Ei ole kantpea, ei ole ...

Pole midagi. Varsti on see läbi. Pidage vastu. Näeme teisel pool.

Off to

Hall blue

Koos härmaga tulid mõtted. Algul vaikselt öösiti ja nüüd ka ülbelt päeval. Ja hõivasid mu pea.

Mittehead mõtted.

Dussssst!

Season. Glósóli. A taste of Chocolate on everything. Det är allt. Jag.

Tunne on selline, nagu üritaks keegi mulle öelda midagi. Arenda oma rootsit vms. Sest kust mujalt need vihjed tulevad. Isegi kõrgemad jõud saatsid oma J.tunnistajad külla, kes lahkusid nagu päkapikud, kärata, järele jäid vaid vaevaltaimatavad porised saapajäljed. Vanasa ei usu enam neisse. Suureks kasvanud teine. See-eest meie teame nüüd, mida J. teeb kolmapäeviti.
Ahto, kuule, kallis laps. Too mu plaat tagasi. Igatsen juba. 'Cause lets talk about dusssst. Vahepeal peab leppima tsikifilmidega, kus on lausa kohustuslik vein-juust-jäätisekokteil kajavate õhkamistega. Ööök. (Ja sellega ei mõtle ma midagi halba) A girl just needs some irony from time-to-time.
Tegelikult oli Tlna-maal lahe, sest seal on tuuline. Ja bussides võib surfata ja teha tuju heaks kurjadel vanainimestel ja tädil, kes ilmselgelt armastab surinaga jooke. Ja bussijuht on parimatest Texas-chainsaw-murderer filmidest oma koriseva sosinaga: "Pirita tee". Ja tormata Olde-Hansasse ja nõuda valjult näha kappi, kus moosekandid peal on. Ja joosta võidu mööda munakive, palun vabandust, kallid pahkluud. Ei noh, Oskar on tore.

Aga järjekordselt polnud mul midagi olulist öelda. Nii et leppige lihtsalt sellega ja ärge kunagi üritage mu mölast mingit tähelepanuväärset tarkust välja võluda. Hau.

Täna algas talv ja kevad

Nonii. Nüüd on siis enamus jõuluüritustest peetud. Kõik rahunevad maha, pakivad asjad, põrutavad maale. Istuvad soojas toas ja vaatavad aknast sooja ilma. Idüll. Ega siis polegi mul enam midagi tarka öelda (mitte et muidu oleks, aga noh, teeselda võib ikka). Suundun ka ära kaugemale. Oleme siis mingi aeg kontakteerumatud. Enam-vähem. Aga siis tuleb uus ja tema/temake tuleb juba korralikult vastu võtta. Ootan teid ühinema.
Praegu siis kõigile, kellel pole tõesti midagi targemat teha, kui eesolevat käkerdist lugeda, seda õite ilusat jõuluaega. Olete kallid.
Soovib Töps

Pole nagu normaalne vm

Hmm, põnev. Nii idee poolest 15. dets ja juba/ikka saab soojas paduvihmas liguneda. Nagu mis mõttes (säh Priit). Aga no, seda teavad kõik. Üldse, naljakas, praegu peaks olema aasta kiireim aeg, aga blogid uuenevad müstilise tempoga. Murphy möllab jällegi.

Ja kullakallid Mega ja Hüper. Turbo räägib teiega: Me oleme lollakad. (kes tahes veendub, kui on umbes pooltuhat pilti läbi vaadanud + videod) Lisagem paar stiilinäidet meie arvukast varamust siia.

Ma olen päris rõõmus nüüd selle üle, kuhu ma sattunud olen. Meie majas on parimad osakonnad, kus inimesed on tõesti nunnud .. Jou, tulge meile, vaatame Boratit! Oolrait.

Päev, mil ma panniga vastu pead sain.

Minu versioon juhtunust:
Oli kena nädal. Kiire. Selles nädalas oli kõike palju. Ainus, mida veidi vähe sai, oli magamine. Ehk siis inimlik ohverdumine lõbule. Lõunamaisele lõbule ja ohtra sidruniga ülekallatud lõbule. Aga jõudis reede. Ilus reede oma udu ja kerge vihmaga. Järgisin Marini kutset ja tormasin saviseid näppe vastu pükse pühkides koolist minema tema seitset kotti tassima. Tegelikult oli ta nendega juba enam-vähem hakkama saanud, võimekas nagu ta on. Algsed bussiplaanid lendasid avarustesse (miks keegi kell 2 päeval koolis pole või tööd ei tee, ma ei saa aru) "lendasime ülehelikiirusel" Priidu sauna meenutavasse koduasutusse, kus me lihtsalt voolasime mööda toa horisontaalpindu laiali, niikauaks siis, kui saabus aeg oma jäsemed kokku korjata ja uuesti külma ja halastamatusse maailma söösta. Saabus buss. Meeldiv. Bussijuht oli tuttav. Natuke. Meie esirea vip-kohad olid mõneti hõivatud, niisiis tuli pool oma haledast olemusest suuuuuuuure naise kõrvale suruda. Ma ei tea, kas tema pidevad ohked, mõminad ja katsed demonstratiivselt oma tohutut kotti kergitada olid minu kohalolekust põhjustatud või mitte. Igatahes mina "magasin". Kurvides andis mu metsik unevajadus küll tsentrifugaaljõule kergelt alla ja sundis mind paaniliselt millegi stabiilse järgi haarama. Mingi aja pärast (mis oli tõesti igavik, kuna mõnesekundilised uned ja pärispimedus väljas teevad teoks võimatu ja venitavad paarkümmend minutit sajandiks) halastas keegi ja vabastas paar vaba istet, kuhu ma siis suure naise lepliku ja samas imestunud pilgu all põrkusin. Siis algas aga lõuna-Eesti. Noh, need lugematud kõhukõdid ja gravitatsiooni kümnekordistumised kiire vaheldumisega, mis muidugi minu "ülimalt" erksale ja kergele olekule midagi meeldivat ei lisanud. Lõpuks saime siiski sellest kiire transpordi vahendist väljutud, seisime, külmetasime ja imestasime, et kuidas need otepäälased tõesti nii kiirelt on omale betoonist bussiputka on kergitanud. Kummardusin just ja hakkasin oma saapapaela siduma, kui see juhtuski. Kuulsin järsku kõlavat metalli löögi häält ja hetk hiljem saabus tunne nagu oleks ma panniga vastu pead saanud. Aa, nojah, saingi. (Ju olin ma seda siis norinud.) Paar järgnevat minutit vahtisin kohtlase näoga ringi ja kõkutasin lollakalt. Kuulsin vaid Leeboka arusaamatut mulinat segamini kõigi kolme krampliku naeruga. Igatahes oli see vähemalt meeldejääv kogemus. Taksos kuulasime tänapäeva eesti muusika tähthitte a´la "Meri on siiiiiiinniiiine. Päike on kooooolllaneee." Kohapeal alustasime metsiku kiirusega söögitegemist. Kiirus sellepärast, et jube külm oli ja metsikult sellepärast, et Leebokaga kokkamine pole kunagi vaid kokkamine, vaid tõsine maadlusring, kus allaandmine ei loe. Metsikule kiirusele peaks siiski veel lisama kohutava kakofoonia, sest kui parasjagu midagi hakkida pole, tuleb ju ilmtingimata laulma hakata ja seda nii valjult ja valesti kui võib. Igatahes möödus kõik siiski enam-vähem õnnelikult, söök sai valmis, järjepanu tulid sünnipäevalised, õnnesoovid, laua katmine ja siis tipphetk: kõige suure vaevaga tehtu hävitamine söömisorganite abil. Paradiis. Kõik järgnev möödus täiskõhu uimas: eestlastele kohased temperamentsed seltskonnamängud, mis kõrvaltvaatajale tõelist peamurdmist ja naerukrampe põhjustasid, olelemine, öine selge tähistaeva ja kahaneva kuu neljanda päeva all sooritatud jalutuskäik (jällegi pideva muusikalihittide väga halvasti esitatud varantide saatel) ja veel olelemist. Sõda magamiskohtade üle ja lõpuks see kauaoodatud tegevus - magamine. Nädala tipphetk indeed. Järgmine päev pärast uneuima bussis algas kooliülesanne ehk siis Minividina toidukilesse mässimine ja teda poolpaljalt mööda Tartut vedamine. Linnatripp lõppes Kuustes kuuma kakao ja õuntega. (siinkohas arusaamatus ja tohutult tänulik hämming selle üle, et kuidas Minni ja Taavi seda jama minuga kaasa viitsivad teha)

Ja ma mõtlesin ja ma mõtlesin. Just viimaste nädalate tegemiste, rääkimiste, olemiste, lugemiste ja mõtete kontsentraatide kogumikus, mis tõenäoliselt panni ja pea kokkupõrkes oma olemuse avaldas. Mõtlesin, et ma armastan nii paljut ja paljusid. (Ja ei kuula neid, kes ütlevad et kõige armastamine lörtsib sõna tähenduse ja ilu. Ma ei saa öelda: meeldib, jumaldab, austab, igatseb. Need pole üksinda piisavalt öeldud ja miks peaks ma ütlema neli sõna ühe ja kõike hõlmava asemel.) Ja ma armastan neid, kes mul on, kes minuga on. Ja ma mõtlesin ja ma mõtlesin, et miks nad minuga ongi, sest mul pole neile ju midagi pakkuda ja ma polegi neile midagi andnud ja just sellepärast ma neid armastangi, et nad mul on ja nad minuga on. Ja ma armastan neid, keda peab, tohib ja võib ja neid, keda ei peaks, ei tohiks ja kes seda ei vääriks. Ma armastan neid, kes minuga räägivad sellest, millest tahavad (olgugi kuitahes Lõunamaised või sidrunised), kes tulevad vastu ja kallistavad, isegi kui selleks põhjust pole, kes oma mõtetes vahel ka mind meenutavad, kes Tere! ütlevad ja juba kaugelt naeratavad. Ja ikkagi ei saa sellest keegi kunagi teada, sest salaja kuulan ma neid, kes ütlevad, et sõna pidev kasutamine lörtsib sõna ära ja ei ütlegi. Võib-olla teavad vaid need, kes seda siin praegu loevad ja aru saavad.
Ja ma võin kinnitada, et nad saavad õigesti aru.

