hetkel. Loodetavasti kunagi. Varsti.

Eile käisin aga sünnipäeval, mis käis teema alla lauamängud. Tegelikult jõuti vaid ühte mängida. Sellist pokkeri ja pideva täringuveeretamise kombinatsiooni. Täringud ja õnn on naljakad asjad. Neil pidavat mingi suhe armastusega olema. Seni pole täheldanud.

Aga sünnipäevale suundudes kingiti mulle üks tumepunane roos. See oli naljakas ja veider. Tuleb vastu noormees, pilgutab nunnult oma vesihalle silmi ja küsib telefoninumbrit. Kuna tal olid korp! Sakala värvid, siis küsisingi, et miks ta sõbrad, kes eemal nurga taga piilusid, teda ikka veel selliste asjadega piinavad, rebane ta enam ju polnud. Pärast pikka lora sai selgeks, et tüüp hakkab järgmine nädal abielluma ja juhuks, kui pruut kohale ei ilmu, on vaja asenduskandidaati. Potentsiaalse mõrsja telefoninumbri jaoks olid meestel lausa käärid kaasas, et nendega tüdruku mantlivoodrisildile kirjutatud numbrid ikka korralikult ära lõigata ja kindlasse kohta panna. Heh, naljakas see igatahes oli ja Rüütli tänaval suurt tähelepanu äratas. Ja tuju tegi ..naljakaks.

Veel naljakamaks tegi tuju hilja õhtul koduteel üks pisitilluke koerake, nimega Tupsu :D, kes oli valmis oma väikeste kihvakestega mind lõhki rebima ning kelle omanik meeleheitlikult kutsu rihma otsas jooksu pistis ja muudkui kiljus: "Tupsu, Tupsu, tule ära!" No kurja, kui see polnud naljakas :D

Aasta oli siis 1987

No niiviisi. Sedapsi juhtus vahepeal, et ajasime oma kellad ja kalendrid pöördesse ning tähistasime Kassu sündi. Tema sündimise päeval muidugi. Kalmer Tennosaare ja Anne Veski häälte kõlades kanti lauad looka süldi, rosolje, marineeritud kõrvitsa, hapukurgi, keedukartuli, lehmakommide, pasteedi, kringli, heeringa, sibula ja hapukoore alla. Vahepeal uuriti Soomest ja lausa Ameerikamaalt pärit kostüüme ja kingi, uut tüüpi õllepakenditest rääkimata - plekist ja tõenäoliselt konserviavajat nõudvatest läikivatest silindritest. Toostid nõrgusid paatosest ja kindlustasid hällilapsele elurõõmu ning kindlameelsuse läbi paljude aastakümnete.

Mis imeline mašin ..

Vahepeal on toimunud see, et ma sain vanemaks, mida tavaliselt niisama naljalt muidugi ei juhtu. Ja kuna sündmus oli niivõrd eriline, siis sai seda lausa kaks korda tehtud. Teisipäeva õhtul nohu ja mossmosstujuga Pirole suve imiteerima minnes tuli üks tätskin vastu ja andis mulle brožüürikese pealkirjaga: "Kõigile kannatustele tuleb peagi lõpp!" Ja jumala tahtel tegi see mu tuju väga palju paremaks, lausa niivõrd, et selle peale keset tänavat valju häälega naerma hakata.


Hih, igatahes Piro oli kena ja inimesterohke. Õhtu jätkudes aina enam. Hea oli neid näha. Inimesi. Neid omasid ja kalleid :) Hiljem jätkutasime muidugi Zavis, kus sai tantsu ja tralli. Sai ka märgi püksipõlvi pärast koju minnes suur kimp lilli Zavist pätsatud klaasi"vaasiga" käes.

Vahepeal ehk siis näiteks reedel tuli tekstiiliosakonna täiesti vabatahtlik kohustuslik ekskurss Narva ja Jõhvi. Muljed olid leebelt öeldes värvikad. Kreenholmi Kõrgeaususe Türan-Türanni Kuningriiki sisenedes tervitasid meid tohutusuur tondiloss, kolmemeetrised müürid okastraadi, valvuriputkade ja prožektorite südamlikus kaaskonnas. Ja ka sisemus harmoneerus sujuvalt väljaspool olevaga. Väga metafoorselt paljuütlevad olid pimedates ruumides väljapääsu otsivad paanikas pääsukesed ja kiirelt vaigistatud rõõmus suupillihääl. Väljasõidu helgemateks osadeks said siiski bussipeatus nimega "Nõudmiseni":D, hiigmõõdus kohalik kurk, ilus Jõhvi Kontserdimaja ja roosade tuttidega originaal-laps:D

Sünnipäeva jätkutamine jätkus aga veelgi. Laupäeval Kuuste-citys. Kahju oli see, et meedia enamus plaanis algselt hoopis miskit muud paartimist tol päeval. Aga siis, kui lõpuks kuus autot maja ees parkeerus ja kõik-kõik kohal olid, siis oli... hih, niiiiiiiii hea tuju:) Kuidagimoodi mahutas korterike ka ikka kõik massid ära. Tubade täituvuse koha pealt kehtis aga reegel: kus on, sinna tuleb juurde. Aga see! See uskumatult muhe ja superkuul masin, mis nad mulle kinkisid, ületas ikka kõik laed. Kohvris kaasaskantav vinüülimängija, mida me kunagi eelmine kevad poes olime nillinud ja mis oleks juba ammu kuskil Vanemuise rekvisiidilaos tolmunud. Aga vot ei. Nüüd kekutab ta hoopis minu laua peal :D Nii me teda öö läbi mängitasime nii et korpus kuumas. Mingi hetk hakkasid usinamad ära vajuma. Kuhu siis parajasti juhtus. Aga et nende valitud kohad ei vastanud maksimaalse mahutavuse põhimõtetele, pidime seal pisikesi korrektuure tegema ehk siis inimteisaldamist korraldama. Kõik enamvähem õnnelikult horisontaali asetanud, pidasime köögis veel natuke paartit. Uskumatu ikka, kui asjalik võib inimene varahommikul veel olla. Müstikamoos. Lõpuks saigi nii, et mõnes toas oli ruumi küllaga ja veel ülegi, kui teises igat vähegi suuremat pinda mõni olevus kattis, esikus kolm (Jerl ja Rax ometi nii nunnult kõrvuti ei maganud:) ja köögis kolm. Järgmine päev jätkus kollektiivse söögitegemise ja massiivse kohvijoomisega. Kuna ansamblid Kukerpillid ja Vitamiin olid end juba ammu vinüüli peal ammendanud, tuli õnneks meelde, et tegelikult on mul ju pööningul mitu kastitäit veel neid võrratuid musti plastmassist muusikakettaid. Nii me siis muusika taktis ja kofeiinimõju all värisesime paar tundi:D Kui siis viimased minejad läksid ja mina Doorsi lõugamise taustal kodu jälle elamisväärseks muutsin. Olin just ennast teleka ette teki alla kerra tõmmanud, kui ühed külalised jälle "sinnakanti juhtusid". Hih, mis seals ikka, fun oli. Kooki moosiga, mustikamoosiga(:

Ei tea, kas siis kui ma kolmkümmend saan, oleks see aktsepteeritav, kui sünnipäev toimuks kolm korda?


(Kole on see, et mu hambaarst ütles, et tegelikult plaanivad nad mul viis hammast lähiajal välja opereerida. VIIS!!!!! Mulle ei jäägi endale ju niiviisi midagi alles, mida pensieas proteesidega katma hakata. Huu, kavatsen neid igneoreerida. Tark mõte, kindlasti.)

Suvel tahavad kõik su verd. Meie vähemalt küsime enne.

Jah, olin täna tõesti esimest korda ka inimkonnale kasulik. Nii vahelduse mõttes. Päris moos oli. Nõel oli suur ja tädid olid armsad. Ja verd voolas ojadena. Tahan veel. Sucker.

Vahepeal on muidugi jällegi igasugu vähem ja rohkem põnevaid üritusi olnud. Enamuses siiski rohkelt põnevaid. Või muul kombel intrigeerivaid. Et siis meri ja saared ja kivid ja Mukid ja männid ja rahvas ja eksimised ja autosõidu naljad ja sakslased ja ujumised ja rannavolled ja päiksed. Järgmisena tulid tomatid ja basiilik ja mozzarella ja oliiviõli ja elektrirong ja Keila ja Meremõisa ja B(K)ongo ja nill ja rahvas ja hommikune eufooria. (vt täpsemalt Leeboka juurest, kui huvitab) Ja pärast seda tuligi kasulikuks hakkamine. Nii et tegelikult polnudki niiiii väga palju tegemist. Kuigi samas, ega ikka igav ka ei hakanud.

