Hah, kuidas pea kõigil mu kaunitel vallalistel sõbrannadel on nüüd äkitselt kevad peal. Ja tulemuslikult peal. Tahaks ka teada, kust neid tulemusi tuleks otsimas käia. Minu kevad ajas ainult peast soodaks ja parajaks vingatsiks.. umbestäpselt nagu kassidki. Mingis mõttes on ju hea rahulik olla. Endaga. Et pole kõiki neid draamasid ja poleemikat ja äda-äda. Aga samas, natuke ju nagu tahaks ka neid. Aru ma ei või.
Mul on siin Ehti kass Susi nädalaks hoiul. Peab tõdema, et päris mõnus on selline nurruv karvakera jälle kodus ootamas, kui töölt tulen. Aga samas ei tahaks siiski päriselt kassi siia korterisse võtta. Tal tundub ikka veidi igav olevat.. ja ma usun, et õuesolek aitaks seda leevendada. Aga siin ei saa ju üht kodulooma naljalt õue lasta, jääb kuskile alla või vahele või kurjade laste kätte või eksib ära või muud. Ja eile nägin üht naabrikassi, kes tundus nagu mingi tõeline põkk.. suur ja räsitud.. ja vihane vist. Selliste kohalolu korral ei tahaks kedagi õue lasta.
Aga tüüp kaob vahepeal ära. Täielikult. Mitmel päeval on mul suur mure olnud, et kas tal tõesti õnnestus kuskilt õue lipsata ja seal kaotsi minna. Olen oma korteri kõikvõimalikud ja vähemvõimalikud urkad kordi ja kordi läbi otsinud. Täna ei näinud ma kassi täiesti terve päeva. Aga! Siis krõbistas pätt kuskilt lauasahtlite all.. ja sealt see nutikas tüüp välja roniski. Mingi uskumatu peiduurka suutis ikka üles leida.
Hmm.. nüüd saan aru, kui väga mu seekordne postitus üht teatud stereotüüpi kirjeldab :D Ei aita ka see, et kuulan praegu muusikali Nine soundtracki.