He doesn't look sad .. given the situation. But who's to say he doesn't feel so.

Tuli aeg, oli aeg, läks aeg. Ongi ajalugu. Tudengi pöörane vanurielu, kui kolmapäev-neljapäev möllatakse metsikult suure hurraaga maha ja reede õhtul istutakse kassiga kodus ja vaadatakse Kodus ja võõrsil. Või tehakse see hurraa esmaspäeval, vastavalt vajadusele. Heaolu igatahes mitmeks päevaks kadunud.

Kolmapäev jällegi Tallinnas. Uned rongis segamini karjuvate laste ja jõmmide tränaga. Ja linn oli hall. Lihtsalt. Punkt. Aga teile, kallikesed, soovitan soojalt. Kui vähegi aega leiate. Minge Rahvusraamatukokku Tallinna Illustratsioonitriennaalile. Ma loodan, et pakub veidigi huvi. Tagasi. Uned segamini külma ja Sinatraga. Muidugi veel ennastunustav laul (tulge meid 2. ja 16. kuulama) ja hiljem veelgi ennastunustavam tants.

Ja kõik närivas kurbuses. Läheks see ära.

Reede

Täna nägin meest, kel olid ilusad silmad. Tumedad ja säravad, justnagu vaataks väike poisike tema seest välja. Ta vaatas korraks taevasse ja kõndis edasi. Mõtlesin, et miks inimeste näod ikkagi aegamööda muutuvad. Väikese inimlapse nahk venib ja kasvab ja siis jääb justkui suureks. Ja et kui palju on üldse vana näos seda last. Mõned jäävad samaks, mõned muutuvad tundmatuseni. Nii ongi vast huvitavam ja parem, sest kui kõik jääksidki seda nägu nagu nad lapsena olid, oleks inimkond vist küllaltki ühenäoline.
Veider lugu on nende tujudega. Alles napp nädal tagasi ei tahtnud ma oma telgesid nähagi mitte ja täna tundus nende juures istumine kõige mõnusam tegevus. Tsill muusika meie osakonnast ja lõpuks ometi täitsa inimväärselt soojad ruumid andsid oma panused. Teine juhtum kullakalli Taavetiga, kes oli kõige tüütum saviplärakast kuju, mida ma tundsin. Aga täna, kui ma pidin temast ühe korraliku Picasso maalitõlgenduse vormima, hakkas lausa uskumatult kurb. Lõpuks võtsin siiski selle nina maha.

Tsil-tsil-tsill

Ja ongi juba pikemat aega. Mõnus. Praegu on kah. Mingi hea soe asi on ahjus valmimas ja mugav jogurtine tunne on ka. Funktsionaalse jogurti tunne veel. Pärast vaatame veel filmi ja üldse .. Me vaatame vist koguaeg filme või selline tunne on. (selline kirjutus ´sellinne` nagu tallinn) Mõni õhtu on plaani sees juba film, mõni õhtu tuleb ta ise. Ja ma üldse ei kurda. Talv ongi juba selline aeg, et võite mulle alati häid filme näidata või näitan mina mõnda teile, kui tahate. Isegi kinos. A, jah, Boratit vaatasime. Hea, kui keegi vähemalt aegajalt natuke seda US ja A-d tögab. Isegi kui see on niivõrd nõmekoomilisel moel. Võib-olla see muidugi vaid nii ongi mõjus. Igatahes teeb seest rõõmsaks (; Ja kunagi kolmapäeval juhtus nii, et passisime kambakesi The Mating Habits of the Earthbound Human. Suht irooniline. Kakao ja maisipulgad seljankaga. Järgmine päev tegelesime kursaga ja pidžaamadega. Snatch oli suur osaline. Algas grupiviisiline selle filmi soundtracki fännamine. Filmi enda ka :) Supid olid väga kahtlased, väga valikulised ja enamasti algasid ja lõppesid poole lause pealt. My bad. Järgmine päev alustas haigusega. Siis mitu päeva teenis meie naerulihaseid Little Britäin, kelle tegelased olid koolis meie laupäevasel stilistika maratonil. The Village People. Teine kord jälle kerge Zavood oma vine ja sipsikutega.
Minnukas vaatab Tommit ja Annit, mina põgenesin. Ja ega eelmine asi, Õnne13, ka palju parem valik tal polnud. Kas te üldse teadsite, et kunagi, Õnne noorusaegadel oli seal ka kirge ja imalat armastust? Ei teadnud, jah?
Nina õhetab mentoolist, mille aurud taskurättidest sinna lehvima on jäänud. Nohu, noneh. Aga ma pole ainuke. Või tähendab, minu olukord pole üldsegi hull mõnedega võrreldes. Kõigi maade haiged lapsed, ühinege!

My lover, elektrisinine lauvärv.

Hoidke oma kõrvu ja naba!

Miski kole viirus on liikumas. Gazzag. Nimigi on ussi oma. Siikohal tahan juba vabandust paluda nende käest, kes ka minu käest selle tüütu meili said, mis neid innustavalt jüngrite nimekirjaga liituma kutsus. Mul oma ülepeakäivas sinisilmsuses ei olnud sellistest kurjadest plaanidest veel aimu, kui ma uudishimulikult JOIN nuppu klõpsisin. Andsin näh näpu (muretu hiireklõpsu), võttis kogu mu kallihinnalise Orkuti kollektsiooni. Nii et .. anteeksi.
Järgmisel nädalal mängime kodu(Rontsi sõnad). Minu osaks seekord vanaema tõetruu kehastamine. Võite alati läbi astuda ja oma silmaga seda tsirkust kaeda. Kel kübaratega puudlitest(sugulased siiski) isu täis, võib ju ka mõningaid täiesti tõsiseltvõetavaid filme nautida. Noh, loodetavasti.
Ja see pühapäev vaatame, mis Madsa teeb. Kuivõrd kiilas ta juba on. Ja kuivõrd hästi ta võsas varjuda oskab. Ja muidugi kuivõrd valju hääle ta nüüdseks juba omandanud on. Peaks midagi magusat viima.
Sellega seoses tuleb meelde, kui kohutavalt sadistlik on mingite järjekordsete ostupäevade ajal Rimis paarikümneminutistes sabades seista ja piinleva pilguga jälgida, kuidas inimesed ostavad kilode kaupa šokolaadi ja muud mämmu. Ma ju ei tohi veel säärast suhkruga ülekullatud kaupa tarbida ja selle asemel pean hoopis dieetkohupiima limpsima. Tänaseks olen ma muidugi juba ammu murdunud ja kahetsusväärsel kombel ühe pralineekommi ära söönud. Kolelugu. Üks pool mu lõualuudest on igatahes paar päeva kahekordset tööd teinud ja sellest ülimalt tüdinud.

KAKA

Kui rõve võib olla. Ma usun, et olen saavutanud mõne neist tipphetkedest. Elasin just oma hambaoperacia üle. Niivõrd kuivõrd. Kangutamine, murdmine, lõhkumine, puurimine, raksutamine, lõualuu paigast kiskumine - märksõnad missugused. Ise ma samal ajal midagi ei näinud kuna ma olin mingi suure asjaga täielikult kaetud, nii et fan. Magama ei saa ka minna, sest valu on kole ja järjekordse valuvaigisti doosi jaoks oleks veel liiga vara. Lisaks on suu mingit haige ravimi maitset täis (ja see jääb nii veel viieks päevaks), maitse a'la rõve kaalikas vms. Suht öökimaajav. Positiivne on muidugi ka see, et see ei jää viimaseks selliseks sündmuseks. Aga jah. Halloweeni muljed veel ka. Hea oli. Teisipäev venis lõpmatuseni. Õnneks saime siiski nii kaugele, et kostüümid (Peggy Bundy tõesti ongi sunnitud nii kõndima nagu ta kõnnib, kui kandma peab retuuse ja kõrge kontsaga kingi) olid enam-vähem seljas ja tuju ka juba vastavalt ilma kolekülmale lörtsisajule mõnusalt soe. Aga kohapeal (mingi korbi maja?) vaatasid meile seinaäärsete diivanite seest vastu vaid uimased EPAkate pilgud. Nagu mis mõttes. Vähemalt me andsime oma parima. Ja tänu sellele on teksiili esimesel kursusel nüüd ka ametlikult oma hvännklaab. Mitte EPAde seas. Neile me ei meeldinud nagu täna selgus. Aga teistele see-eest küll l)

Discoglämm

Nonii. Teade saabus emailkaussi, et meid soovitaksegi meediaga halloweeni tegema. Nagu mismõttes? Väga lahe. Oli vist alles mulje, mis meie kursus eelmine kord avaldas. Igatahes, nüüd saab glämmida. Kohe varakult alustada ja hilja lõpetada, nagu tavaks saanud on. Eks siis hirmutame järjekordselt rahulikke linnakodanikke, kui me nende tundmatute keldrite poole suundume, joogiks Bloody Mary. See ju ongi meie kohus.

