Mis siis nüüd vahepeal juhtunud või mittejuhtunud on? Huvitab teid? Nojah, mitte eriti, aga mis parata. Ma räägin ikkagi.
Igatahes, vahepeal oli vahepealne vaheaeg. Täitsa mõnus molu aeg oli. Teised kallikesed ühisülikoolis õppisid. Ja siis ma jäin haigeks. Veerand tundi enne sünni- ja muidu pidude hooaja algust. Aga no muidugi, palavik, peavalu ja oksendamine kaalub kõik kõige lahedamadki peod üles. Kolmapäevaks õnnestus nelja liitri tee ja null liitri toiduga end jälle vormi ajada. Plaane ei saa ju segada lasta. Pärast erinevates kohtades pooletunniseid külmetamisolengute pidamist vedasime Leeboga ennast Inga juurde. Laseme kella, ootame, külmume juba päris füüsiliselt nähtaval moel. Vahepeal käib üks naine uksest küll läbi, aga meie ajud on õnneks juba piisavalt külmunud, et mitte taibata sisse lipsata. Lõpuks tuleb välja, et peibid magavad hoopis toas. Mis siis ikka. Seame end sisse, üritame unistes lontrustes natukenegi entusiasmi äratada. Lõpuks see ka õnnestub, võib-olla tänu sellele tumerohelisele pruunilt mullitavale joogile, mis lumivalgele vaibale ja suurrätile ennast meeldivalt laiali laotab. Igatahes, Statoilis võiks külma ilma puhul müüjad natuke tolerantsemad olla: jäätunud olekus ei suuda ajurakukesed võib-olla esimese paari korra küsimise peale aru saada küsimuse sisust - millist kastet te soovite? Ning kahjuks oli Tartu kõik muusikat mängivad asutused see õhtu haaratud PowerHitRadio ülimalt lummavatest rütmidest. Õnneks suutis Marko alatine energiline tõmblemine ka selle üle elada. Pärast poole loo pealt vägivaldselt lõpetatud tantsutamist tatsasime edasi Zavoodi. Oskar ja Mann ja Maarja ja natuke vähemtuttav rahvas küll, aga tuju oli taaskord külmunud.
Järgmisel päeval oli plaanis suurem joonistamine ja Otepää. Marin tuli kooli, aga Otepääd veel ei paistnud. Läksime tema juurde, ikka Otepääd ei paistnud. Ja siis lõpuks, kui paistis, tähendas see mõnusates miinuskraadides lösutavat maja, kus külmkapp oli kõige soojem paik. Lõpuks kujuneski nii, et meie neljaliikmeline kamp muutus maja püsiasukateks, keda siis iga päev erinevad inimesed külastamas käisid. Aga muhe oli. Ja nalja sai ka. Hästi. Ning lund varrukasse ja püksisäärde. Enne minekut veel öine väääga kriipi kuuvalguses helendav vaateratas, mis aeglaselt roostekriginal liigub, taustaks karusellimuusika ja evil lapse naer ja teravate hammastega klounid. Elav kujutlusvõime pole alati positiivne. Siis minu juures kanget kakaod ja lood imepärastest talismanidest, mis muudavad elu ideaalseks.
Järgmiseks plaaniks on siis Himosel enda siniseks kukkumine kolmekümnekraadises mahedas talveilmas. Kahjuks kukkusid need plaanid kokku näituse avamisega, kuhu te kõik MUIDUGI-MUIDUGI plaanisite tulla. Et siis "suure kuulsuse" autogrammi peate kahjuks teinekord küsima.
Nüüd olen suht mõttetult umbes pool tunnikest oma väärtusetust ajast kulutanud, et teie mõne tähtsa asjatoimetuse paari raisatud minuti pärast tegemata jätaksite. Mission completed.