Meelesolevate peapõrutuste sarja lisandusid uued tulijad. Üks varasemast ajast ehk sellest talvest, kus üliosavalt (loe: mitte eriti) lauatades õnnestus natuke koledasti mäest alla kukkuda, kasutades põrkepehmenduseks oma pead. Ja viimane õnnelik uustulnuk oli eelmine neljapäev, kui pärast pikaajalist viibimist eemal igasugusest tsivilisatsioonist tagasi Lolllinna maabusin. Esimese tegevusena pärast autost välja kobimist ja oma kodinatega teadmata suunas tormamist oligi tormamine vastu liiklusmärki. Auväärse kõmakaga nagu kombeks. Pea läks natuke katki, aga mitte väga. Jääme järge ootama. Põnevusega, peab mainima.

Aga nüüd maalerdame ja hotshotime.

28.08.07 13:32
Hih. Hotshotisime nii et vähe polnud. Mõm. Mõnitasime Kolbakest ja Mulllderit, kui nende motoorsed funktsioonid häiritud said, saatsime ka Mati suurejooneliste mõnituste saatel Portugalimaa poole teele, mõnitasime inglise keelt õppivaid japse ning tantsisime kell 4 hommikul neljandal korrusel rootsi träna stiilis. Stampa med Leroy: Mjölka kossan, Arabic aunt, Chernobol child jt. Ei, üldse ei mõnitanud kedagi.

Aga nüüd maalerdame siis edasi.

üüü. volle tapab. aga nii armsalt ja meeldivalt. ei pane pahaks, ei.

rannas kohtab päris mitmesuguseid elukaid. ja jälle leiab kinnitust see, kui suletud ring tartu ikkagi on. kõik lihtsalt peavad kõiki tundma. kui ei tunne, siis on vahele mõni arvutusviga jäänud.

aga nüüd tuli ootamatult teadaanne, et me ei saagi oma kohalolekuga tartu elu "rikastada" ja kohe päris nädal aega. tripp. tartu-rakvere-saaremaa-tallinn-saku-meremõisa-tartu. soovi korral võite mu seniiltelefoniga ühendust võtta. aloha.

Rabandused ja sadomaso

Camilla Derrico - Curly

Täitsa kahtlane tunne tuleb juba, nagu olekski ma mingi maniakaaalne enesevigastaja. Või lihtsalt uskumatult koba. Teine variant on muidugi tõenäolisem, arvestades juhtumeid. Nüüdseks ma juba teadsin, et Kaarliga reilenderit tantsides võib mõnikord liialt hoogu sattuda ja teadmata suunas madalsööstul lendu tõusta. Seega ei tulnud ka eilne jalgjäsemete kokkupõrge väga suure üllatusena. Midagi uut oli aga jalkat kõksides ja triblades end järsku asfaldit kallistamas leida. Rõve. (Järgmine kord valime muru.) Nüüd ma siis olengi sinise paistes põlve, väga ära põrutatud käe ja mõne marrastusega järjekordselt tsipa sant. Ühesõnaga käisime eile jõe ääres tähti vaatamas. Olgu, rikume romantika, perseiidide sadu kaemas. Tähekaardi ning Pirotekk 1 ja 2-ga ja puha. Kõik olid head. Mis sest, et õhtuks olid lallud täitsa läbi omadega. Kokkuarvutatult olin ma too päev pea 20km läbi kõndinud. Osa sellest rõvedalt raskete värviämbritega. Ja päike oli muidugi nummi. Not.

Nüüd tahaks natuke magada ka. Ilma kuumuse ja ajalise limiidita, palun.

Ja no muidugi lällasime vahepeal Saaremaal. Kooriga koos. Jällegi üllatavalt muhe ja mõnus oli. Mändidealused liiva sees magavad kämpingumajakesed ja vaikselt mühav meri, no mis sa veel tahad. Öösel, kui kogu pööbel randa vajus, ribisid? ja komme sõi, võeti ka muidugi laul üles, kuis muidu. See osutus kogu oma kakofoonia juures siiski tõhusaks, kui mändide ja kämpivate lätlaste-prantslaste-soomlaste-rootslaste vahel pimedas ära eksides tagasi randa oli vaja jõuda. Ja esimest korda orienteerusin tähtede järgi. Oi buustime.

Omme teeb Minividin MiinaBashi. Ja ma saan olla tema gnome. Ja siis lähme tagasi Saaremaale. Seal oli liiga hea.

A. Täna avastasime, et need Milkat kopeerivad jäätised Saastakas sisaldavad kanepit või muud eufoorilist ainest. Mõju oli metsik. Kaks vaikselt õhtut nautivat vanameest said meid vaid üllatusega vahtida, kui me naerust kõveras maas püherdasime. Ou, ou, vaata seda pilve .. jne.

Jah, täna oli kena päev. Vähe päiksene kah. Mis sest, et rõvedate varapubekate hordide randa saabudes pidime nende okupatsiooni eest paadi võtma ja järve kaugematesse vetesse vaikust nautima aerutama. Sai vähemalt parte lantida.

Päris naljakas on vahel.

Igast asju võib kohata. Pärnu rannas näiteks. Kaelkirjakuid ja ainult näidavat hilisõhtust stripodroomi. Ja vahepeal võib Bloggeris jällegi mu uskumatult andekalt väljenduvat kunstilist kätt või selle tagajärgi näha saada. Oi, kus ma nüüd tuunisin.. täiega. Tgelt oli seal rannas vist see teema, et tulevad tibinad vaikselt jalutades, jõuavad promenaadi otsa. Mõned tormavad lärmakalt ja absoluutselt mitteväärikalt kahe autokummiga kiige juurde, hakates seal lollakalt kilgates tilbendama (neutraalne vihje: mina, mina!). Teised liigutavad oma jäsemeid siiski rahulikult ja väljapeetult ning suunavad need meremärja liiva peale, et seal mõtlikult silmapiirile vaadata. Siis saabub ka rahmeldava tüübi ajju pisike välgatus, et Oi, meri... (järeldus) rahulik romantika ja endassesüüvimine. Lohistab end siis ka veepiirile ja pilgutab oma mõttetühje silmi suures arusaamatuses. No kurat, varbad saavad märjaks ja mere kohal on pilved niikuinii. Aga kui peab, siis peab, ok.

Aga miks Def Leppardi kahe albumi nimed on Hysteria ja Pyromania? Mingi värk vist. Pour Some Sugar On Me. Seeonhea. Ma nimelt tsekin oma mediapleieri listi, kuhu oli märkamatult mingi 15 giga mussi kogunenud. Mai tea kust. Mina pole teinud. Not. Hih, kui ma laseks tal järjest kõik lood ära mängida, siis jätkuks seda umbes kümneks heamuusika päevaks. Ja ööks.

Ma mõtlesin, et tõmbaks omale ka selle filmi, millest ma mäletan, et ta oli hea. Kohe päris hea. The mating habits of the earthbound human. Hih, ei mäleta sellest palju, aga mäletan, et oli .. hmm. hea siis vist. Vaatasime seda Ahto juures vist. See tuletab meelde, et ma tahaks väga vanasid näha, mõtlen just neid uuemvanasid, noh neid, kes tulid kaks aastat tagasi või noh.. saate aru küll. Igastahes tahaks söömat. Ja no saunast just ka ära ei ütleks, kui kellelgi pakkuda on. Ja ma tean, te tahate tegelikult ka. Onja?

Tööd tehes on nii palju aega mõelda. Mitte midagi asjalikku muidugi, kus te sellega. Acton is the enemy of thought. Aga igasugu imelikke asju alati. Näiteks, kuidas peaks inimene käituma, et mitte olla ebaviisakas, aga end siiski selgelt väljendada? Või miks ei voola vesi voolikust piisavalt kaua, et ma saaks oma tolmused jalad puhtaks pesta? Või miks ei saa mingit töllid tüübid aru, et nad pole üldsegi mitte nii vastupandamatud, kui nad oma paksud higised kolbad autoaknast välja pistavad, midagi kavalate nägudega mölisevad ja arvavad, et sellega on tibinate poolehoid täie kindlusega võidetud? Kurat küll, päeva rikkusid ära. Või miks on vanal, korralikul ja kenal uksel mõned lihtsalt kiuslikud ja pinnulised lauad sees, mida on võimatu värvist vabastada? Või miks täiesti tundmatud nolgid, kes tulid ka vist "ehitama", ise mitte midagi teha taibates, lihtsalt suvast ligi hakkavad ajama? Või miks tahtes kedagi näha samas kardetakse jällenägemist? Või miks on mõned tegevused lihtsalt niiiiiii tüütud? Umbes nii nägi ma aju "Mõttetute mõtete sektsioon" täna välja. Põnev, kas pole. (Ja ega need mõttekad mõtted eriti paremad polegi.)

