Jälle tööinimene. Igal hommikul kõnnin ja laveerin jää- ja sulalägalahmakate vahel ja mõtlen, et mis hädane päike see meil aprillis on, et ikka hakkama ei saa. Aga äkki me olemegi juba talvega nii harjunud, et ei teagi enam, kuidas murul kõndida?
Näiteks siis, kui maa esimest korda lume alla läheb ja ära jäätub, omandavad kõik eestlased oludega toimetulekuks vajaliku kõnnaku: ikka tap-tap-tap-tap. Väiksed sammud ja jalg täistallaga maha.
Sügava lumega hoiame energiat kokku ning ka jalad kuivad ning tõstame lumes sumades jalgu nagu toonekured, kui nood Rumeeniast alates tagasi Aafrikasse ei lendaks ja kunagi paksu lume sees kõnniks. Mitte ei rahmelda ega rähkle läbi sügava lume nagu väljamaalased, saapad lund täis ja püksid märjad - selle jätame rahmeldamise ja rähklemise korraks.
Viimaseks on kevadine jalanõude säästmise programm ehk siis kui kõnniteede keskelt sulab lumi ja sinna visatud liiv mõnusalt rõvedaks plögaks ning kuiva ja puhta jalaga sealt naljalt läbi ei pääseks, siis ronime kõnniteede äärtesse jäänud kõvade räpase lume kuhjade otsa ja laveerime end sealt läbi, ikka nii üks jalg kõrgemal libedal pinnal ja teine madalamal.
Ja hea õnne korral jääme püsti ka ning jõuame roideid murdmata ning äärmuslikult pläga sees aelemata kuiva maa tulekuni vastu pidada. Ehk oskame siis ikka muru peal ka veel lipata.