Täna anti meile perekonnaõpetuses jällegi ülipõnev ülesanne. Nimelt oli selleks koostada küsimustik, mis selgitaks välja vastaja sotsiaalse küpsuse taseme. Ehk siis kas ta on sotsiaalselt väga küps, sotsiaalselt keskmiselt küps või sotsiaalselt väga toores. Igatahes oli Mega-Marini ja minu lõpptulemuseks niivõrd lollikindel ja mitmekesine küpsetustest, et me kaalume juba tõsiselt selle müümist mõnele naistekale, kus see kindlasti vastu võetakse kolmekordsete hurraa-hüüete ja korduvate ovatsioonidega imedieetide ja trenninäpunäidete kõrval. Schibipipibibililllemillemallimullimille igatahes kadestas meie üliproduktiivset koostööd ning oli lausa valmis meie poole üle tulema. Seegi on juba näitaja.
Aga vahepeal juhtus ka midagi ballilist, mis osutus lõppkokkuvõttes üsnagi lõbusaks. Ifi igavesti särtsakas vastu mikrofoni surutud hääl ning Rock Hotel'i mürtsuv vanainimeste-muusika ei jätnud vaesele pööblile muud võimalust, kui elu eest tantsu vihtuda. Ja inimesed oli veidrad .. või ehk siis teistmoodi oma ballilisuses.
Onju, mu lugupeetud lugeja(d) (ehk siis lausa kaks tükki, kellest 50%-le on see lõik adresseeritud) on lausa vastuvõetamatu kurjus, kui inimene saadab oma elupäevad mööda vegeteerides, ärgates vaid selleks ja siis, kui tal on tõenäoline võimalus kedagi näpistada või nügida. Ja see saab tema päevas-üks-ainus-(kuri)-naer põhjuseks. Igatahes on mul ülim au sellist õelat kolli tunda ning tema näpistamistungi objektiks olla.
Ja see, et ma olen ise kole kade inimene, avaldus jällegi, kui ma kurjalt urisedes reageerin mõningate sugulas-olendite unenäo meenutuste peale. Ei no, ma tunnen su üle tõesti siirast headmeelt, usu. Ma ise ei suuda ka oma õnne uskuda, et mu imetabane ajuollus nii meeldivalt minu lahedaid unenägusid ei jäädvusta.
Nüüd üritame aga võimalikult hästi nautida seda järgmise-nädalaga-võrreldes-ideaalset-nädalat.
