http://instagram.com/alice_gao
Ma võiksin siia lõputult jääda. Mingi kummaline segane unistus suurest ja kirjust linnast, summutatud liiklusmürast ja inimeste hõigetest, tuvide tiivaplaginast. Energiliste ja põnevate noorte inimeste naer tibatillukestes kohvikutes, hõrku eksootikat pakkuvad toidukohad, nurgapealne mahe-bistroo. Väljakutsuv ja vaimustav tänavakunst, imepärase loovusega täidetud pisikesed poed, tänavakivide ootamatud kunstilised detailid.
Isegi seda välja mõelda on inspireeriv.

ainult kuuma õhku

Jälle istun poes ja unistan soojast ajast. Just nii olengi, varbad krussis ja näpud radikale vahel ehk liigagi valusalt lähedal. Ja lasen puhurist juuste sisse elektrit koguda ja armastan ja vihkan samaaegselt seda kuiva ja tehislikku kuuma õhku, mis mulle näkku puhub. See võiks meenutada seda kuumast värelevat õhku, mis kunagi minibussikese põrandal poolelutult vedeledes näkku peksis, samal ajal kui tulisoolasest maailmast pärit väike sinikrabi mageda vee panges hinge heitis. Aga see ei meenuta seda. See õhk siin on lihtsalt elutu. Ja lõhnab aeg-ajalt kõrbeva tolmu järgi, mis end enesetapjalikult rootorite vahele heidab.
Isegi kõige mahedam saksofon ja Freddy Cole ei suuda olukorda elustada.