Homme viin oma pooliku sõrme Verevisse ujuma ja päikest kaema. Kaladele süüa ja väikestele lastele õudust. Muhahaa.


Noh jah.. ma siin niisama .. mõtlikuna..oodates filmi laekumist ja möla ajades, et mõnel järgneval päeval oleks ka naljakas olla.

Struudel-struudel

Heh, ma lõikasin just oma nimetissõrme näpuotsa maha. Koos küünega ja puha. Ja mul oli vaid plaanis kooki teha. Igatahes siuhti ta läks tänu suurepärasele teravale noale ja siis tormas struudliabivägi kohale pärast seda, kui ma olin esikus tükk aega üles-alla hüpanud ja kokutanud. Nüüd saan ma vähemalt ülima selgusega osutada ja kellelgi pole lubatud mitte aru saada, mis ma tahan :D

Ja hiljem tegeles struudliabivägi suure innuga struudli pannile saamisega. See osutus keerulisemaks, kui hiiglasuure riidekapi ühest toast teise manööverdamine. Vähemalt maitses hea.

Voy y Vuelvo

Kuradini, folk sai ju läbi nüüd.

Aga et kõik ausalt ära rääkida... Sõitsime eelmisel esmaspäeval Pärnusse, nagu vanasti: möla ja vihmaga bussilaest. Vihm muidugi jätkus suvepealinnale kohaselt ka taevast. Aga muidugi polnud meie stuffi täis kotid tonnised ja muidugi ei kõndinud me korterisse jõudmiseks mitut kaunist kilomeetrit. Lõbusalt möödus meie aeg: oodates, kuni pliidid soojaks lähevad, oodates, kuni vesi keema läheb, oodates, kuni liha valmis praeb, oodates, kuni kohvivesi valmis keeb, oodates, kuni tatar valmib, oodates, kuni makaronid keevad ja noh, ühesõnaga, mitte üldse mitte midagi oodates. Päeva kohustuslikeks osadeks said 7th Heaven ja That 70's Show. Ja õhtuti pidi muidugi linna peale laiama minema, Kuursaali kohalikke tantsulõvisid või muulile öist vaadet kaema. Isegi randa õnnestus sihipäraselt tarvitada pärast seda kui nats rõveda ilma kiuste end demonstratiivselt murule peesitama olime visanud - päike tuli välja ja võis lausa õiglase näoga rannale suunduda. Hih, lained olid suuuured! Nii mega, et kohe oli.

Ja no siis algas mudugist Viljandi. Täitsa oma Leebokas sõitis täitsa ise, perekond Palumetsade esinduse poolt tekitatud takistustest hoolimata. Ja no kuna me juba niikuinii autoga kohale veeresime, siis miks mitte kogu elamist kaasa võtta. Nii suutsid mu kuntsiinimesed vaid ahhetada, kui me telklasse kahekesi lõpuks oma SUURE laadungi otsa maandusime. See võttis vist seal algul sama palju ruumi, kui nende kolm telki kokku. Aga samas, kellel oli folgil! kõige mugavam elu-olu, nagu hotellis. Hih:) Päeva alustuseks (kella seitsme paiku õhtul) läksime merele ehk Viljandi järvele siis. Rallisime seal mingite poikadega võidu ja olime nagu ikka naised paadis. Kõik manöövrid õnnestusid suurepäraselt, kaasaarvatud boksi tagurdamine.

Tulenevalt sellest pisikesest detailist, et meil puudusid sel aastal passid, käisime kuskil metsas kohustuslikku Oorti kuulamas, mis ei kuuldunud. Viljandi järve äärde viivate treppide otsas muutusime aga publikumagnetiks. Küllap oma uskumatu karisma (Jeea!) pärast, kuna me ei tegelenud suht mittemillegagi. Lihtsalt inimesed tulid ja tahtsid meiega olla seal.

Hommikul avastasime kurbusega, et sauna meenutav söökla oli telkla juurest likvideeritud ja nõnda ei jäänud suurt muud üle, kui linna pealt midagi hamba alla otsida. Kes otsib, see leiab vms, isegi, kui ta seda väga tõenäoliseks ei pea. Seekord siis umbes nagu kellegi elutoast sujuvalt sööklaks muundatud asutuse, kus hügieeninõuetega just ei hiilatud. Hiljem läksime Maarja ja ta sõbrakeste juurde korterisse veel kohvi rottima. Õnnestunult ja täielikult.

Nii siis läksid need paar päevakest. Oleskledes, jõurates/ulgudes/lauldes, rahvast tantsides, süües/juues, kuulates, ringi tolgendades ja rahvast vaadates. (Muidugi ei saa ka mainimata jätta, et ma leiutasin huvitava lõbustuse oma kaunist kotti ühte kõige rõvedamasse kohta pillates. Vihjeks võib öelda: plastikpeldikud...) Õhtuti avastasime uue traditsiooni Öö/päeva telgi kõrval tantsutades. Nii saime igasugu asju selgeks: Kaarel reilenderi ja mina tango. Mis siis, et mõne hoogsama keerutuse peal sai suure mürinaga vastu aeda prantsatatud:D Lahe oli ikka.

Nii lahe polnud aga olukord telklas, kus tõesti tundus, et asi on varasematest aastatest tunduvalt hullem. (Võib-olla oli asi ka natuke teises asukohas, mis asus just keset kõige suuremat läbulat, aga samas jah ...) Igatahes oli pühapäevaks kogu ala suht ühtlaselt igasuguse träniga kaetud, alustades kõikvõimalikest kiledest-paberites ja taarast kuni arvukate sokkideni ja ketsideni välja. Aga vähemalt taara, kui väärtuslik kraam, oli õhtuks ära koristatud. Suht naeruväärne oli tõesti see, et kui läbustamine oli 24h juba mitu päeva kestnud, ilmus korraga värava kõrvale suur silt, mis teavitas meid, et teglt peaks seal kehtima öörahu ning viimasel päeval märkasime ootamatult veel suuremat punast! silti, mis keelustas alkoholi tarbimise telkla piirkonnas. Hee, hea, et siis õigel ajal asjale jaole saadi :D

Viimasel veits melanhoolsel päeval (mis hiljem küll lausa tragikoomiliseks muutus) saime veel Leebokaga vihma kiuste rahvast tantsitud. Seekord võis tõesti öelda, et meie, kui alatised koperdajad ja hädapätakad olime eeskujuks väga päris mitmetele. Tekib tunne, et mõnikord on meil lausa väheke lootust normaalseteks inimesteks saada. Siis hakkasime poole seitsme ajal ära minema. Just nimelt hakkasime, sest enne pidime peale võtma veel mõned inimesed. Kokkulepitud kohta jõudes selgus, aga mõnedel olid hoopis probleemid tekkinud vahepeal. Seda nad ka just erilise adekvaatsusega telefonis seletada ei suutnud. Lühidalt olid kohalikud ossid karvaste ja suleliste neljapäevasest pillerkaarest niivõrd suurde masendusse sattunud, et tahtsid kangesti kellelegi oma frustratsiooni väljendada. Nii jäidki nende rusikate ette Juhan ja Mati (toredad nimed, ma tean:D). Õnneks (või nagu hiljem selgus, õnnetuseks) olid ka sinised mehikesed korralikult kohal olnud ja kogu kakerdajate karja jaoskonda viinud. Mati ühines küll meiega ja nii me seal siis ootasime paar tundi jalkat mängides, õlut juues, helistades ja raamatut lugedes. Lõpuks saime instruktsioonid politeimajja sõita, et ka Mati saaks oma tunnistused anda, aga muidugi me siis teadsime, kus kurat see võis olla. Natuke alainformeeritult õnnestus meil lõpuks siiski üha kojamehe seletuste järgi kohale jõuda. (Viljandis on väikse linna kohta liiga palju surnuaedu.) Politseinike koda osutus aga mustaks auguks, kuhu lähed ja välja ei tule. Nii nad sinna kadusid: algul Juhan ja Silver, siis Mati ja kõige lõpuks Leebokas, kes oli hirmus kuri ja turtsus vihast. (Ei kujuta seda ette, onju?:) Nagu hiljem selgus, pidid need tüübid ikka muidugi politsei trepil veel paar SaaremaaX-i ära jooma, kuis siis muidu. Müstiline tõesti, kuidas nad käisid seal vabalt ringi, õlled näpus ja neid vahetpidamata tühjendades. Politsei - õigluse jõud. Tõenäoliselt oli Juhan hakanud ülekuulamisruumis ka oma purjus möla ajama, mille puhul, nagu me eelmisel õhtul olime kogenud, tõesti ei saanud aru, millal ta tõtt või miskit muud räägib. Ibaajamise eest pidi aga teadagi miski suurem trahv olema. Vahepeal oli ta politeinike juuresolekul telefonis Mati küsimusele "Kas sa ikka rääkisid kogu loo ära?" vastanud "Ei rääääkinud:D" Nii et siis jah. Õnneks suutsime sealt kolme poole tunni pärast lausa liikuma saada, mis muidugi ei tähendanud veel edukust. Vahepeal oli ju vaja veel suitsetada ja Võrtsjärve-äärseid peldikumaju külastada ja pärast seda enam mitte autosse ronida. Jah, Juhan oli hoos:) Huu, minul oli päris naljakas, aga Leebokal vist mitte nii väga. Tartus viskasime nad siis lõpuks autost leebelt välja, Juhan maandus Mati jutu järgi koduaia kraavis ning nagu hiljem linna teises otsas selgus, oli Mati unustanud oma koduvõtmed Juhani juurde seljakotti. Aga siis tegi Leebokas kurja nägu ja jättis ta tänavale maha vaarikaid sööma. (Pärast sain teada, et kõik oli ikkagi enam-vähem õnnelikult lõppenud ja keegi ära ei külmunud.) Nii et võib öelda, et meil oli tore folk (:

Ma muidugi õnnitlen teid nüüd, kui te selle kohutavalt segase plära läbi olete lugenud: teie ajudes on nüüd jälle natuke rohkem kräppi, mis kasulikku infot blokkima saab hakata. Edukas.

Kuulan siis nüüd Fernando Sterni edasi. Tema oligi selle aasta folgi leid. Ja oi kui hea leid.

Nano Stern - Voy y Vuelvo (lähen ja tulen tagasi)

Good boy, Daisy!

It's getting you in a lot of trouble, this thinking. I wouldn't do so much of it.

I'm gonna need a proper office. A new one. And you're gonna buy it for me.
What's wrong with this one?
(lifts off the door of the caravan) Oh, nothing, Tommy. It's tip-top. Just I'm not sure about the colour.

Is he aloud to do that?
It's an unlicenced boxing match, not a tickling competition.

You should never underestimate the predictability of stupidity.

Vahepeal on kõik vaikne olnud. Keskmiselt. Kontsert oli hea, välja arvatud see, et lõpus kiskus asi kergelt natsiparaadiks ära. Rahvas neelas kõik isuga alla. Mis see eestlaste kohta ütleb, ma ei taha teada. Ja mis see meie kohta ütleb, kes me vaiksel Toomemäel koleda häälega laulda huilgasime, ei taha ma samuti teada.

Aga Snatch on geniaalne film.
Ja nüüd lähme hoopis ära. Suvitama:)

Iga päev üritan ma päevitama minna. Iga päev ärkan umbes üheksa ajal ja näen, et väljas särab mölakas päike. Jess! Lõpuks ometi. Ja selleks ajaks, kui ma oma hädavajalikud hommikused "tööd" tehtud saan (mis hõlmavad ka selle tegevuse siin praegu), on ta pilve taha kakerdanud ja ei tule terve päev sealt enam välja. Kui, siis ainult hetkeks mõnitama. Kus on siis õiglus?

Õnneks suutsin eile õhtul õmmelda. Täitsa tore oli üle pika aja. Mitte, et see nüüd järjekorras olevate asjade hunnikut oleks eriliselt vähendanud.

Ja kui nüüd veel mõelda kasulike asjade peale, siis üleeile käisin koolis, oma koolis. Nad on sinna lasteaialastele inkubaatori teinud. Tgelt ka! Sile ja pastelltoonides, öh. Ja kraanikausid ja vetsupotid ja nurgavann on nii muhedalt pisikesed ja madalad. Toimetasin seal oma ziletiga töömeeste mustatud akende kallal.

(Emme sõitis just maja ette. Traktoriga! Nagu mismõttes?)

Nonii. Nüüd on see töö täidetud. Võib asuda järgmise kallale, milleks oleks söömine. Et siis järjekordselt kurbusega tõdeda, et päike on parematele jahimaadele siirdunud.

Produktiivsus ise

Jah, just. Täna olen ma ikka kuradi produktiivne olnud. Kui arvestada minu skaalat sellel alal. Selline nägin täna välja oma tegevuse tipul. Need pole kahjuks kasevihad, aga see-eest palju parema lõhnaga meliss ja piparmünt. Uh, njämm. Nüüd levitavad nad oma head aroomi pööningul uhkes üksinduses.

Lõpetasin ühe raamatu, mis mind ammu kapi peal ootas. Kohe väga ammu, kui nüüd mõtlema hakata. Ja sealt leidsin sellise lõigu:

"Tema ihu mäletab: igat murdu, keretäit, igat nõelatorget, igat küünlaleegi põletust. Läbi valu avastab ta iseenda mineviku ja õhus hakkavad märatsema hääled. Öö jääb lühikeseks, ta ei jõua vastata süüdistustele ega valada pisaraid, mida temalt nõutakse. Ta oli arvanud, et temale antud tunnid olid nagu iseend õgivad lõkked, millest jääb vaid kahvatu tuhk. Nüüd saab ta teada, et aeg jälitab mehi nagu mõrtsukas, kes põhjalikult ja kindlakäeliselt aastate süütõendeid kogub. Kaotsi ei lähe midagi. See oli puhas alpus ja rumalus. Kaotsi ei lähe midagi ja vaikus ei ole vaikus, vaid omaenda kurtus." Mulle meeldib.

Aga homme saab õnneks laulda. Tore. Kuigi see tähendab, et üks toredake sünnipäev jääb mu poolt pidamata. See pole tore. Üldsegi. Samas, varsti jälle. Jaja, tulge siis kuulge oma kõrvaga laupäeva õhtul raeplatsil meie kõrgelennulist röginat ja kraaksumist. Ma olen kindel, et see on vaeva väärt :D not.

Kui õunad valmis saavad, siis te tohutult tahate aidata mul neid süüa, onju? Neid on metsikult.

WTF

Et head asjad ei jääks halbade pärast rääkimata, peaks alustama just neist esimestest. Niimoodi oligi, et neljapäeval käisime kontserdil. Allekokkareenal. Rahvast oli murdu, õlut ojadena ja šašlõkki mägedena. Esimesena, küll tubli tund aega plaanist hiljem, hakkas Tannu lõõritama-rögisema. Soojendas küll, hästi soojendas. Aga kuna lavale pidid veel mõned põdrad ka muusikat tegema tulema, läksime välja grillsuitsu sisse tibakest õlunaadi mekkima ja afroparukast unistama. Tannu lõpetas, hakkas mingit vaikset raadiorokki laskma, vahepeale mõned kidrahäälestused, mõtlesime, et ju siis sommid alles valmistuvad seal. Istusime edasi kuskil parkla ja prügikastide vahel ja naersime, et kui tobe tunne oleks, kui nüüd õhusepad alustaks ja meie oleks siin. Ja just siis, kui nunnud vanainimese põied meid areeni u 150-sse vetsu ajasid, kostsid esimesed Eat the Rich akordid. Oh paanikat :D Tuterdasime siis kiiresti platsile, kus muidugi meie jaoks ruumi enam polnud. Käiku läksid küünarnukid, pisike kasv ja uskumatu möla ja kilkamine vaheldumisi. Lõpuks isegi oma üllatuseks olime peaaegu kõigist amelevatest paarikestest mööda saanud ja lavast vaid tšut-tšut eemal. Täitsa lõpp, ma ütleks. Vanakesed on juba peaaegu kuuekümnesed, aga rahva ajavad ikka totaalselt pöördesse. Ülim ülivõrdes. Mis sest, et mõned meie ümber natuke urisesid ja et mu kott umbes kuus korda oma sangast lahti ütles ja maha kukkus ja mis sest, et õhku polnud ning kohutavalt palav oli. Kõik oli hea. Ainuke häda oli, et ära lõppes see kõik hea. Platsilt ära minnes veeretas tuul krõbinal tuhandeid tühje plasttopse mööda väljakut kui kõrbes heinapalle.