Aga palun hoidke mulle neljapäeval pöialt.

It's made for you ..ONLY

Ma jäin just tühja pilguga enda ette vahtima, kuvari valgustäpid silme ees tatsumas. Mida ma veel siin istun? Pointless as it is. Aga ma olen kaotanud oma harjumuse magada. Kasvõi praeguseks. Hmm.. piparkoogimehikesed ilmusid kellegi MSN-i pildiks. Tegelikult olid nad vist siiski WC-uste figuurid. Ei eralda. Kas keegi teab, mis looma aasta praegu on? Oot, ma sain ju koolist lõpukingiks vastava raamatu ... Tulikoer. Sain jälle terakese targemaks. See raamat oli natuke masendav. Seal sätitakse paika, kellega sul suhtlemine paremini või halvemini läheb. Käegalöömine ju tuleb nii, kui parajasti kõik hästi ei lähe - tähed on meile vastu. Või tekitaks kunstlikult trotsi. Hmm .. see on parem variant, ma tahan enda omasid alles jätta. Oh, he's gorgeous kummitab. Aa, see et olin mõnede hetkede eest tsut-tsut ja peaaegu kaks ööpäeva järjest ärkvel olnud, paari ebaõnnestunud uinumiskatsega segatult. Tunne on ülev. Ma tänan, ma tänan. Selline on töölooma elu, muidugi omapoolsete tingimustega veidi raskendatud. Oleks läinud koju, aga ei, jalad tahavad tantsida. Punase naba-T-särgiga sentelmenid ka. Tants, tants, tants, kabaree. Jalutuskäik veerand viie paiku tänavatel. Oot, miks meil nii kaua aega kulus. Ajavargad on tööl! Kuitahes vaikselt kõndides tekitavad jalad ikkagi tohutut müra. Ma mõtlen, et miks ükski koer mu sammude peale oma häälekõla kuuldavale ei lasknud. Kiletehases teevad mehed ka öösel tööd. Ise nägime. Läbi akna. Aga nemad meid ei näinud. Ma arvan. Loodan. Mõned soomlased on ikka ebaviisakuse punnid kontsentreeritult. Huuh. Homme teeme maratoni. Paaritunnise. Nii palju jutte on rääkida, nagu täna avastus. Sa võid kõik mu vanad omale saada .. I insist. Ma ei tahaks, et vanad oma hetkevõlu kaotaks, kuigi see juhtub vist siiski paratamatult. Aga kurat, ma ei taha ju. ..... aaaa tegelikult, see on vajalik. Olgu siis nii, et enne praegust olnud vanad võivad nõmedaks muutuda, aga siitmaalt enam mitte. Või kui, siis ainult sel juhul, kui mina enne muutun. Sest üksi on halb olla. Külmad käed on soojas käes. Taevas on kollane ja hall korraga. Laiguline. Ja liigub oioi kui kiiresti. Mu aknad vilisevad ka natuke veidralt, isegi jubedalt, sest ma olen üksi kodus. Tahaks elavat tuld, aga ma olen laisk. Teen selle asemel hoopis teed ja poen tekkide sisse. Mõte! Läheks magama. Kõlab võõralt, kuigi täna veidi kauemaks ühte kohta vaadates hakkasin automaatselt ja uskumatu kiirusega mu sisemisse uneilma kihutama. Kui me oleks ka kaaluta olekus, siis saaksime igalpool magada. Isegi ametlikel üritustel, sest pea ei hakka ju nokkima ja keegi ei saa aru, et magame. Silmade suletust saab seletada keskendumisega. Nüüd olen ma näinud ka suurt hulka (>100) inimesi, kes räägivad kolm päeva mingist asjast, millest ma ei tea, kas aru saavad. Mina ei saa. Aaa, no olgu jah. Siis küll. Nii, ma märkasin hüüumärki selles musta-valgekirjus segadikus. "Mõte!" Mõte? Mõte! See asi ka veel. Publitseeriks ikkagi, saate ka teada, millega mu aju tegeleb, kui tal kergelt krooniline hapnikupuudus on. Meelelahutust igasse päeva!

Jeeesh

Ou. Ma olen elus. Ja veel kuivõrd (:
See OLI lahe. Sextexmex ja sadomaso.

Tot, tot, tot ..

See you in a few days.
At least I hope so.


/Minnukas, sa oled see saiko pilguga tüüp seal taustal/

White boots .. shalalalaa

Virksi kapist. Retro. Tagant kauboisaapa lõikega. Laupäeval. Koos valge kohvriga. Raudteel. Muah.
Minni on nõmedaks läinud. Kurjaks tähendab. Lubab mulle igast halba teha. Ei hooli üldse rohelisest kampsunist ja hulgast värvilistest pärlitest. Kord või paar aastas muutume õelateks. Muul ajal oleme õelad. Huuu, milline lahe sõna. Eesti keel on ikka naljakas. Ja reeglid muutuvad pidevalt, isegi kevadel õpitud ei pruugi enam kehtida. Aga minu laev on endiselt pinnal.
Moshmosh, kool hakkab juba kenasti suvaks muutuma. Suht kena. Idee poolest pääseme me enam-vähem igal ajal sinna, öösel ka. Aga täna oma ultimate ligipääsukaarti kasutada üritades ei mõiganud ta. Mõikas ainult niipalju, et uks endast ühe piiksu välja pigistas, aga ei midagi muud. Piiksutasin teda siis veel nalja pärast natuke aega. Koolis saab ka elada, nagu me nüüd teame. Uni on rahulik, kui ainult koristaja hommikul tulesid põlema ei pane. Mõnel on igatahes padi telgede all. Räägi siis veel friikidest. Või ööloomadest.
Neid saapaid vaadates tuleb meelde veel üks imearmas valge olevus. Kass. Väike ja uskumatult pehme karvake. Ja oioi kui nunnu. Lähen koolist koju, ootab nurga juures, ronib sülle ja nurrub.
Nüüd ma laulan jällegi ametlikult. Kohutavalt mõnus on. Kohe nagu päriselt laulda. Esimeses proovis kuluski enamus ajast omaette vaikselt rõõmust naermiseks. Ooooo .. ra.

Kurb valgus on täna

Hetkel on taevas täiesti pidulik. Vikerkaar ja vihmast rasked pilved lasevad korraks päikese udusel valgusvool maani ulatuda. Aga ainult veidikeseks, et saaks jälle uut padusadu alustada. Nii, veel on puulehtedel ja juba paljastel leherootsudel sädelevad helmed, aga ... enam mitte. Eks ta nii olegi. Sügis ju.
Ja jalad külmetavad. Juba. Kuigi kuum tee on kõhus ja soojad folgi(Taavi)sokid varvaste otsas. Aga eks ta nii olegi. Sügis.
Kurvastused ja väsimused tulevad ka kiiresti. Mida rohkem sul on , seda rohkem on sul ka kaotada. Või kui mitte veel kaotada, siis kartus kaotada. Nii ta ju ongi. Sügis.
Tegemisi on palju. Kooliaeg ikkagi. Ega nad pole tüütud ega halvad omaenese pärast. Pigem minu laiskuse pärast muutuvad nad tülikateks. Ja nii nad siis mu laua peal lösutavad, poolikud ja alustamata ja lõpetamata ja värvitult ja kujutult. Ju nõnda peabki. Sügisel.

Seda meest ma ei kannata.

Taavet, David .. kas ta on siis Taavi meie keeles. Kuule...
Igatahes, võta teatavaks, et sul on ebanormaalne nina, suu ja lõug. Põsesarnu pole ollagi ja ninaaugud on põldoad. Kuu aega kellegi ninast sisse jõllitada pole just lust ja lillepidu. Kuigi kellegi käest lendusid su peakoore sisemused suures frustratsioonis vastu seina. Kollageen ja lõuaimplantaadid ja puha. Ninakus, lõuakus.

"Huvitav" on kirja järgi energiseeriv mask, mis kisub kohutava jõuga kulme vastu lõuga ja ei lase suud mitte millimeetritki liigutada. Energia tuleb kohe vuhinal, kui sellisest piinariistast vabaneb. Reklaam ei valeta kunagi. VANISH!

Tundub, et meil käivad õpilased koolis palju usinamalt, kui õppejõud. Tänasega suhe 4:1 Ma tunnen end lausa tublina, kui selline asi võimalik on.

