Meie ülesanne on teatada, et Eestit on tabanud viimase poolesaja aasta suurim kuumalaine. Kahjuks pole palju inimesi, kes seda harukordset juhtu heameelega õues tunnistaksid. Ka meie soovitus on toas püsida ning oodata temperatuuri normaliseerumist. Tõelise vajaduse korral õues käimisel olge valmistunud tõsisteks võimalikeks terviseriketeks.
Kuna tegelik olukord meenutab tõesti mõneti maksimumi termomeetri plusspoolel, siis võib kõigest ette kujutadagi sellist olukorda, pööramata tähelepanu tegelikkusele.
Ja nüüd on õige aeg oma nii-mesiseid-pealetungivaid-hello-my-name-is-Giano-let's-get-together sõpru maakera keskosadest ehmatada teatega, et sul näiteks külmusid kardinad või vesi torudes ära. Ei tea, kas järsku peaksid nad seda põhjamaiste neidiste väärastunud külgelöömiskatseks?
Ja samal ajal kui tänavad on tühjad ja säravvalged oma külmunud-kuivanud soolakihiga, eriti hommikuti kuupaistel, on koolides tekkinud tõeline õpetajate kommuun - neid on seal praktiliselt samapalju kui õpilasi. Niisiis polegi neil muud teha kui puhuri ees kohvi larpida, kõiketeadvaid ilmaennustusi teha ja üksteist üle trumbata lugudega sellest, kellel külmusid aknad rohkem kinni.
Ka tänaval vastutulevate kaaskodanike sallidest-mütsidest-käpikutest väljapaistvad kehaosad on oma värvuse muutnud sama valgeks kui tänavadki. Ju siis on moes. Vähemalt on nüüd kõigil nii paljust rääkida. Ja sellest kõigest rääkides näiteks kuuma kakaod lüristada ja suuri plaane teha selleks ajaks, kui elutegevus enam palja vegeteerimisega ei piirdu.