Siin tekib jutusse väike vahe, et mitte ära rikkuda teise muusikasündmuse emotsioone. Nimelt läksime laupäeval Kilingi-Nõmmele Schillingule – ilusa muusika festivalile. Natuke vihmas, a mis sest. Ülejäänud oli hea ja ilus: muusika, koht, inimesed ja olu. Eesti politsei ei tolereeri küll ennastunustavalt tantsivaid vanakesi, küll aga olid nood kõigi teiste lemmikud. Kimya on nunnu. Hommikul käisime kohalikus restos oma kõtukesi kosutamas. Kosutus saabus alles tunni ja kümne minuti pärast, pleiss oli ometigi pungil täis kohalikku maffiat segamini festivali värviliste külalistega. Ei no, K-N ongi huvitav koht. Täna on Postimehes selle kohta vägagi ülendav ja rahukuulutajaks tituleeriv artikkel. Elagu Schilling!

Aga siis ): Hakkasime oma ülendavate kontserdikogemustega ALeCoq Arenalt jala tulema, tohutult hea tunne sees. Jõudsime rahvusraamatukogu juurde, seal võttis Mannu papa meid peale ja viis keskilinna. (Hiljem tuli meelde, et me kaalusime veel Leebokaga Balti jaama kaudu jala Kalamajja minna.) Tammsaare pargis ühines Jarmo meiega ja hakkasime Viru poole kõndima. Mingid vene tüübid tulid vastu ja võis olla kerge riivamine vastu neid või ka mitte. Asi võis olla ka lihtsalt selles, et meie rääkisime eesti ja nemad vene keeles. Piisav põhjus vihaseks saamiseks ja end puudututuna tundmiseks, kas pole. Igatahes hakkasid nood kurjalt midagi karjuma. Läksime kiirelt edasi, parem kui midagi vastu ei ütle, aru me neist niikuinii ei saanud. Ja just enne sebrat tulid kaks jorssi järsku suure jooksuga, lõid Jarmo maha ja hakkasid teda peksma. Leebokas ja Inga karjusid, mina ei suutnud midagi kuuldavalt tuua. Ei teadnud, kas minna vahele, aga samas, mis kasu oleks minustki olnud. Ja ausalt öeldes, kartsin ise ka peksa saada. Nondel tüüpidel vist eriti vahet pole, keda nad peksavad. Peaasi, et eestlasi. Mingi hetk vahtisin veel ühe jorsiga paar sekundit tõtt ja vaid viiksusin arusaamatult. Kõik käis nii kiiresti ja samas niiiii kohutavalt aegluubis. Ümberringi polnud ühtegi inimest, lähimad mitmekümne meetri kaugusel, kõik püüdlikult mööda vaatamas. Lõpuks jooksid nad minema. Tahtsime sealt ainult minema saada, foor läks just punaseks, ootasime veel. Üle tee tulid jooksuga mingid vene tüübid. Jälle, kas ei aita veel? Tulid, hakkasid vene keeles meie käest midagi küsima, meie eesti keeles vastu. Lõpuks saime aru, et vist tahtsid nad ka vaid kaklust otsida, küsisid, kes need peksjad olid. Aga kuna me olime nii arusaamatud tol hetkel, sis läksid nad midagi paremat otsima. "Pohhui." Saime kuidagi üle tee, sealt läksid Inga ja Jarmo taksoga edasi, meie Leebokaga mõtlesime pool kilomeetrikest jala minna. See osutus suureks veaks. Mingi ööklubi eest hakkas üks mees meid osatama. (Tõenäoliselt reetis meid jälle eesti keel või nägid nad, mis üle tee oli juhtunud.) Kõndisime kiirelt edasi täiesti inimtühja suure tänava ääres. Äkki oli neid järsku kolm meie järgi tulemas. Ja siis jõudis alles kohale, et kurat võtaks, see on praegu päriselt. Kihutasime ainult edasi, sees kõik krampis ja täielik paanika. Lõpuks jäid nad maha, aga kramp jäi alles. Suvalise bussiputka juures olevad inimesed tundusid sel hetkel kõige suuremad retsid. Vene keeles telefoniga rääkiv mees samuti, kuigi meieni jõudes ütles ta: "Tere neiud." Korterisse jõudes ei suutnud enam väga muretult naeratada ja kontserdimuljeid jagada, sees kõik värisemas ja silmad ainiti põrandat põrnitsemas. Hiljem pesin jala pealt verepritsmeid.
Epiloog. Ma lihtsalt ei saa aru. Ja kõik. Järgmine päev me välja ei läinud. Akna taga ehitasid uut klaasmaja vene mehed. Ma tean, et see on totter ja ma ei ütlegi, et ma poleks enam tolerantne, aga mingid piirangud on tulnud. Aga see ei ole hea tunne, kui 50% vastutulevatest inimestest on venelased. Tahtsime vaid sealt värdjast linnast minema saada. Kahjuks ei jäänud rõve kartus sinna maha, vaid hämaras Tartus tänava peal vastutulevad ja kogunevad vastavas eas inimesed tõid ta jälle välja. Ei taha nii. Tartu on hea, vähemalt minu jaoks. Ja mingi kuradi Tallinna jamad ei tohi seda rikkuda.

In any other world
You could tell the difference
And let it all unfurl
Into broken reminants
Smile like you mean it
And let yourself let go
Cos it's all in the hands of a bitter, bitter man
Say goodbye to the world you thought you lived in
"I never ever, I forget my story. My face is not sad, but inside, I am sad."

Massive

Need on minu kirssampsud. Täitsa oma käega päästsin nad just lindude nokkade vahelt. Ja päästsin nad oma kõhtu laiali. Vähemalt linnukeste käest ära. Nemad söögu .. tõuke. Ja teisi lolle loomi.

Vahepeal käisin tööl. Natuke. Ehitasin. Varahommikust hilisõhtuni. Kopsud tolmu ning veel kord tolmu täis. Tolm hakkas päeva lõpuks juba mingit isehakanud juukselaki osa täitma. Ja sulanud tulise värvi lärakad kukkusid krae vahele ja olid valusad.
Siis käisime Tõrvas. Mõni päev vaarikad ja maasusid. Ja Vanamõisat.
Ja siis tegime suvepirot natuke. Võib-olla natuke palju: täna on massive ultratuuma. Aga samas saime endale Zavis töötava sõbra Ove, kellele ma otsaette paarituvad jänesed tätoveerisin. Ta oli too õhtu väga menukas mees. Hö. Ja samas saime ka mingi kurja ossi omale. Me väga ei tahtnud teda, ta oli vägaväga kuri. Ja sülgav.

Neku Leebokas tuli täna tagasi. Numps! Sis lähme homme rongitama ja Aerosmithitama. Seda viimast ülehomme. Oeeh, täitsa hull, kui lahe. Ja läheb aina lahedamaks. Sest häid asju muudkui tuleb. (Kui ma ainult puukborrellioosi ei saanud.)


Aga nüüd teen ma need ampsud purki kompotiks. Et oleks talvel linnukesi toita.

Isolatsioon

Me käisime Krissul külas. Lõuna-Eestis lammaste ja jäneste keskel. Väga nunnu. Põnn ja Tiiu olid ka. Nunnud kiskad. Ja niiviisi siis oligi. Hommikul (kell 9 hommikul või 2 päeval, mis vahet seal on) üles - kohvi, pannkoogid ja mesi. Terve päev Little Britäin'i, kuni aju huugas ja suhtles teiste ajudega vaid temaatiliste repliikide abi. Õhtusöögi meisterdamine, grillid, salatid, värgid. Saun (indeed Krissu, hea saun on sul, tappev saun) ja vihma käest jooksuga tiiki, kuhu vetikate sisse mugavalt uimerdama sai jääda. Õlunaad ja limunaad. Paarti. Ja nii mitu päeva väikeste variatsioonidega. Ära minna ei tahtnud. Meie pere oli koos-hoos :)

Enihau, pean ma nüüd hakkama vähem ütlema enihau, sest enihau, see tundub inimestele naljakas. Aga enihau, see läheb varsti üle, sest noh, enihau, parasiitsõnad käivad alati lühikeste intervallidega enihau.

kesköö päike

sellisena ta möödubki. kui korraga tekib pikem aeg mõelda ja vaikselt olla. ja tundub, et ongi toimunud võimatu ehk aja venimine nagu süte peal grillitud vahukommi kuldkrõbeda kooriku alt veniv suhkru magus. kaks ametlikult vabana möödunud nädalat tegid näo nagu oleks nad isepoolduvad ja kestsid kauem kui peaks, just nagu aeg, mis algab päikeseloojangust ja ootab vaevalt hämaraks muutunud õues uue valgusekera ilmumist. kauem kui peaks. kauem kui peaks on vesi soe ja ootab neid ööst uimaseid, kes veel rohu peal ringi eksivad.
aga hiljem viibib päike kauem kui peaks horisondi taga ja kõigile öövalguse olenditele tundub see aeg piinavalt pikana.
ja hiljem ei ole möödunud aeg enam kauem kui peaks. sest siis on ta läbi.