Ah õige. Täna omandasin kohutavalt kena valgest nahast kohvri suure pandlaga. Ouuh.. kutsuge mind reisile, palun. Ma tahan lennujaamas kekata. Äkki õnnestub tal teha väike debüüt fotoaksessuaarina homsel sessioonil. Hiiglaslik kollane kamm on valmimas ja super-lollipop õrritab juba meeli.
Elu on kuidagi lapsikuks ja värviliseks läinud :)

You're so sick, my darling

Noo vot. Nii see aktiiv olemine lõppeb. Haigena. Esmaspäev oli veel tavaline kiire päev uimase olekuga. Teisipäev läks aga käest ära. Liialt palju asju oli korraga vaja ära teha. Nii ma üritasin siis esmaspäeva öösel poole tunni jooksul leida materjale, mis võtaks kokku mu olemuse ja elumuse. Lõpptulemus on kena kompromiss, mis lubab seda kogumikku aegamööda täiendada. Alustame moefotografeerimisega. Juba järgmine teisipäev!!! Armastan, armastan. Põhjalat ma hetkel eriti ei armasta. Sai ju nende pärast nii palju vaeva nähtud, jalgu valusaks joostud, südant muretsetud ja pead väsitatud. Lõpuks ka haigeks jäädud kogu selle tulemusena. Aga tulemuseks siiski mitte midagi. Kus on siis õiglus? Või selle silmad?
Homme jällegi üritame köhakaanonit laulda .. ei. köhida. Kindlasti õnnestub sellega oma saavutatud köhataset natuke tagasi ehk siis ägedamaks kerida. What a joy! Aga mida iganes Tema Kõrgeaususe nimel. Külmetame varbaid ja näppe. Tasuta. Milline luksus vaese tudengi elus. Tegelikult pidid Ahto nagid valmis olema. Ei tea, kas nagide kõrval on soe? Ja laupäeval teeme siin pidupidu ..ehee.
Sügis on juba ilusaks otsustanud hakata. Täna hommikul nägin seda meie sügisealleed, mis ainukesena sügist, kui ilusat aastaaega õigustab. Üks metskits olevat ka kuskile siia ära eksinud. Varahommikul udu seest kooli juurde keblutanud ja seal ootamatut kõhulahtisust kogenud. Pressiteated siitpoolt.

Kas keegi on kunagi aru saanud, mis Benny Hill'is alati poolpaljad tsikid Bennyt taga ajavad? Kas see on talle nagu mingi fantaasia või? Arusaamatu.

Teatud teemadest ma ei räägi.

Oh. Nädal on alles neljapäevas, aga tunne küll selline pole. Nädal on detsembris, või vähemalt pühapäevas. Aktiivik. Selline asi on suhteliselt sõltuvust tekitav: kui veidi kauem puhata kodus, tekib mõttetu molutamise tunne. Ei tea muidugi, kui kaua niimoodi vastu peab ka.
Eile oli tegus. Isegi kunstiajalugu ei suutnud mu ärksat loomust uinutada. Õhtuks oli siis plaanitud Põhjala seltsiga tutvumine. Tutvumine oli edukas, kohe ülivõrdes. Vaatame, loodame, mis tulevik toob. Ülipalavatelt ja väsitavatelt inimpuntramängudelt kulgesin edasi Pärna tänavale, kus kursaõed oma peo olid püsti pannud. Ehee, no oli küll. Aga selle teemaga mu kompetentsus lõppebki. Oli veel korraks klubi. Igatahes järgmise päeva Rummo tunnis said mitme laevukesed pihta.
Siis nüüd läheb jälle põnevaks. Iga paari päeva tagant muutuvad tunniplaanid lisavad vaid asjale vürtsi. Homme on muidugi hea lebo, saab lõime sõrmitseda ja savist mehise lõuaga Taavetit mätsida .. kus see parim kool oligi? Ja sealt kibekähku silmaarstile, koju ja rongile. Uhuu, Tallinn, hier vi kamm. Ehk reede õhtul midagi? Tegelikult lähme toetame oma tagasihoidliku kohalolekuga Ilvest ja noh, muidugi täiesti juhuslikult kuulame ka head muusikat, mis seal on. Tõotab põnevust, esinejate seas lubas üles astuda ka Rüütli toetajaskond oma kontserdiga. Ok, ma pole Orkutis end poliitiliseks märkinud, ärgem siis olgem seda. Laheeeee. Õhtuks tagasi Tartu-maile, kus saab mitte-küll-väga-uus koht kenasti üle tsekitud ja samas Genialiste kuulatud. Niih. Esmaspäeval ootavad mind uuesti Põhjala inimesed, samuti ka teisipäeval. Ja muidugi võtavad suure osa ajast ära mõnnad vabaained ... Dääm, ma vist olengi aktiivik.

Doooh

Oeh, ma nüüd katsun rääkida tavainimestele arusaadavas keeles, nii et palun, mu õndsad lugejad, andestage mõningane kohmakus väljendamisel.

Nädal on alles teisipäevas ja tundub, et kuidagi palju on juhtunud. Või siis on palju juhtunud vaid minu pisikeses maailmas. Täna saime teada, et tulevikuühiskond tähendab miljoneid pisikesi erialaseid gruppe ja igale grupile on ka vastav keelekasutus, mis teistele arusaamatuna tundub. Sellest vist ka eelmises postis. Nii, et oma isiklikku maailma pole enam kauaks. Võtame sellest, mis annab.
Eile siis raputas mu ajukest pisike šokilaadne olend. Ületasin just varahommikusel tipptunnil tänavat, kui kuulsin just enda jalge juurest selja tagant kõrvulukustavat klaasiklirinat. Muidugi ei jäänud ma sinna kauemaks passima, esiteks oli mul kole kiire ja teiseks .. no tõesti, kes jääks, kui ta pihta tõenäoliselt pudeleid loobitakse. Jooksin siis edasi, ise mõtlesin paaniliselt, et mis siis oli, mis neile ei meeldinud. Igaks juhuks skannisin enda asjad ka korraks üle, et ega mul ometi mingit klaaspudelit ega asja kaasas polnud. No ei. Kuni siis, kui olin loo juba naeruväärselt ületähtsustada jõudnud, tuli korraga meelde, et mul vist oli siiski kotis miski klaasese, mis veel kauni punase ollusega täidetud ja mis just seesugust klirinat teeks. Moos. No kurat. Minividinaga kalpsasime siis edasi kooli poole, tema tegi minu sammu kõrval muidugi kerget sörki (; kuni bussipeatuses ka minu entusiasm üles ütles ja tahtis hoopis bussiga end kooli lasta kärutada. Ok, ootasin 9-t, tuli 13. Hea seegi, esimesed peatused ju samad. Istun bussis, päike paistab, telekas kutsub sõbratuid noorukeid Mäkki tööle, sõidan Minnist mööda, ehee. Sõidan, sõidan .. ja sõidan üle Sõpruse silla, Eedenist mööda, ümber nurga, üle ristteede ja noh, siis peatun. Just seda oligi vaja. Loeng algas laboratoorse tööga just nüüd. Sai siis sääreluid veel natuke piinatud, sadomaso nagu ma juba olen. 15min piinavat valu ja midagi poleks nagu olnudki.
Täna oli ka hea. Mingi loeng jäi vist ära, kuna õppejõule meeldib mõnikord juhuslikult puududa ja sellest mitte kedagi teavitada. Kaltsukatuur! Mõnna. Kiiruga kooli tagasi kooberdanud, tuli välja, et ka joonistamine jääb ära. Oh, meie püha viha ... ah vahet pole:veel üks tuur! Mõnna-mõnna. Kokkuvõttes, päev polnud eriti kooline. Ja Leebokas tuli ka tänaval vastu. Vaeseke oli näost ära langenud ja vaevatud suurest koormusest, täitsa kole kohe. Surus vaid kahvatute värisevate sõrmedega mappi kaenla alla ja pomises kramplikult saksakeelseid tervituslauseid. Kuidas sa siis sellisega sundimatut vestlust arendada saad.
Noh, lahe. Virks lubas mulle oma vanad retroridikülid ja -kotid anda. Ihh.
Ja homme teeme pidu. Lõpuks.
Aga enne tuleb akorg Põhjalas ennast näitamas käia.

Plekk ja plärts, jumaldage.

No nagu näha ja aru saada on, siis et nagu .. mul algas kool. Taas. Jah, mina olengi usin. Tglt on teised ka. Aga ma olen ikka rohkem. Ja see on raske olla. Või tundub nii ainult lebotamisega võrreldes. Olgu, siis nüüd on kool. Aga seal on kõik väga kunts. Majad on kunts ja pingid on kunts ja lihapirukad on ka kunts .. need on tõesti, sest nad on lihtsalt nii head. Ja inimesed on eriti. Mustade klaaside ja tossupilvede taha peitunult ei tea arvatagi, kui kunts keegi on. Mina olen veel leebe variant sellest, mul kaitsvat valget udu pea ümber pole. Ja ma pean oma karmi kuntsiinimese imago kallal veel kõvasti vaeva nägema, muidu ei jää tõsises olelusvõitluses must enam midagi alleski. Ja kõik on hea. Esmakursuslastele tavatult oleme me uskumatult ülbed, ja noh, elavad. Nelja-aastaku plaanis on juba säravalt tervislik väljanägemine, mis on vaid raske töö ja külmade talveilmadega õues pesitsemise tulemus. Võtke õppust. Muidugi, kellegi sünnipäeva saabudes kaotame me osakese oma tervislikkusest, aga mitte särast. Me oleme blokkides sündinud. Ja tulevikus ei soovita enam üritada minust aru saada, kuna kujunemas on raskekujuline tekstiilitudengi släng. Kellel veel vipid pähe kukuvad või kes teist saab ropsimasinat ja -mõõka kasutada? No vot. Tahaks magada.

