Märjad varbad jumaldavad lörtsi. Tilkuvad kollased käpikud asutavad juba fännklubi. Soengut kaunistavad lumelärakad lärmavad eufoorias. Viis korrust pimedas vanas lihakombinaadis on pühademeeleolus. Augud põrandas laiutavad oma purjus suid. Gravitatsiooni trotsivad veelaamad tervitavad meid vorstivabriku katusel oma vallatu libedusega.
Aga nende pidu oli väärt vaadet. Isegi sooelanikud meist paremal hülgasid oma tagasihoidlikkuse ja näitasid sädet. Mitte keegi polnud meist kõrgem. Head inimesed. Soe.
Ja Tartu on väike. Piiridelt suurem kui inimestelt. Kas igaüks tunneb siin igaüht omade kaudu?
7 comments:
muhe!
Mm..kas sa vahetasid aastat seal vanas lihakombinaadis, mille kohta sa viimati rääkisid, kuidas seal inimesi tükeldatud on? Positiivne. Aga kõik tunnevadki kõiki kuidagi...see on juba peaegu tõestatud fakt. Või tähendab, seda pole veel ümber lükatud. Vaata nagu hr Põder meile rääkis, et seni kuni üksi vares pole surematu olnud, ei saa tõestada, et mõni vares oleks surematu või midagi...ee..jah.
Issand, MIDA sa helleka ometi räägid. Pane oma varesed puuri.
Kena postitus.. hehehehehaaha, tahaks ka inimesi tükeldada.
Hmm. Seda vareseteooriat ma ei mäletagi. Aga see pole ka uudis-kuudis.
Ja lihavabrik oli jah seesama. Sellised suured rennid olid igalpool, allapoole kulgevad, eks te siis aimate, mille jaoks.
Helleka räägib segast nagu ikka. Ma imestan, et sa veel imestad, my dear Sille. Aga mhmh, teinekord kui me sellest hoonest öösel mööda kõnnime siis paluks inimestetükeldamise juttude asemel peomuljeid.....mitte, et ma eeldaks, et sa neid mäletaks...
Eeiei. Neid mäletan ma seekord suurepäraselt. Võib-olla lõi jäätuvsula ilm minu ajuollusele õiged töötingimused või oli põhjus see, et sellest peost mäletan ma üldse kõike (:
Nunnu on peost kõike mäletada..
Post a Comment