Vahepeal tegid päristudengid päevi. Suurema osa neist veetsin ma küll pimedas toas, põlvili põrandal ja vehkisin oma näituseseelikuid teha. Ja sain hiljem vaid nukralt ohata, kui tuttavad suurest elevusest tatti pritsides muljetasid. Niisiis tundus pärast suurt neljapäevast Mood-Performance-Tants üritust igati õiglane, saaksin nüüdki veel igatsugu ürituses sees olla. Aga muidugi takistas seda plaani viimasel ajal maru popiks saanud Nädalavahetused-kooriga! projekt. Nii kiikasimegi igatsevalt piro halja roheluse poole, kui Elleri kooli poole kõndisime, et seal kääksuvate häältega Vanemuise kooriga ühineda. Kuid kauem kui paar tundi me seal vanainimesteses ruumis vastu ei pidanud ka ja lasime varvast .. kalli piro peale lebotama. Hiljem sõitsime Marcello ja kummipaadiga jõe äärde vaatama, et kas järgmise päeva mutantlehmad ehk Leebokas, Maarja ja Kristin oma veeüllitisega ka pinnal püsivad. Tundusid niisama ebastabiilsed seal, kui arvata oligi. Pühapäeval ootas meid muidugi jälle koorikohuslus, millest esimese poole pidasime vapralt vastu. Aga siis saabuski kuri ahvatlus: Struudlibaari gigapaadis oli paar vaba kohta ja lisaaerujõudu vaja. Polnud probleemiks, et meil polnud ei päästeveste, aerusid ega kostüüme - paadirallile oli ometi vaja minna. Jooksime Jussikesega kohe varustuse otsinguretkele: vestid Lodjakojast, labad toolijalast ja suvalisest plaadist .. ei siiski mitte, pigem lumelabidast ja prügikühvlist ning kostüümideks said vana Mägra õlle särk ehk ümmargune kollane Dynami:t ja alati lilleõieline-õllelõhnaline Piro. Pärast suurt kogust palavat jooksu läbi linna ja rahvamasside, saime lõpuks oma paadiga stardijoonele ja olime seal juba üsna valmis kui äkki meie Tartu Vaim teatas, et paadis on auk. Surusin kohe kõrva vastu paati, et kuulata, kust susiseb, aga see AUK oli pisikesest susinast tunduvalt vägevam: nimelt laiutas paadi põhjas julgelt 30 cm ja pinge all 10 cm laiuseks kärisenud auk. "Põhja ikka ei lähe .... vast!" kuulutasid optimistlikumad. "Fakk, me peame reaalselt kaldale ujuma nagu märjad rotid," olid veidi mustema stsenaariumi mõtted minu peas. Viimses hulljulguses otsustasime augu ikkagi paari sentimeetrise kihi MacGyveri teibi abil kinni kleepida, vett kaela loopivate konkurentide kiuste. Suures paadi kummulikeeramise hoos (need ebanormaalselt kõrge ja millegipärast külili paadi kõrval asjatavad nublud olemegi meie. klõpsa pildil) ei saanud me küll aru, millal see mehike sillalt alla hüppas ja sellega ralli avatuks kuulutas. Nii me siis kangutasime oma katamaraanpaati kaldapiirde peale, samal ajal kui kõik teised oma alused mugavalt piirde vahelt läbi lükkasid. Aga jõudlus oli meil küll üle keskmise, mis meid kahjuks mingist paatidevahelisest lahingutandrist küll läbi ei aidanud. Mitu korda keerutasime keset jõge nagu naised paadis. Viimasel vastuvoolu lõpusirgel hakkasid aga igasugused muidusööjad meile külge haakima ja meie paati ämbritekaupa vett loopima. Mutantlehmad olevat kah meil sabas tilpnenud ja olukorda mitte kergemaks teinud. Finišisse me igatahes täiesti mitteläbilaskva paadiga ka jõudsime, mis sest, et käed ja selg ja jalad olid surmväsinud ja riided läbimärjad. Meeleolu oli siiski eufooriline. Ja köhh-nohh pole ka veel külastanud.Minge emale külla!