Ma ei julgegi eriti enam midagi rääkida, sest midaiganes me ka ütleks, poleks see ikkagi õige eesti keele reeglite kohaselt korrektne. Õpetaja Rummo, keda me armastame.

Homme saavad püromaanid vaba voli. Alustame laboratoorset tööd põletamiskatsetega. Oh seda rõõmu ja haisu!

"Kompositsioon kahe punase plekiga" Tasakaalustatud ja sümmeetriline oma ebasümmeetrias.

Fear the angry banana!

Kui vihaseks võib keegi tavaliselt mitte väga vihase inimese ajada? Uskumatu, eksole. Täna oleks mitu korda müüdimurdjate Buster ära kulunud. Puhtlollus ja lihtsameelsus. Tsiteerides klassikuid ja mitteklassikuid: Te olete loollaakaaaaad!! phphhhffffffh. Aga jah, ma parem muud ei ütle, kes teab, mis minuga juhtuda võib. Ega teiegi ei tea. Täpselt. Kuni juhtub. vot. ***

Ameeriklased on naljakalt nõmedad. Vähemalt need, keda ma tean. Ok, ma ei üldista enam. Siiski, jällegi püha lihtsameelsus ja odav emotsioon "müüb".



***"presidendivalimistsirkus" on seljataga. No loodetavasti.

Hea tunne on.

Paradiisitajad

Vaade on tõesti suurepärane. Mõlemale poole. Kiviribad, mis ulatuvad kaugele merre ja üle saja luige ranna läheduses uimerdamas. Pehme sügav liiv ja mändide mahe vari. Tegevusetus sundis hiljem küll mängima mõnusat, aga ülimalt palavat ja liiva külge kleepivat rannajalgpalli. Uskuge, kümme meetrit liivas pole sama, mis murul. Kõik see hvan jätkus õhtuni, kuni saabusid kohale inspektsioonitädid keskkonnakaitsest ja teavitasid meid sellest, et see hvan pole siiski sealkandis lubatud. Vist mittekuskilkandis hetkel. Aga noo, inimene õpib kogu elu ja tõenäoliselt kohaneb paljuga. Jätkasime kaugel ida-virus, kus võib-olla kohalike tööstuslinnade, võib-olla Katre eratellimuse süül näidati meile taevas suviseid virmalisi. Arusaamatu, aga ilus. Pime lutsukividega kaetud rand, kollane kuurada ja langevad tähed .. mida siis veel. Midagi oli, aga küll saab seegi. Hommikuste magamata silmadega avastasin, et koht oli veelgi ilusam, kui öösel oletanud olin. Kokkuvõttes tõusis arvamus neist idapoolsetest aladest tunduvalt. Viimne aeg, eksole (:

Sleeplessness

Talvel ei tahagi teha muud,
kui oodata kevadet.
Kui ahjus karjuvad põlevad puud
ja vähe jäävaba vett.
Vaevalt tuisk ja torm lõpeb kui
on teine ju algamas.
Jääd vahtima ammulisui
ja pärast pikali maas.
Ja ainult teineteise ümbert hoides
päris üles sulame.
Vana voodi ehk ei haigeks jää -
loodame.
Veidi konjakit ja vanu plaate kuulame,
äkki mõte tekkis: suudleme.
Tahan, jah vist tahan.
Folkmill: Saatpalu

Päris ehtne talv tuleb ju. Lume ja tuulega. Kena mõte.
No olgu, praegu ainult mõte. Aga suve kohta on kreegipuude lehed liialt kollased. Kõigest mõte.

Tahaksin vajuda Brasiilia bossanova-ajastusse. Ja kuulata Charles Trenet' päevad läbi. Vaheldumisi Carla Bruni'ga. Istuda tänava äärses koduses kohvikus ja piielda laia kübara alt mööduvaid inimesi. Ja koju minnes tõmmata oma kollase ümarate nurkadega külmiku lingist, võtta sealt härmatanud klaas greibimahlaga ning sirutada nina päikese poole rõdul, kus juba roheliseks muutunud vaskvarvad upuvad metsviinapuusse. Ja sealt kuulata suve.
Miks ma küll sellistest mitteteokssaavatest asjadest unistan. Teeb hetke hullemaks. Seda tahaksin ma mõnikord ka teiste käest küsida. Eks nad teavad, kes teavad, miks nad...

Võib-olla natuke reaalsem unistus oleks oma eraldatud unenäomaailma uurida. Ma nii väga tahaksin. Sest see on tõesti omaette universum seal, millest ma midagi ei tea, kui ma ärkvel olen, mis aga muutub koduks, kui ma magan. Seal olles mäletan ma ka paljusid mitmeaastavanuseid unenägusid, millest mul muidu aimugi poleks. Kõik tuleb tuttav ette, kui see teine maailm täiustub järjekordse unenäo lisandumisel. Miks ei ole mul pan Kleksi unepeegleid? Kas keegi kingiks?

Tere tulemast tagasi.

Nii. Võiks ju kirjutada. Paljust oleks, aga ei mäleta või ei taha. Vahet pole ju. Teised teavad, mis ma teen või arvan või vähemalt arvavad teadvat. Kirjutan siis neile õnnetutele, kes mind ainult neti kaudu loevad ja tunnevad.
Kõik on kuidagi kaugeks jäänud. Inimesed, ma mõtlen. Välja arvatud mõned üksikud, kes harjumusest olemas on. Ja siis ei teagi enam, mis kõigist saanud on. Mis nad teevad nüüd. Edasi ja tagasi. Isegi kui tean, siis ega sedagi kauaks pole. Tõenäoliselt tuleb selline melanhoolsus vastavast perioodist, kus palju inimesi korraga ära läheb ja uusi pole veel tulnud. Läheb paremaks..ikka läheb. Kindlasti.
Tegelikult on päris kole, sest ma saan see sügis juba kolmanda retsi. Kas see pole natuke ebaaus, et mina neid nii palju pean välja kannatama. Olgu, kaks ja pool. Teise retsi koledatest kohtadest jäin "õnnetul" kombel ilma. Aga siiski. Ja selline pisike kökats nagu Minividin hakkab mind retsima. Kus on maailma silmad? Olgu siis vähemalt hea rets.
Järgmine aasta lähed Kapa-Rockile, onju, tundmatu lugeja? Mine jah. Ja kui kordub selline asi, nagu Kapa-Klassika, siis mine sinna ka. Sest kõik on hea. Mägi on hea. Ja mõnikord lausa heatujuline. Ja ka tundmatud pisikesed kohalikud bändid on head. Ja turvad on head. Ja sajakroonised Käsna-Kalle õhupallid, mis kiusu pärast taevasse lendavad, on ka head. Ja veidrad hambutud tühja pilguga tüübid on ka head, kuna neil on veel palju kõndida. Ja Leebokas on hea, kui ta rongis tõsise näoga küsib piletit Kapa-Kohilasse.
Ma mõtlen, kas ma olen juba oma lemmikinimese leidnud. Kindlasti olen ma sellele nüüd lähemalt, kui varem. Vähemalt ma loodan. Kena oleks oma lemmikut terve elu tunda. Aga tema ei tüütaks ära, isegi, kui peaks teda pidevalt nägema. Või tüütaks ja siis oleks lihtsalt targem näha teda mõnikord või teinekord või harva. Aga siiski näha, sest kellegi teisega pole nii hea. Ja võib-olla minu lemmikinimene ei tundugi mulle alguses lemmik või on sellest päris kaugel lausa ja lihtsalt mingi pisi-pisikese detailiga muutub selleks. Järsku. Lihtsalt niisama. Iseenesest. Aga halb on siis lugu, kui mitu inimest tundub olevat lemmikinimene. Sest mitme jaoks pole ruumi. Nad peavad jagama end erinevatele tasanditele. Aga võib-olla nad ei taha. Ja siis olen mõlemast lemmikust ilma. Siis on halb lugu. Aga ma ei ole ahne ega valelik. Vähemalt ma püüan mitte olla. Ma tahan vaid ühte lemmikinimest igale tasandile. Kunagi ma ta leian.

Inimloom.

Miks ta elab nii, nagu ta elab. Miks ta keelab endale asju, kui ta neid saaks ja kui need ta õnnelikuks teeksid. Ja ei räägi sellest, mida tahab. Miks peab ta tahtma midagi, mida tahab keegi teine, lihtsalt selleks, et mitte tahta midagi erinevat. Miks ta petab ennast sellega, et kinnitab endale, et neid asju pole vaja, sest miski ei lõppeks niikuinii ju hästi. Miks ei ole neid asju saades rõõm piisavalt tugev emotsioon, vaid seda asendab lohutu nutt, mis ei peatu. Või on see siiski rõõm? Peab olema, sest mina ju olen.

Arusaamatu inimloom.

Warning! Cat on coffein.

Veidi suudkrimpsuajavat šokolaadiga maitsestatud kohvi ja kass on taas liikvel.
Oli: ..lõpp ja täitsa aktsepteeritav isegi. Mõnus tormlemine kuumuses, mis niidab tavainimesi. Aga meie lend on kõikvõimas:) Ouh Ego. Uskumatu, kuivõrd palju inimesi võib mahutuda pisikesele maa-alale. Õpetajatele on ja jääb lõpetamine võimaliku emotsionaalsuse väljenduspaigaks, erinevalt neist, kelle pärast üritus toimub. Selle jaoks ei paistnud lihtsalt enam ruumi olevat.
..veel lõppu. Algselt tegijateks ja igasugusteks muudeks tühikargajateks eraldunud grupid ühinesid pedagoogilise Reemo karmi juhatuse all kes-aias ja pimesi-teineteise-poole-kõndimine-käed-ees-rusikas mängudeks lammastega kaetud karjamaal. Hea. Igast segadust ja rahu.