Nobodys hippie

Mu unenäod näitavad täpselt seda, millest ma päeval mõtlen. Just hommikused uned. Ja mõnikord kerge keeru ja kiiksuga. Ja nad on alati veidrad. Mitte alati halvas mõttes. Silmad jäävad ärgates rõõmsaks.

Ja mõned väikesed asjad teevad niiiiii rõõmsaks. Ja siis ma mõtlen, et kui ma oleks midagi muudmoodi teinud või mingit pisiasja mitte teinud, siis poleks seda rõõmu tulnudki. Samas, see suur rõõm võib lõpuks tühisena tunduda, või ennatlikuna. Aga ma arvan, et kui nii juhtubki, siis vähemalt oli varem see suur rõõm ära ja tegi seest kõik soojaks ja heaks. Ja küll tuleb pärast jälle mõne rõõm. Või lausa mitu.
Aga siiski kardan ma seda rõõmu ära rikkuda. Sest pisiasjad loevad ja kõik on siiski vaid inimesed.


Nobodys Hippie - Kimya Dawson

Edevuse laat

Gigakott kraami täis, seelik pluusiks, püksid püksteks, retrovöö taljesse, päiksekad ninale ja tee äärde kätt lehvitama. Meil oli lõpupidu. Athena keskuse katusesaalis. Ma pean ikka ja uuesti ütlema, et see on ikka võimas maja. Ja nii kuradi ilus ka. Minge! ...
-
Ja piro üllatab oma kehakultuurlaste (koguaeg pea peal seisev mees, kellele lõpuks tekkisid lausa jüngrid ja austajad), luulelise Looma (kes tuli vaid korraks suitsu küsima, kuid sattus siis tekstiilineidiste sarmi vangi ja jäigi terveks õhtuks meile harrast luulet lugema ja postkaarte kirjutama), Piro-kunni (kes hiilib vaikselt selja taha ja teeb "Njäu!" või buu-tab lebotavale Sillekesele näkku) ja selle uskumatu ajatuse ja populaarsusega, mis üks väike tallatud ja õlle-veini-ja-mille-iganes'ga ülekallatud plats on rahva seas omandanud. Ei ole ju üldse nii palju vaja, et olla millal iganes tuntuimaks kokkusaamiskohaks, selliseks platsiks, kuhu tulles võid täiesti kindel olla, et leiad sealt tuttavaid, kes kohe oma ringis sulle koha teevad ja külma õlle pihku pistavad. Lihtsalt muhe pisike poolenisti isoleeritud ja samas nii julmalt avatud kõigile pilkudele ja irooniliselt linnavõimu selja taga olev alatise tsilli-nilli oaas.
-
... Kahjuks ei suutnud pisike tsikirocki punt rahvast meie jaoks piisavalt üles kütta ning otsustaval hetkel juba tõenäoliselt kuuendat korda jalast rebenenud pläkatsid otsustasid end hoopis kotti toppida ja sellega koos Zavvi suunduda. Reede õhtu kohta oli Z. tühi. Ju sis avaldab tubakaseadus koos sooja ilma ja lõppevate sessi viimaste pingutustega ikka oma mõju. Vahepeal oli üks läpakat näperdanud isand seinale ilmunud suitsukeelu silti ignoreerinud ja nikotiinipulgakese siiski ette susanud ja KUI armas oli, et teised talle kohe sellekohase märkuse tegid ja teda suitsu põrandale kustutama sundisid. Oeeh. Lihtsalt nummi. Südaööks oli koht aga oma tavapärase ilme omandanud: rohke rahva ja kildudega põrandal. (Alles hiljem tuli meelde, et tõepoolest varba otsas ju midagi kaitsvat polnud, aga samas, tsiteerides Tex-Mex'e : "Vahet pole, me oleme ju hipid!") Tervete taldadega ma sealt igatahes kunagi päiksetõusul pääsesin, võõraga tänaval komplimente vahetasin ja Mikoga futu väljanägemisega hoone talade vahel kaja katsetades kõripõhjast üürgasin. Hommikul vara bussijaama ja sugumugulastega Pärnusse Midlut lõpetama. Liiva ja merd. Pärast veel rahvaga paartima ja selle käigus hennatätokaid vorpima. Inimesed on sellest ikka tohutult huvitatud, peaks äri alustama. Kõik igatahes kaelu sirutasid ja jälgisid, kuidas maasikad ja traktorid Minni ja Taavi nahale ilmusid. Hilisõhtul korraks Tõrvasse ja jällegi oma rannatsikkide mainet kaitstes Vanamõisa järve stripodroomi tegema ning lõpuks Tartu magama. Tegus päev, ma julgen mainida.

See oli alles eile. NOOOO!

Kuigi Leebokal ja mul pole kummalgi aega selle bloginduse ja muu kammaijaa jaoks, suudab tema seda kuidagiviisi siiski teha. No aktiiv.

Vahepeal on kuidagi niiiii palju juhtunud, et ei jõua sellest kõigest vist isegi rääkida. Ja samas, kui ma nüüd meenutama hakkan, siis ma ei mäletagi enam kõike. Sellepärast ongi hea kohe-kohe kõik üles kirjutada, kui veel meeles on. Ja sellest tulenevalt siis ka suht üksluine kronoloogia, osalejatele põnev, teistele ... mitte nii põnev.

Noh öelda lihtsalt: kool on läbi.

Aga tripist räägiks küll midagi. Nimelt plaanisime beibsidega Theabeibile Nuia külla minna. Plaan lükkus päev-päevalt aina edasi, aga sis lõpuks tuli asi ikka ära teha. Kokku saime neli tibinat: Kassu, Miilo, T.hea ja mina. Teisipäeval ootasime T.ga sis vägede kogunemist, et ikka koos minema hakata. Aeg muudkui venis ja venis, päris mitu Seks ja linna osa sai ära vaadatud. Lõpuks tuli välja, et väed olid magama jäänud. Sis tegime plaani, et transpordime end ise kuidagi kohale, ja saame alles Nuias kokku. Bussiga Nõkku (või siis Aiamaa peatusesse, mis ei asetsenud ikkagi seal, kus ta meie arvates pidi paiknema) ja sealt häälega edasi. Suht kenatoremuhe oli: saime kahe autoga Tõrvasse. Seal vanamale külla, järve äärde liivatormi nautima ja edasi ühe toreda põka-põkaga Karksi-Nuia. Uuesti paisjärve äärde nillima, bäibse ootama ja lõpuks suure kisa ja naeruga T. juurde. Järgmine päev jälle järve oma pigiseid taldu jahutama ja Nuia rotikatesse ja muudesse toredatesse poodidesse shopeerima. Tagasitulekul otsustasime jällegi Tõrva kaudu minemise kasuks. Tund aega palavuses mööda teed kõndinud, tundus see mõte aga küll kerge möödapanekuna, eriti kuna ma oleks pidanud kenasti kuueks Tartusse jõudma. Aga no muidugi sõitsid meist siis mööda T. Soomes elavad sugulased, kes just sel ajal olid juhuslikult sealkandis viibinud. Bullseye. Enihau, saime Elvasse, sealt suht kiiresti edasi ja poole seitsmeks olin kenasti kooriproovis, kus kõik mind nagu tulnukat vahtisid. Tia siis, miks. Pärast veeretasime end kooriga Musumäe kanti piknikutama ja noh .. laulma. Hea oli. Tekkis tunne, et võib-olla lausa kannatab veel päris mitu aastat seal kooris olla. Et järgmine kord, kui Valli teeb jälle oma haletsev-etteheitvat nägu, mõtlen piknikule ja kannatan hambad ristis olukorra ära. Vast. Sest suvel teeme ju veel maailma parima kontserdi raekoja platsil Oorti ning Rein Rannapiga ja Saaremaa laagri kooriga. Ja kunagi, ilusas ja helges tulevikus terendab ka üldlaulupidu. Ooeeh.

Seniks siis lähme kooli lõpupeole, Pärnusse, Sakku ja kes teab kuhu jaanituli see aasta viib. Järgmine nädal.

