Autokool on ikka äge! Või vähemalt sõitmine on. Kuigi iga kord, kui sinna minemise (Annelinn ..pöö!) peab ette võtma, tundub, et tahaks mida iganes kõike muud teha, peale selle. Eriti kui õues on igiöö ja vihmab ja mantel on hommikusest rattaga töölesõidust veel märg. Aga siis sõidan ja ongi juba äge! Täna sõitsin ühe väga uue autoga.. ja uue õpetajaga ka. Õpetaja imiteeris Miami Vice'st detektiiv James Crockett'i häält ja auto nurrus nii vaikselt, et ma ei saanud arugi, kui ta koguaeg välja suri. Äge noh. Ja nüüd on delimma, et kas püüda ennast hästi kõvasti sundida ja katsuda kool ära lõpetada enne jõule või võtta rahulikumalt ja jätta ta jaanuarisse. Pl(j)ussid ja miinused on mõlemal. Kipub sinna jaanuari poole kalduma küll, kui nüüd arvestada, et mul oleks ikka päris palju veel vaja sõita (et need väljasuremised välja suretada) ja teooriat õppida muidugi ka... ning et jõulud hakkavad julmalt peale murdma.. mis tähendab, et Töps siin läheb peast natuke soojaks ja hakkab mingit jõulupesa looma. Ja see võtab ju aega ja energiat kui palju! Kas ma loon endale jälle ettekäändeid? Ei saa aru.
Külmalaadne toode, mis õues valitseb, täidab vähemalt minu kodu džässidaamide Billie, Ella, Lena ja Sarah ning alati jõulumaiguse Frank'i mahedate paladega. Ja punase veiniga. Täitsa kole, kuidas tööl aknast välja õues mauravat pläga vaadates tuleb juba päeval kange isu natuke punast veini mekkida. Talv, noh. Ja tööl on küllaltki igavapoolne ka hetkel Või viimased kuu aega vähemalt. Nüüd otsustasid nad targad ka suure tüki "Cats" ära jätta, mis mai algul pidi välja tulema. Mitte et meil üldse ei olnud lauad juba kunstkarusnahku ja kiisukostüüme täis. Nüüd lähevad otse lattu. Aga nunnud kostüümid on, mul oli just tegemisel üks meelas valge kassi kostüüm, ajaks endalegi selga, kui ainult mahuks.
Eelmisel nädalavahetusel olin kõige täiega etnoloogide sabajooksik. Reedel tegime nende tsikkidega kleidivahetusõhtu. Ma loen ürituse õnnestunuks, sest kapist tuuseldasin välja umbkaudu kuus kleiti-seelikut ning tagasi tõin vaid kaks uut. Win! Mitte, et ma nüüd kapi sisu takseerides visuaalselt mingit erilist vahet täheldaksin. Asi on siiski põhimõttes.
Laupäeval käisime Liis Reha sooleleivakassidel külas. Nad on ikka nii kihvtid, eriti, kui parajasti innukalt ja ülima pühendumusega oma jooksurattas lippavad. Ja mis sest, et ühe nimeks on pandud Täpsu, mis kellegi poolt hõigatuna tervel õhtul ka minu reageerima pani. Hiljem kohtasin kõrtsus üht muhedat noormeest, kellel õhkõrn vene aktsent man. Käisime Pöffil üht lihtsa käiguga, kuid visuaalselt nauditavat Kurdistani filmi (Minu armas Pipramaa) vaatamas ja peale öösel kella kaheni jätkunud jutuajamist teadsin veel, et ta on üle maailma nii paljudes kohtades elanud, kasvatab palju taimi (ja lapsena loomi), uurib oma magistritöös, kuidas kaladele probiootilised bakterid kõhtu saaks, harrastab mägimatkamist ja tahtis kunagi tisleriks saada. Kuidagi värskendav on selline jutuajamine, kus üks (või mõlemad) pooled ei ole end õllest oimetuks kaaninud ja sellest tulenevalt õhtu edenedes ainult õudsamaks muutuksid. Ning kui keegi oskab kuulata, rääkida ja aega veeta.. ning on heade silmadega. Erinevalt nendest mitmetest äkitselt välja ilmunud noormeestest, kes näivad nagu midagi tahtvat või ootavat, aga ei suuda laskuda normaalsesse vestlussegi. Aga no muidugi, nagu alati, pole elu nii lihtne ja ilus.
Sel reedel toimetame vähemalt oma tekstiilipiffidega.. üle pika aja. Toimkond peab ju kokku tulema ja järjekordset suurejoonelist jõulupidu planeerima hakkama. Ohh, kogu see menüü vaja kokku panna ja inimeste üle arvet pidama hakata ja kõige olulisem.. temaatika! Põnev :)
Ja pühapäeval lähen jälle autokooli.. õppima seda, kuidas võimalikult palju teadvusetu inimese ribisid ära murda. Lihtsalt sellepärast, et ma hoolin!