After that forget everything I said.

Uneleb

Ei, veel ei jõua.

Rush. Rush. Hush.

Nüüd saab siis läbi. Tunne on pigem, nagu üritaks korraldada mingit üritust kogu maailma rahvale. Närvid jms. Lilled ja kleidid ja kingad ja juuksed. Järsku tuleb kõigega midagi peale hakata. Probleemid. Kindlasti isegi laval istudes on pidev tunne, nagu oleks tuhat asja veel tegemata. Kombluspolitsei: kuidas võib ja kuidas mitte. Ei tea. Praegu ei saa magada ka suurest kuumusest, mis juba kella seitsmest alates aknast sisse immitseb, ja kust siis võtta see jõud, et värke ja kena välja näha. Ja üldse, kui öeldakse, et tule kell kaksteist, sis ei tähenda see veerand kahtteist .. või tähendab nüüdsest? Ning tõenäoliselt on linn lilledest tühjaks ostetud just vajalikul päeval. Siin võiks ka olla sellised tohutud lilleletid nagu Tallina Viru tänaval. Ja need ei saa kunagi tühjaks. Letike, kata end.
Ei, see suvi pole enam normaalne..öösiti peaaegu 20 kraadi ja päeval üle kolmeküme, me pole vahemerelised, me oleme külmad ugrilased. Andke armu. ( kui annate, eks ma siis vingun jälle) Kindlasti saabub suur armuandmine lõpetajate pildistamise hetkel, kui paar nädalat kogutud lämbus lõpuks grand finale saab. See oleks muidugi huvitav ja traditsiooniline.
Olgu, paari päeva pärast vaatame, kes meist veel elus on.

/haigutus/..See oleks vist kõik tänaseks

Hmm, kas suvi on alati selline olnud? Või saab ka sellise oleskelu kanda eksamiperioodi eripäraks. Totter, teistel tundub nagu midagi teha olevat. Kas ma olen jälle kõik maha maganud või ei jätku minusuguse jaoks enam tegevust? Ju siis tuleb vedeleda ja teha nägu, et oled väga bisi. Väike hoiatus siiski nii mulle kui ka teistele harvapaistva päikese austajaile: KOLE
Mitte, et see kedagi nüüd peataks...aga olen vähemalt oma osa andnud.
Jätkakem.

Hapet sulle põse peale!

See oleks alles hoiatus pahandust tegevale indiviidile. Mõnele võib-olla meeldib ju kui tal pipar keele peal kiheleb. Aga hape? Tegelikult kirjeldab pealkiri hoopis hambaravi a'la Vana-Võidu*. See on omaette kogemus ning väärib vaeva. Kohe mitu päeva tuleks naeratus näole, kui see naeratus ainult nii valutekitav poleks.
Aga vahepealne kiire bioloogia omandamine kõrvaldas mu mitmeks päevaks loomulikust elutegevusest, isegi segavatest asjaoludest nagu: oioioii..ma pole nii kaua blogi teinud (u 1 päev) ja nüüd replikatsiooni ja transkriptsiooni vahel oleks selleks kõige õigem aeg. I think the biology got me. Katt mi niivõrd, et viimasel päeval enne eksamit ei jõudnud ma isegi söömisele enam mõelda. Hea, et meelde tuli magama minna.
Aga, kui juhtub leiduma huvilisi, siis uus maailmarekord kiirhääletamises on järjekordselt sündinud: 37 minutit ja seda kahe mobiilse abivahendiga liikudes!!! Tehke järgi. Kohapeal siiski minu kui teada-tuntud argpüksi õhin vaibus veidi, kuna põli-põlvlased suhtusid meie ülienergilistesse tantsuliigutustesse halvastivarjatud põlgusega ning mõned agaramad võtsid vaevaks meid isegi imiteerida. Seega oli targem pärast kontserdi lõppu ruttu kaduda sellelt vaenulikult maalt, mis on kurikuulus oma jõmmide poolest, kes teevad tappa nii elusale kui elutule, kes/mis nende territooriumile oma haleda kere julgeb poetada. Tagasiteel meie meisterlikkus vaibus veidi ning võimutsesid Murphy seadused.

*isiku- või kohanimed on muudetud nende enda vellbiiingul.

Probleemi vältimine

Täna võib isegi midagi lahedat juhtuda, kuigi vihm on nõme. Esiteks sellepärast, et ta üldse eksisteerib täna sellisel kujul ja teiseks sellepärast, et ma just mõrvasin oma sõrme vihma tarbeks katkist vihmavarju putitades. Aga tõenäoliselt õhtu edenedes osutuvad need veel pisitillukesteks probleemikesteks. Tegelikult lubas Minividin mind oma (endise meie) ülistiilse dokumendikoti taskusse toppida ja koos minuga produtseerida uus suurepärane isiklik maailmarekord kiirhääletamises. Väga šeff.
Ja kuigi viimasel ajal on mu aju kaotanud kontakti terve mõistusega seoses sellega, et ma isegi usun tõsimeelselt kõiki ettekäändeid, mis ma leian, et vaid bioloogia studeerimisest pääseda, olen siiski seda trippi väärt, kuna täna möödus küll läbi higi ja pisarate lausa 60 lehekülge eluteadust. Ai ruul. Nõndaks ootame ja vaatame, mis meid ootab mõlemas distantsi otsas. Tegelikult on see vähemalt osaliselt siiski teada.

Finaal

Aga täna tabasin küll suve lõhna ära. See juhtus ka ainult selle tõttu, et teatavatel põhjustel pidin nina korraks välja pistma. Aga lõhn oli õige. Pärast-vihma-tolmutu-pilves-aga-soe lõhn. Kahtlane, muutun vist inglaseks, ainult ilma-teema. Või võib põhjuseks olla ka lebo-periood, kes teab. Või mõjub, muidugi ainult väga kaudselt, see, et bioloogiliste tõdede omandamise asemel muudkui jahun millest iganes, k.a ilmast. Ka võib olla.
Ja Juust-juust, sinu passirallist tulenenud ajutine invaliidsus hakkab ka juba taanduma. Kuigi see ei anna sulle muidugi mitte mingit õigustust. Aga oled märganud, et nõmedatest asjadest jäävad ainult head mälestused. Niisiis edasi, kommimaitseline leib, plaastrid, linnahääletamine, kurjad turvad ja sinu uskumatult mahukas kott. Teinekordki.

Vihmab.

Mõnusalt sügisene, eriti kuna vahtrad on punased. Tundub kuidagi võimatu, et nüüd pärast sellist hallust tuleb ka veel kuiva liiva ja sipelgate aeg. Aga võib-olla just nii saabki aru, kui hea see kuiv liiv on. Hetkel on vihm aga küll kõige haigem asi üldse, kuna neljakümneaastase staažiga kurepesa muutus tõenäoliselt veest liiga raskeks ja kukkus koos alles koorumata kurepojukestega katuselt alla. Ja see aasta üle pika aja oli neil veel kõik nii ilusti läinud. Ajab ju kurjaks küll.
Leevendab ainult mahe sabin, vaikne džäss ja mõnusalt auravad saiad.

(Õel) pühendus kooliskäijatele

Teile, mu kallid, tuletan heldusega meelde, mis tunne on hommikul/päeval ärgata omal tahtel just hetkel, kus päike oma vägivaldse valgusega isegi läbi paksude kardinate vajub, süüa hommikust rahus ja nii mitu korda mäludes, kui hambad vajalikuks peavad, rahulikult oodata, kuni kohv natuke jahtub (leebo kuss), et ei peaks oma keelt uuesti ära kõrvetama, lugeda leht kasvõi lõpuni läbi, sest aega selleks ju on, nautida vaikust või just valju muusikat, kuna naabrid, vaesekesed, on tööl, leida raamat, mida oled pikka aega tahtnud kätte võtta ja see läbi lugeda, minna välja, kus pole väikseid tüütuid jõnglasi, kuna ka neil lasub "kahjuks" koolikohustus ja veel ....................................hea tunne on see :)

Linnud ja eksamid .. kes neil enam vahet teeb

Täna enne inglise keele eksamit rahuneda üritades ja sellega end vaid rohkem närvi ajades juhtusin Toomemäele. Jalutades seal oli kõik vaikne ja rahulik, mõned koerajalutajad, tennisemängijad, vaateimetlejad ja pudelikorjajad vaid. Kui siis järsku ajalooarhiivi juures kuulsin hoiatavat kraaksatust. Vaatasin üles ja nägin kümneid suuri liikumatuid tutsakaid puude otsas ja ja paar korda rohkem närviliselt siblivaid tutsakaid seal samas. Kuna see oli ainus tee minemiseks, üritasin sealt ikka, pea maas, läbi hiilida. Kus siis läks kisaks. Linnud arvasid vist, et ma olen mingi tõenäoline munavarastaja huligaan. Silme ees kihutasid pildid Hitchcocki filmis äranokitud inimestest ja kõrvad kuulsid vaid kriiskavat kisa. Lõpuks sain majade kaitsva selja taha ja otsustasin, et siinkandis ma niipea jälle üksi ei patseeri. (ja see filmimeisterdaja tuleks kohtusse kaevata nõrganärvilistele inimestele rabanduste ja õudusunenägude tekitamise eest)
Kas siis see või miski muu lühiühendus mu sogases peas põhjustas eksami ajal lühiajalist teadvusekaotust, või vähemalt jäi selline mulje, kuna mul jäi vist ainukesena ajast tõsiselt napiks ja viimased read jooksid juba üsnagi sirge joonena paberile. Eks siis kunagi paistab.

