Vaatan, et olen siin tublisti pajatanud. Ju mul pole siis tegusat õpiperioodi peal, et blogi kuidagi täieneda ei taha. Hellekas näe, on endas jälle kirjatsura soolika leidnud. Ja hea ongi. Võib-olla tuleb mul ka soolikas peale, kui autokooli teooriaeksam läheneb. Õigus jah, käin autokoolis. Lõpuks ometi, ohkavad mõned? Nojah, ega areng pole oma teha. Tegelikult ka, sel suvel tuli täitsa imelikult Selge ja Kindel Tunne peale, et nüüd on aeg. Ja siiani tundub, et tunne oli õige. Sõita on tore, õppida on tore, kõik on põnev. Veel pole üldse hirmus. Äkki kunagi läheb ka. Siis kui eksamid tulevad. Ja siis ma kirjutan.
Äkki on mul vaja hoopis jälle midagi õppida? Et siis on hea oiviku tunne, kui õppimise eest mingit kommi saab. Ah, see tunne tuleb mul vist küll mitu korda aastas peale, aga kui Päris Õiget Tunnet pole, siis ei tohi niisama rähklema hakata. Ons' seda veel vaja, eks.
Mul on tunne, et kirjutan siin niisama ajaviiteks, kes seda ikka loeb, kui järjepidevust kirjutaja poolelt jääbki ootama. Tegelikult on jah, ajaviide. Vaja 20 minutit täita. Tundus täitsa perspektiivikas tegevus. Ükspuha siis, kas ja kes loeb. Üks loeb vist, aga ta teab niigi. Pole tal kah väga mõtet.
Elan üksi nüüd, (sulle täitsa uueks teadmiseks, eks). Pole koera, pole peikat. Palju õhku on ja ruumi. Helge on kuidagi. Jahe ka. Aga jah, olen omapäi inimene, 1/1 nüüd.
...
Haah, see 20 minutit sai maru kiirelt täidetud ja kirjutatu postitamata. Aga egas keegi sellest just vaesemaks ka ei jäänud.