How do you find somebody who doesn't want to be found?

Hoiatan juba ette, et tänane blogi tuleb PIKK. See tuleneb sellest, et eilne päev oli nagu kõige ebareaalsem päev minu elus. Ebareaalne just selles mõttes, et see polnud päris minu tavaline elu, vaid nagu mingi video, film, kellegi teise, väga põneva inimese elust.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama neljapäeva õhtust, kui me sessi lõpetuseks oma tagasihoidliku kambaga Kurepalu (võib lugeda ka Karup***e) järve äärde sõitsime. Ehk siis tõmmati pahaaimamatut mind kaheukselisse autosse ja kihutati maale. Aga röövlid olid lõbusad ja hakkasid ohvrile meeldima. Lõpuks oli siiski väga megamuhe, mis siis et sääsed plaanisid tõsiselt meid terve täiega nahka pista. Nalja ja veidraid olukordi kogu raha eest, kuni vihm meid telki ajas. Enihau, magada väga palju just ei saanud ning järgmiselt hommikul, kui me pidime kella üheks tegelikult kooli hindamisele minema, istusime selle asemel hoopis järve ääres autos, vaatasime partide kudrutamist (mis oli veider) ja nautisime vihma. Tulenevalt sellest oli õhtul ja järgmisel hommikul ajukene natuke udune ja magamata. Nõnda ei tundunud mingite jänkidega mässamine eriti meeliülenadv ülesanne. Nimelt võttis meie koor(TÜS) laupäeval vastu Massachusetts'ist pärit kuuekümnepealise koori. Eelnevalt ei teadnud me neist midagi, mõtlesime, et järsku on mõni vanaldane kirikukoor, aga siis kui need noored 19-22-aastased seal oma kenade frakkide ja kleitidega laulsid, oli pilt ikka kohe väga teine. Ja üldse nagu, frakid! Nagu nad muidu poleks niisamagi kenad olnud (: Enihau, kontserdil keegi veel teadustas, et eestlaste jaoks on koorilaul kui identiteedi põhialus. Eks seda oli näha jah nende umbes kümne penskari näol, kes endid ülikooli aulasse vedanud olid. Jah, väga häbi oli väljamaalaste ees sellepärast. Pärast nende laulmist, mida nad tegid muideks väga hästi, nagu muusikalis XD, läksime nende bussiga Rehe hotelli, kus siis pidi mingi sööma ja tants ja trall toimuma. Ma sattusin üksinda istuma kõige nende toredate tüüpide vahele ja juttu jätkus. Näiteks eesti nimede õppimine on neile ikka tõesti raske. Tartust sai 'Tartüü, Tallinnast 'Täliinn, Hellekast Telekas(: ja Riinust Rnn. Vahepeal selgitasin neile mõningaid giidi kas keelevääratusi või väikseid valesid, aga eks ikka juhtub. Igatahes selgus sõidu jooksul, et hotelli ei taha põõmst keegi jääda, kõik tahtsid diskensit teha ja kluppi minna. Nii siis saigi bussijuhiga kokku lepitud, et ta viib nad kell 11 linna peale. Hotelli diksusaalis oli siis mõningane sööma valmistatud, aga enne seda käis elav lõimumine ehk siis elavaloomulised ameeriklased lendasid julmalt vaiksete eestlaste peale. Ei noh, lahe oli. Ma sain nii palju kiitusi oma riietuse kohta, et egobuust oli laes XD. Siis, kui tekkis kuri kahtlus, et järsku hakkavad eestlased regilaulu laulma, et väljamaalaste tähelepanu ringmängude jaoks köita, tõmbasime Leebokaga uttu ja kablutasime ruttu kodu poole. Vaja oli ju ometi diskensikingad jalga panna ja ürpidest-tuustidest-nootidest vabaneda. Tagasi jõudsime just õigeks ajaks. Sõit läks lahti üliemotsioonikas bussis. Linnas pandi meid Emajõe äärde maha ja algas segadus, et kuhu siiski nad viia: CT oli kinni, Maasikasse nad ei pääseks kõik, Illusionis olid Vaniljeninad ja klubi tõenäoliselt väga täis, Johnny Depp liiga pisike, nii jäi ainukesena üle Atlantis (õõh). Õnneks suutsime neid veenda, et enne näiteks Püssi natuke õllet jooma minna. Seal oli mega. Eriti "tore" penskarite süldipänd andis oma panuse, nagu ka Püssi Punane (mida nad lihtsalt nii nunnult hääldasid, nii et lõpuks tuli sellest juba mingi roppus välja:). Müstiline oli see, et nad jäid kõik kangesti ruttu purju. Sellele sain seletuse oma tõmmult sõbralt, et neil USAs on väga karmid reeglid joomise kohta ja nad tõesti ei saagi alkoholi kätte enne 21-aastaseks saamist. Samuti rääkis ta, et neil, juba suurtel inimestel, on kindlad kellaajad kojuminemiseks: 23, 24, 01 vms. Selle kohta oli isegi oma mõiste, mida ma kahjuks enam ei mäleta. (Hjees. Mul tuli meelde see sõna. Curfew. Vot.) Kui kullakesed olid juba roppumoodi (äksi) täis, ei jäänud muud üle, kui nad kluppi eskortida. Raekoja platsil tekkis mingine segadus ja järsku kutsus keegi väljamaise olemisega noorsand meid paari inimest platsiäärsesse korterisse paartima. Keegi üksteist ei tundnud. Pika jantimise peale selgus, et seal on kellegi öööm. Emilia? orsmthlikethat ärasaatmispidu ja kohal oli hulganisti välismaalasi, põhiliselt prantslasi. Ikkagi väga tore oli seal ka. Kõik suhtusid meisse nii tohutult sõbralikult, veinid kätte ja paartima. Telefoneerisime siis Leebokaga, kes teadis öelda, et Atlant oli täis ja nüüd tahab see pööbel Illusionisse minna. Otsustasime, et kuna meil neid niikuinii ei õnnestu ümber veenda, las nad sis kõnnivad oma kontsade ja õhukeste toppidega kilomeetrikese ja kui teada saavad, et ka too klubi on täis, tulevad tagasi ja jätkavad sellel prantslaste peol (ma muidugi ei mõelnud vist eriti realistlikult, et kuidas nad oleks küll sinna ühetoalisesse korterisse neljakümnekesi ära mahtunud, aga noh, kõik on võimalik.) Siis ma jäin sinna kahe noormehega, kellega sis mingi aja pärast otsustasime, et võiks ikka ka teistele järgi minna. Üks enam väga hästi sirget joont mööda ei kulgenud, teine oli õnneks päris selge olemisega. Nii me siis läksime, ka mõnedest ossikarjadest mööda, kes kohe nina püsti ajasid ja lähemale loovima hakkasid, et mis mõttes, kõnnib tsikk kahe tüübiga, üks tõmmum kui teine. Vahepeal küsisime teed ühelt vennasrahva kambalt, kes olid väga lahkelt nõus juhatama. Lõpuks jõudsime Illusionisse, enamus oli juba sisse läinud, mis sest, et pilet natuke krõbe oli. Meie passisime veel ukse ees, kus Pen täitis oma vastavastatud missiooni mind komplimentidega üle kallata, kuna seda tavaliselt ei tehta. Nii lasi ta ka klubi turvamehel ja piletimüüjal mulle eesti keeles öelda, et kui kõige-kõigem ma ikka tema arvates olen. Suht kohmetu oli olla. Mingi aja pärast otsustasid mõned siiski tagasi hotelli minna. Mõtlesime Leebokaga, et kuna meil üks tee niikuinii, jagaks siis taksot nendega. Nii me läksime ja see vaene Pen üritas terve tee mulle selgeks teha, et ta on musse kõrvuni ära armunud ja noh, igast asja. Mina muidugi ei osanud kogu loo peale mõhkugi öelda ja kui ma sis ühe nurga peal maha läksin, et koju minna, hüppas ka too lokkide lehvides autost välja ja hakkas suvalises suunas kõndima. Tema sõber Dave tuli ka välja ja läksime Pen'i taga otsima. See hakkas lausa eest ära jooksma. Vahepeal jooksime järgi, murdsime ta maha, "kaklesime" natuke, sis jooksis ta jälle eest ära, no saa sa nüüd aru. Ja ei öelnud sõnakestki. Lõpuks me lihtsalt jälitasime teda pimedas suurte majade vahel. Mingi hetk kadus ta nurga taha, kostis selline jalakaapekas ja siis oli ta järsku kadunud. Tükk aega tiirutasime veel ringi, aga arvasime siis, et kuna ta enam-vähem pidi teadma, kuspool hotell on, sis las nad sõidavad taksoga mööda teed ja otsivad teda sealtpoolt. Dave läks Leebokaga takso peale, ma läksin veel majade vahele otsima. See oli täpselt nagu mingis klassikalises õudukas, kus tahaks nagu tegelastsikile öelda, et ei, ära mine sinna pimedasse põõsasse, mingi loll oled või? Seal on kindlasti mõni sarimõrtsukas vms. Ja nüüd tegin ma ise täpselt sedasama, ei tea, kust see julgus tuli. Hotelli poolt nad teda aga ei leidnud, niisiis tulid nad tagasi ja jätkasime oma otsinguid jalgsi. Taksojuht oli muide väga abivalmis ja lahke olnud, aga no muidugi, tal taksomeeter kogu aeg tiksus. No siis me töllerdasime jälle majade vahel ja karjusime teda. Siis läksime suure tee peale ja jälle hotelli poole. Järjest arusaamatum ja veidram oli kogu see olukord. Arutasime, et see on täpselt nagu filmis. Ja et me vaatame Ameerika filme ja nüüd, kui ongi päris ameeriklased siin, on meie elu nagu filmis. Täismüstika. Dave ütles mulle veel väga filmiliku repliigi ka: "How do you find somebody who doesn't want to be found?"No nagu tõesti. Ja et kas see film on pure Hollywood romantic flick that always ends well või on ta midagi, mis ei lõppe nii hästi. (Ei tea, kas ameeriklased ei käi põõsas pissil või pole neil lihtsalt põõsaid kus käia, igatahes naljakas ta oli oma hädaga:) Lõpuks jõudsime raudtee äärde välja, ise juba suht mures. Järsku sõitis sama taksojuht meist mööda ja ütles, et teine juht olevat ühte musta Kalmistu peatuse juures vehkimas näinud. ?? Päris kaugele oli ta ikka jõudnud. Hea, et mitte enam kaugemale, näiteks Pitsapoe juurde, kus mitte nii väga tolerantsed inimesed armastavad koguneda. Taksojuhtide ja Kiisude abil saime ta siis auto peale, enda juurde sõidutatud ja hotelli manööverdatud. Nih, korras. Flick sai läbi. It was just so syrreal: in the middle of the night we were looking for some american indian boy, who didn't want to be found in Ropka, Tartu.