Keeruline kurbdus

Maitse üle ei vaielda. Seega ei tohiks vaielda ka söömise üle. Aga see on siiski väga keeruline tegevus. Näiteks võileivad: mõni paneb võileivale enne vorstiviilud ja siis juustu, mõni enne juustu ja pärast vorsti, mõni lõigub juustuviilakut, et see ikka täiesti täpselt kataks kogu võileiva pinna, mõni ei pane kurki kõige peale, sest ei taha näppe kurgiseks teha ..ja noh, mõni määrib üldse kümme minutit võid leivale ning ei jõuagi sealt kaugemale. Kommidega samane segadus. Eriti just vanemad inimesed ei saa aru, et kommid pole üks lõunasöögi käikudest ja et neid ei kugistata üksteise järel alla nii kiiresti, kui käsi juurde annab. Kommid on nautimiseks ja meelisklemiseks. Vaidlused sellistel teemadel on põnevad, aga suhteliselt mõttetud, sest keegi järele ei anna ja kompromissile ei lähe, kuid siiski küllalt head, et täita suure osa söömisaegsest vaiksest matsutamisest.
Tegelikult poleks täna vaja üldse söögist rääkida. Pidulik must-valge juhtum, nagu ta on. Tutipäev. Ja kenasti kurb nagu peabki. Nii et kõik on omal kohal.
Aga eile see-eest oli titepäev. Ja see oli ootamatult menukas isegi meie tohutult passiivse klassi seas ehk siis tubli 95% klassi rahvastikust oli lõbusates värvides, patsides, kikilipsudes ja uppumas õhupallide sisse. Täiesti ebakohane oli sel päeval paari vilistlase kõnepidamine ülikoolide teema all ja see ebakohasus sai ka meie poolt päris selgelt märgitud. Päev möödus mõnusas veesõjapidamise meeleolus ning enamik õpetajaid oli samuti leplik-rõõmsas tujus, v.a siis igavesti negatiivselt närviliseks pubekaks jääv Vesta. Rahu ta hingele. Aga mõnede tundide "ootamatu" ärajäämine andis mõtte minna klassiga raekoja platsi pulli tegema. Pullist polnud veel mingit märku , kui meie süüdimatu seltskond kesklinna poole suundus, näod olid üsnagi tõsised ning polnud aimugi, mida teha võiks. Purskkaevu ülikülma vette küll paar hullumeelset sisse hüppas ning selle teema all suundusime ka edasi toomemäele, kus sai pilditsetud ning üksteist veepudelitega taga aetud. Meie daamipüstolid (mahuvad ridiküli) muutusid üsna naeruväärseteks, kui enamus harrastas vee krae vahele kallamiseks kaheliitriseid pudeleid, kuid vähemalt nägime me šefid välja. Vesine tõmblemine jätkus ka kooli juures ja tulemuseks oli meeldiv lõdisemine härra Kargu kitarrimängu kuulates. Aga kokkuvõtteks nentisime nii tite- kui ka tutipäeva vägagi õnnestunuks, isegi kui täna hommikul tabas meid kohutav kiirustamine ning taksojuhi hulluksajavalt rahulik sõidustiil. Kuid ka see lahenes kenasti, kuna me oleme lihtsalt võimekad.

Kuhu jäi helge lapsepõlv?

Väikese inimese töö on mäng. Keskmise inimese töö on õppimine. Suure inimese töö ongi töö. Aga kui need ära vahetuvad? Mis saab? Mis saab, kui suurtes mänguasjapoodides on väikestele tüdrukutele riiulite kaupa majapidamisvahendeid: köögikombain, Saku läte veemasin(?), õmblusmasin jne...ja põrandahari, -mopp ja kühvel? No olgu, las lapsed siis õpivad seda, mis suureks saades vajalikuks osutub....aga.....väikeste poiste riiulid on pilgeni täis kõige julmemaid, rõvedamaid ja tõelisemaid tapariistu..et siis mida ütleb see väikeste meeste ameti kohta, kui nad suureks kasvavad?
A..et mida ma üldse mänguasjapoes töllerdan? Oligi eluline vajadus ehk siis enesekaitsevahendi otsimine titepäevaks. Ei teagi, mitu poodi selle pärast tuli läbi käia, aga igatahes oli neid palju, kuna lapsed ei mängi enam selliste leebete sõjariistade nagu veepüstolitega..neile kõlbab nüüd vaid tubli must automaadi-mõõtu püss koos plastkuulidega. Lõpuks oli piisavalt õnne leida imepisikene kollane veepüstolike, mis oli nii haletsusväärne oma "esinduslikkuses", et pole ka ime, miks lapsed eelistavad suuremaid ja valusamaid püsse. Lisaks on tuhanded firmad loonud miljoneid vidinaid adresseeritult lastele, mille otsatarvet pole lihtsalt võimalik ära arvata. Äraarvamiseks see enamasti jääbki, kuna tootenimi piirdub tihti vaid kõlava inglise- või jaapanikeelse pealkirjaga ning kasutamisõpetusest pole juttugi. Kuna nii suur turg on ju spetsiaalselt lastele suunatud, on lapsed täielikud tarbijad ning siltide puuduses teadmatud tarbijad.
Ma olen õnnelik, et sain veel muda ja lilledega mängida.

Nii ei saa

Jõuetus. NII kolepaha. Kui kõnnid tänaval ja sulle tuleb vastu tüdruk, langeb sulle kaela, aga mitte taasnägemisrõõmust, vaid meeleheitest. Ja räägib kui p**s ta elu on ja tahab sulle veel ja veel rääkida ja tahab, et sa teda aitaksid ja nõu annaksid, tahab, et sa teda sõimaksid selle eest, mis ta valesti on teinud. Aga mida sa oskad öelda, sa ei saa teda sõnadega jamast päästa. Näed temast justkui läbi, aga tema ei saa sellest aru. Üritad õnnetust vähendada, nõuad lubadust, et ta ei tee enam neid lollusi, aga tead, et ta teeb neid uuesti ja veel hullemaid, loodad, et selleks ajaks, kui aru pähe tuleb, pole enam hilja. Ja ta buss tuleb ja äkki ripub ta sul ahastuses kaelas, sest jälle pole kedagi, kellele rääkida. Ja ta oli veel kunagi nii õnnelik väike laps.

Prohibited

Sügavaim kaastundeavaldus Minividinale. Lohutuseks olgu öeldud, et järgmiseks korraks on sinu vabaduse jaoks välja mõeldud üksikasjalik plaan, mis kaasab kõik meie seltskondlikud sidemed.

That's the man we adore

Igatahes olen nüüd ametlikult ajupesutatud. Iseasi, kas see suur töö ka vilja on kandnud.
Eniveis, au är ju? Thäds gräääit.
Aga asi on lõpuks selles, et oli juhus külastada lots of fun inglismannide-keelset laagrit - vältas neli päeva. Kohapeal polnud küll need mainitud inglismannid, aga suur kamp Columbus O-H-I-O-st pärit teisi manne. Asi kujutas endast tõesti palju lõbu: tantsu ja tralli ja muid toredaid tegevusi. Kuigi sinnasõidu eel polnud õhus midagi toredat, kuna mõni teatud isik otsustas oma immuunsüsteemi parajasti siis proovile panna ja oli sellega liialt bisi, et minuga kaasa tulla. Nõndaks siis teiste marakannidega bussi saabumist oodates sain ma kohe omapärase tervitus/pühitsus/põlgusrituaali osaliseks, kui üks erakordselt aktiivne ja väga noor nooruk tuli inglise keelt suust puristades minu juurde ja vilistas mulle näkku. See oli muidugi päris paras kogus arusaamatust minu niigi arusaamatus ajuolluses. Noh, mina jäin igatahes tölli näoga vahtima ja seegi pakkus neile palju nalja. (siinkohas on koht uue kombe jaoks, kus auditoorium teeb kooris AWWWWW kaasatundva näo saatel) Kohale jõudes selgus muidugi, et asi polegi tegelikult nii hull ja seal suheldakse ka teistmoodi, kui ainult vilede abil. Sain endale isegi natuke tuttavad imelikud tuupurid (edaspidi Geograafia ja Matemaatika) ja ühe kurja grupijuhi toanaabriteks. Nelja päeva jooksul oli plaanis siis hulgaliselt miitinguid (väga lahe ja üldsegi mitte eestipärane uimane spiikerimula kuulamine, vaid tõeliselt ameerikalik kaasatõmbamismiiting koos kõigi püstihüppamiste, pidevate ovatsioonide, laulude, skandeerimiste ja tantsu/võimlemiste/näitlemistega) ja eraviisilisi grupiarutlusi ametliku poole pealt ning kõiksugu mängulist ja multilinguaalset aktiivitsemist mitte nii ametlikust osast. Nii tavapärased korvi/võrgu/ragbi/jala/pesa/pinksipalli mängud, kui ka erakordselt julm ja vägivaldne ameerikapärane rahvastepalli versioon, kus vist põhiidee ongi oma elu jooksul kogunenud üleliigset viha ja ängistust välja elada kerge vastase tapmise abil. Lisaks veel mitmesugused kahtlase päritoluga mängud, mis panid nende väljamõtleja vaimses tervises kahtlema ja ühel korral õnnestus kõigil osa saada mitmesugustest tantsudest, kaasaarvatud kantriline line-dance ja lihtsalt karune troika. Ja õhtuti ka igasugu muud põnevad toimingud. Isegi preilid Matemaatika ja Geograafia (mina olin sel juhul preili Jaan Kross) muutusid üsna talutavateks ja isegi päris mõnusateks kaasmolutajateks.
Laagri edasi kestes sai üha selgemaks selle tagamõte, aga imelikul kombel ei häirinudki see minu armsat ateistlikku olevust, sest nad olid kõik ju niiiiii nummid (awwww). Kergelt halb tunne tuli ainult siis, kui väikses rühmas oma mitteuskumise põhjust selgitades tuli ameeriklastest rühmajuhtide nägudele siiras kaastunde ja arusaamise jah-saame-aru-vaene-sina-et-sa-pole-seda-tõelist-seda-leidnud ilme. Aga kõik on ju moraalsed, eetilised ja tolerantsed olevused, mis tõesti kehtib ülimal kombel seal olnud väljamaalaste kohta. Täitsa uskumatu.
Viimase päeva põhimiitingul oli muidugi oodata imalaid hüvastijätmise kõnesid ja neid ka tuli natuke, õnneks mitte väga imalaid ja ka mitte mõjuvaid, selle hetkeni, kui laagri korraldaja meessoost isikus tahtis eestipärase saunakapaga tunnustust avaldada oma vennale ning seejuures oma häälega väikse nutukiuksu tegi. Kus siis kõigi naispoole, kui ka mitte väga naispoole esindajate silmist hakkas pisaraid lenduma ja algas üleüldine teineteise kaelas rippumine ja ninalöristamine.
Ärasõit toimus laagrile omase banaanibussi kõhus.

