Paras Bridget Jones küll jah

Hah, kuidas pea kõigil mu kaunitel vallalistel sõbrannadel on nüüd äkitselt kevad peal. Ja tulemuslikult peal. Tahaks ka teada, kust neid tulemusi tuleks otsimas käia. Minu kevad ajas ainult peast soodaks ja parajaks vingatsiks.. umbestäpselt nagu kassidki. Mingis mõttes on ju hea rahulik olla. Endaga. Et pole kõiki neid draamasid ja poleemikat ja äda-äda. Aga samas, natuke ju nagu tahaks ka neid. Aru ma ei või.
Mul on siin Ehti kass Susi nädalaks hoiul. Peab tõdema, et päris mõnus on selline nurruv karvakera jälle kodus ootamas, kui töölt tulen. Aga samas ei tahaks siiski päriselt kassi siia korterisse võtta. Tal tundub ikka veidi igav olevat.. ja ma usun, et õuesolek aitaks seda leevendada. Aga siin ei saa ju üht kodulooma naljalt õue lasta, jääb kuskile alla või vahele või kurjade laste kätte või eksib ära või muud. Ja eile nägin üht naabrikassi, kes tundus nagu mingi tõeline põkk.. suur ja räsitud.. ja vihane vist. Selliste kohalolu korral ei tahaks kedagi õue lasta.
Aga tüüp kaob vahepeal ära. Täielikult. Mitmel päeval on mul suur mure olnud, et kas tal tõesti õnnestus kuskilt õue lipsata ja seal kaotsi minna. Olen oma korteri kõikvõimalikud ja vähemvõimalikud urkad kordi ja kordi läbi otsinud. Täna ei näinud ma kassi täiesti terve päeva. Aga! Siis krõbistas pätt kuskilt lauasahtlite all.. ja sealt see nutikas tüüp välja roniski. Mingi uskumatu peiduurka suutis ikka üles leida.

Hmm.. nüüd saan aru, kui väga mu seekordne postitus üht teatud stereotüüpi kirjeldab :D Ei aita ka see, et kuulan praegu muusikali Nine soundtracki.

Homme hakkan

Eile mõtlesin välja, et hakkaks õige õnnelikult inimeseks. Minu puhul see ilmselgelt ei tähendaks, et enese- ja maailmavalu kuskile ära kaoksid. Kindlasti mitte, aga neil ei tohi lasta end ära süüa. Mulle lihtsalt tundub, et ei tohiks olla ainult mingit kindlat negatiivset emotsiooni või mõtet väljendav inimene. Nagu olla alati millegi vastu või pidevalt millegi pärast südant valutav. Kõlab küllaltki enesekeskselt vist ja ehk ta mingis ulatuses ehk olegi, aga pigem mõtlen selle kõige taga natuke teistsugust mõtteviisi. Seda, et püüan olla rohkem hetkes ja selle positiivsetes omadustes, naerda pisikeste ja natuke suuremate igapäevaelu veidruste üle, armastada oma sõpru veel rohkem ja neile sellest teada anda, nautida veel enam lõhnu, maitseid, ilmeid, olukordi, tundeid ja vaateid, olla alati veidi jabur ja ootamatu ja ennast selle kõigega igapäevaselt üllatada ja rõõmustada. Kohutavalt klišeelik lause, jah on küll. Ennast ajab ka natuke turtsuma ja kõveralt muigama. Aga samas on ju ka nii tore. Olla aeg-ajalt mingi mõtte või emotsiooni ajel niivõrd naiivne ja nunnu. Ju see läheks sinna jabur ja ootamatu olemise alla.
Võib-olla mõjus mulle üsna tugevalt selline armas film nagu About time. Selle filmi tuju oli umbestäpselt sama naiivne ja nunnu nagu minul eile ja praegugi. Ja see tuju tundus kuidagi nii meeldiv ja ilus.
Võib-olla mõjus mulle see, et mu kohta arvati, et see mis mu eriliseks teeb, on minust õhkuv lootus. Et asjad, lood, inimesed, olukorrad lähevad alati ainult paremuse poole. See tegi seest soojaks, et keegi võiks sellist asja mu olekust välja lugeda, sest mulle väga meeldiks sarnast vaibi välja anda.
Võib-olla mõjus mulle äsjalõppenud ülimalt tore nädalavahetus Estuudioga, mis minu jaoks äkitselt justkui ellu ärkas ja oma armsate inimestega mu südame võitis.
Võib-olla mõjus mulle ametivahetus. Esimene päev uuel tööpostil tervitas mind küll kahe kerge paanikahooga, kui sain aru, et mul pole teatri kübarsepa ametist mitte õrnematki aimu ja minult eeldatakse kohe-kohe mingi aimu omamist. Aga see läks õnneks üsna pea mööda ja nüüd olen jälle põnevil ja rõõmus uute oskuste õppimise üle. Samamoodi, nagu ka rõõmus rohkemate inimestega tutvumise ja isegi rohkema vastutuse üle. Mangi horoskoop olevat ka Neitside 2014. aasta kohta öelnud, et see tulevat täis uusi väljakutseid ja vastutust. Peab siis tubli olema ja ikka horoskoobile vääriliselt vastama.

Ja tegelikult tuli ju lumi lõpuks ometi maha.

Haha, mul on ikka täielik fomo peal aeg-ajalt. (fomo - fear of missing out)
Hea on muidugi teada, et ma pole selle murega ainuke, aga ikka kuidagi pubeka tunne tekib seda teadvustades. Hädasti on vaja prioriteedid paika sättida ja mingi elu endale saada. Või iseenesest, äkki ongi need prioriteedid paigas praeguse hetke kohta. Mõni muidugi arvab, et ma ületähtsustan ja pikendan mõne sündmuse mõju. Võib-olla on tal õigus.

Aga võib-olla mitte.