.. Iga päev töölt tulles on tunne, et nüüd kohe peaks lähima murumätta otsas sõpradega õlle lahti korkima. Terve tee ohkan ja mõtlen, kas peaks kellelegi helistama või oleks see tobe. Ja siis jõuan koju ja istun Viiukesega päikese käes, varbad rohus. Viletsal ajal käib kah.
Üldiselt on jõle mõnus ikka. Katsun endale iga päev meelde tuletada, et ma koguks enda sisse kogu selle praeguse aja ilu ja lõhnad ja tunded.. et nad märkamatult mööda ei läheks. Sest nagu me kõik teame, kaob ülikiirelt just see praegune hetk, kui kased on nii õrnalt rohelised, et peaaegu ei märkagi, ja kui linnud on laulust pööraseks läinud ja kui esimest korda on päike lihtsalt nii soe, et nahk tõmbub roosaks. Ei saa parata, see on lihtsalt aasta ilusaim aeg.
Aga jõle raske on ikka see päikesepaistes töölt kojutulek.