Can I get a shot over here? ENGLISH!!
Can I get a shot over here? CAMP!!
English camp is bananas, bi, ei, en, ei, en, ei, es
English camp is bananas, bi, ei, en, ei, en, ei, es. AMPS!!!

Kas Sina võid olla sotsiaalselt toores?

Täna anti meile perekonnaõpetuses jällegi ülipõnev ülesanne. Nimelt oli selleks koostada küsimustik, mis selgitaks välja vastaja sotsiaalse küpsuse taseme. Ehk siis kas ta on sotsiaalselt väga küps, sotsiaalselt keskmiselt küps või sotsiaalselt väga toores. Igatahes oli Mega-Marini ja minu lõpptulemuseks niivõrd lollikindel ja mitmekesine küpsetustest, et me kaalume juba tõsiselt selle müümist mõnele naistekale, kus see kindlasti vastu võetakse kolmekordsete hurraa-hüüete ja korduvate ovatsioonidega imedieetide ja trenninäpunäidete kõrval. Schibipipibibililllemillemallimullimille igatahes kadestas meie üliproduktiivset koostööd ning oli lausa valmis meie poole üle tulema. Seegi on juba näitaja.
Aga vahepeal juhtus ka midagi ballilist, mis osutus lõppkokkuvõttes üsnagi lõbusaks. Ifi igavesti särtsakas vastu mikrofoni surutud hääl ning Rock Hotel'i mürtsuv vanainimeste-muusika ei jätnud vaesele pööblile muud võimalust, kui elu eest tantsu vihtuda. Ja inimesed oli veidrad .. või ehk siis teistmoodi oma ballilisuses.
Onju, mu lugupeetud lugeja(d) (ehk siis lausa kaks tükki, kellest 50%-le on see lõik adresseeritud) on lausa vastuvõetamatu kurjus, kui inimene saadab oma elupäevad mööda vegeteerides, ärgates vaid selleks ja siis, kui tal on tõenäoline võimalus kedagi näpistada või nügida. Ja see saab tema päevas-üks-ainus-(kuri)-naer põhjuseks. Igatahes on mul ülim au sellist õelat kolli tunda ning tema näpistamistungi objektiks olla.
Ja see, et ma olen ise kole kade inimene, avaldus jällegi, kui ma kurjalt urisedes reageerin mõningate sugulas-olendite unenäo meenutuste peale. Ei no, ma tunnen su üle tõesti siirast headmeelt, usu. Ma ise ei suuda ka oma õnne uskuda, et mu imetabane ajuollus nii meeldivalt minu lahedaid unenägusid ei jäädvusta.
Nüüd üritame aga võimalikult hästi nautida seda järgmise-nädalaga-võrreldes-ideaalset-nädalat.

A, ma tahtsin vaid öelda, et..

et siin on tegemist imaginaarse kartograafiaga, mis reaalsele maastikule projitseerib omaenese hämaraid ideoloogilisi antagonisme - niisama nagu Freudi järgi hüsteerilise subjekti konversioonisümptomid projitseerivad füüsilisele kehale kaardi ühest teisest, imaginaarsest anatoomiast.
Palju kergem hakkas, kui see nüüd öeldud sai.

Kole

Inimesed on nii laisad. Naermine on ülim aktiivsus.

oleks nagu

Oleks nagu isu .. millegi järele.
No ma veel ei tea, mille. Aga see on teada, et see miski peab olema midagi head.
Mõni nämm asi.
Või noh .. aa Miinat tahaks näha. Ouou näen kaa.
Et sis saaks vinguda ja hädaldada kasside pärast, kes külmas kuuris elavad ta maja taga. Ja ta võiks mulle mõne pildi joonistada. kmkmk. oleks nagu vihje või midagi.
OUK. Põhiteema oleks ikkagi, et isu on.

Veider oli, et mõningad meessoost isikud märkasid, kui ajaloo õpetajal polnud silmad värvitud. Samas, kui mõni teine ei saa aru, miks mõnedel peibidel näo- ja kätenaha toon nii erineva tumedusega on.
Üllatusi igaks päevaks.

Kas seda ei kutsuta siis suveks??

Meie ülesanne on teatada, et Eestit on tabanud viimase poolesaja aasta suurim kuumalaine. Kahjuks pole palju inimesi, kes seda harukordset juhtu heameelega õues tunnistaksid. Ka meie soovitus on toas püsida ning oodata temperatuuri normaliseerumist. Tõelise vajaduse korral õues käimisel olge valmistunud tõsisteks võimalikeks terviseriketeks.
Kuna tegelik olukord meenutab tõesti mõneti maksimumi termomeetri plusspoolel, siis võib kõigest ette kujutadagi sellist olukorda, pööramata tähelepanu tegelikkusele.
Ja nüüd on õige aeg oma nii-mesiseid-pealetungivaid-hello-my-name-is-Giano-let's-get-together sõpru maakera keskosadest ehmatada teatega, et sul näiteks külmusid kardinad või vesi torudes ära. Ei tea, kas järsku peaksid nad seda põhjamaiste neidiste väärastunud külgelöömiskatseks?
Ja samal ajal kui tänavad on tühjad ja säravvalged oma külmunud-kuivanud soolakihiga, eriti hommikuti kuupaistel, on koolides tekkinud tõeline õpetajate kommuun - neid on seal praktiliselt samapalju kui õpilasi. Niisiis polegi neil muud teha kui puhuri ees kohvi larpida, kõiketeadvaid ilmaennustusi teha ja üksteist üle trumbata lugudega sellest, kellel külmusid aknad rohkem kinni.
Ka tänaval vastutulevate kaaskodanike sallidest-mütsidest-käpikutest väljapaistvad kehaosad on oma värvuse muutnud sama valgeks kui tänavadki. Ju siis on moes. Vähemalt on nüüd kõigil nii paljust rääkida. Ja sellest kõigest rääkides näiteks kuuma kakaod lüristada ja suuri plaane teha selleks ajaks, kui elutegevus enam palja vegeteerimisega ei piirdu.

Tänase päeva teemalause:

Hääldage valjult:
''To help make a safer, freer and fairer world. ''
Ja uuesti, valjemalt. Täpse hääldusega.

kssst.tsst.psst. kool algas.

No tõesti. Kammooon, kaua võib. Aitab lõbust ja lullilöömisest. Kus seda sis enne kuuldud, et kuskile võib näiteks sõita või minna täiesti süüdimatult ja muretu meelega, arvates, et homme ei oota ees midagi kohutavat. Nii ei lähe mitte. Tundke parem häbi oma jõuluaegsete ja -järgsete ringitilpnemiste pärast, see pole reaalne. Parem see üldse unustada ja keskenduda tõsistele ja tähtsatele asjadele. Eieiiieii..see naeratus ja lõbus pilk ei kõlba. Suunurgad alla ..kaks, kolm. Pilk maha, riietus korrektseks. Nii, ja nüüd kuula ja jäta püsivalt meelde: sinul ei pea mitte olema päevas aega enda ja oma tegemiste jaoks. Sina ei tohi mitte kummardada kedagi teist peale koolilaua. Sina ei tohi mitte lasta oma kõrvu segavat ja koolitöösse mittepuutuvat materjali.
Ja nüüd kordad kolme käsku igavesest ajast igavesti. Kuni eksamiteni.