Ja päike hakkas tõusma.

Hö.

Suht šeff tunne on hetkel. Mõni paar nädalat üldiselt vähe seda uneainest ning praeguse seisuga varsti juba 30 tundi kergelt päris ilma olnud. Möla on meeliülendav. Mulle öeldi, et ma hoian teistel tuju hea. Tea, kas naerdakse siis minu üle või minuga koos. He. Nüüd sai just üks hindamine läbi, mõne tunni pärast hakkab järgmine. Enne üritaks värviköögi põrandal nati magada. Loodan, et ma teiste kursuste hindamisi segama ei hakka sellega. Et siis jah, pärast soolaleivapidu jõuaks veel koju ennast üle pika aja natuke korda seadma ja meedikute ja tekstiiliga Taevaskotta sõita ja seal kergelt paartida. Vast jõuab. Ei ole veel loodetavasti nii koomas tunne.
Mõni teinekord räägin vast midagi veel.

Taevas on üleni vanaroosa

Näed vot seal päikesekollasel heinamaal. Pisikesed träpsud. Tsillalaa ja dialoog teoga, kes isukalt mu sõrme raspeldas. Hih. Selline on meie tegus sess. Kiirekiire. Sel päeval, 22. mail, sulpsasime Emajõkke ka. Kaks korda. Tõeliselt uuestisündinu tunne oli pärast. Ulalaa, kui muhe. Hiljem tegin üksinda kahele tüübile võrgus pähe. Buustime. Footbag on sjuuper. Ka keset Küüni tänavat paljajalu sellega turistidele headmeelt valmistades. Üldse nagu: Käi (palja)jalu! Ja peesita päevad otsa ja öösel tee tööd või nilli lihtsalt niisama. Kaks koolisööbimist on lihtsalt just täpselt nagu parim suvine laager. Mis siis kui hommikul sajavad mingisugused sisse ja tahavad hindamist alustada. Hih. Ja ööpäev läbi võib iga hetk minna õue peale ja olla kindel, et kohe tulevad igaltpoolt lahedad inimesed, kes tahavad Chalice'i 'Taevas ja perse' saatel footbag'i taguda.
Kiim:
"Nikuintensiiiiiiv.
Vabandage doktor, kas te saaksite mind korraks üle vaadata?
Heitke siis pikali.
Mai tea, mis mul on. Koguaeg on ühed siivutud mõtted peas. Mai saa enam nii tööd teha.
Ah, ärge nähke tonte. Rahulikult, rahulikult.
Ma ei saa ju olla rahulikult.
Rahulikult. Vaatame, mis on.
Ai, külm on.
Oi. Püha pleiboi!
Mis on?!
See on ju raskekujuline nikunälg.
Ai jumal küll.
Siin ei ole midagi muud: käivitame fallosmälu...
Mis vallasmälu? ...
Mu nimi on Kiim.
Kle Kiim, sa oled ikka väga nõme tüüp."

No mai tea, kuulake ise XD



Enihau, nii ta meil läheb. Ja mina olen rahul. Ülivõrdes. Et selles koolis oleme, et selliste inimestega kokku saime ja et nendega aasta aega vahetpidamata tsillata on saanud. Hih, mis ilma nendeta oleks, ei teagi.
Aga ot nüüd, mul on tegelikult praegu kiire. Lehvapakaa.

(Ajuke pole jälle magada saanud, nii et.. jah, teate isegi juba.)

Kolmikõed kirjaklambrid

Nüüd vast enam ei tule homme uus "talv" maha nagu nii kombeks on saanud. Sest see oleks juba värdjalikult ebanormaalne. Ja pealegi on nüüd kõikide kriteeriumide järgi lubatud maas istuda ning see ei tohi takistatud saada. Ning kohe algab ametlikult sess ja ka see ei tohi takistatud saada. Ilma poolt. Sest sessi ajal peab olema tsill ja hea olla vastukaaluks füüsiliselt ja ajaliselt võimatutele ülesannetele. (Tegelikult oleks variant ka enne midagi juba alustada, et pärast kergem oleks. Teoorias. Aga see poleks ikka päris, kui hindamiseelsel ööl paanikahoog ei saabuks.)
Nõnda tegimegi täna paberit. (Mõtleks, meil tuleb lausa päris tavapärane eksam. Nagu teoreetiline. Päris uskumatu, kas pole. Tekstiili ajalugu/kunstiajalugu. Hö :) Aga jah, paberit. Jube vinks-vonks. Teistele vist väga ei meeldinud, aga ma olen seda juba nii kaua teha tahtnud, aga pole kunagi piisavalt viitsimist omanud, et midagi ka ära teha. Nii jah ongi: mõnele ainult üks suits veel, mõnele ainult üks õlu ja mulle ainult üks paber veel, ainult üks. Tühjagi ta oli üks. Siis kui küüned olid juba poolenisti üles sulanud, asutasime end hoopis muru peale vegeteerima. Ja noh "korraks" poodi minema. Täitsa veider, Rimi oli täna kuidagi eriti kaupa täis. Nii me sis saabusime tagasi toidulaadungi ja kahe rulaga. Kaalusime veel osta päikeseprille, ratast, grillvardaid, kiivrit. (Salemi kiriku parklas on megamuhe bussike.) Aga jah. Mõned polnud veel eilsest väga konditsioonis ja seda sai footbag'iga ravitud. Muhe. Lihtsalt tsillime end korda, õhtuni. (Viva la suvi ja ufod!)


Aga kas te ei mõtle kunagi, et oleksite tahtnud oma elu hoopis teisiti elada? Ma ei mõtlegi umbes, et paar päeva tagasi kerida või mingit tegu teha/mitte teha. Vaid et te oleksite teistmoodi. Teine isiksus. Ühiskonnale teistmoodi reageerinud ja teistmoodi sellest sõltunud. Sest paratamatult teeme me endale omad reeglid, kuidas sobiks ja võiks. Ja siis käitume vastavalt. Kui te oleks mingit punktis teistmoodi otsustanud, käitumis- ja suhtlemisalaselt. Ja mismoodi te siis oleksite tänaseks olnud. Kas pole kunagi sellist tunnet, et raiskate oma elu?

(Vabandust, ma olen magamata.)