Gazoom ja Cherry-Hubba-Bubba-maitseline kummelitee( :

Ja jälle ongi nädalake möödas. Aeg on jälle rohkem sügises. Vahtrad peavad jälle pidu. Ikka uuesti. Mis teha, ega aasta ei peatu.

Ja tulebki teha, et aeg raisku ei läheks. Molutamise, masendamise ja uimerdamise peale. Plaanida asju. Hästi palju asju. Eks neid olegi praeguse hetkega kohe üsna suur hunnik kogunenud ja tark muidugi oleks nendega ka tegeleda, aga jah.. sügis ju tuleb. Asju, mida teha ja asju, mida mõelda. Sest mõelda on palju. Ja teha on palju. Seda ma vist juba ütlesin. Kohe-kohe saabub hulk üritusi, mis nõuavad aega ja energiat. Protsessi käigus saab neid kindlasti veelgi rohkem, mille üle ma muidugi ei kurda. Kontserdid ja tähtajad ja paartid ja rebaste retsid ja sünnipäevad ja proovid ja laager. Praegu peaks tegelikult vist kunstiajalugu lugema (mida on see aasta küll sittamoodi) või emme sünnipäevavaiba jaoks riideid ribastama või kampsunit kuduma või midagi süüa tegema või särgitrükikavandeid vorpima. Huu, seda kõike ma muidugi, nagu näha, ei tee. Hetkel. Loodetavasti kunagi. Varsti.

Eile käisin aga sünnipäeval, mis käis teema alla lauamängud. Tegelikult jõuti vaid ühte mängida. Sellist pokkeri ja pideva täringuveeretamise kombinatsiooni. Täringud ja õnn on naljakad asjad. Neil pidavat mingi suhe armastusega olema. Seni pole täheldanud.

Aga sünnipäevale suundudes kingiti mulle üks tumepunane roos. See oli naljakas ja veider. Tuleb vastu noormees, pilgutab nunnult oma vesihalle silmi ja küsib telefoninumbrit. Kuna tal olid korp! Sakala värvid, siis küsisingi, et miks ta sõbrad, kes eemal nurga taga piilusid, teda ikka veel selliste asjadega piinavad, rebane ta enam ju polnud. Pärast pikka lora sai selgeks, et tüüp hakkab järgmine nädal abielluma ja juhuks, kui pruut kohale ei ilmu, on vaja asenduskandidaati. Potentsiaalse mõrsja telefoninumbri jaoks olid meestel lausa käärid kaasas, et nendega tüdruku mantlivoodrisildile kirjutatud numbrid ikka korralikult ära lõigata ja kindlasse kohta panna. Heh, naljakas see igatahes oli ja Rüütli tänaval suurt tähelepanu äratas. Ja tuju tegi ..naljakaks.

Veel naljakamaks tegi tuju hilja õhtul koduteel üks pisitilluke koerake, nimega Tupsu :D, kes oli valmis oma väikeste kihvakestega mind lõhki rebima ning kelle omanik meeleheitlikult kutsu rihma otsas jooksu pistis ja muudkui kiljus: "Tupsu, Tupsu, tule ära!" No kurja, kui see polnud naljakas :D

Aasta oli siis 1987

No niiviisi. Sedapsi juhtus vahepeal, et ajasime oma kellad ja kalendrid pöördesse ning tähistasime Kassu sündi. Tema sündimise päeval muidugi. Kalmer Tennosaare ja Anne Veski häälte kõlades kanti lauad looka süldi, rosolje, marineeritud kõrvitsa, hapukurgi, keedukartuli, lehmakommide, pasteedi, kringli, heeringa, sibula ja hapukoore alla. Vahepeal uuriti Soomest ja lausa Ameerikamaalt pärit kostüüme ja kingi, uut tüüpi õllepakenditest rääkimata - plekist ja tõenäoliselt konserviavajat nõudvatest läikivatest silindritest. Toostid nõrgusid paatosest ja kindlustasid hällilapsele elurõõmu ning kindlameelsuse läbi paljude aastakümnete.

Mis imeline mašin ..

Vahepeal on toimunud see, et ma sain vanemaks, mida tavaliselt niisama naljalt muidugi ei juhtu. Ja kuna sündmus oli niivõrd eriline, siis sai seda lausa kaks korda tehtud. Teisipäeva õhtul nohu ja mossmosstujuga Pirole suve imiteerima minnes tuli üks tätskin vastu ja andis mulle brožüürikese pealkirjaga: "Kõigile kannatustele tuleb peagi lõpp!" Ja jumala tahtel tegi see mu tuju väga palju paremaks, lausa niivõrd, et selle peale keset tänavat valju häälega naerma hakata.


Hih, igatahes Piro oli kena ja inimesterohke. Õhtu jätkudes aina enam. Hea oli neid näha. Inimesi. Neid omasid ja kalleid :) Hiljem jätkutasime muidugi Zavis, kus sai tantsu ja tralli. Sai ka märgi püksipõlvi pärast koju minnes suur kimp lilli Zavist pätsatud klaasi"vaasiga" käes.

Vahepeal ehk siis näiteks reedel tuli tekstiiliosakonna täiesti vabatahtlik kohustuslik ekskurss Narva ja Jõhvi. Muljed olid leebelt öeldes värvikad. Kreenholmi Kõrgeaususe Türan-Türanni Kuningriiki sisenedes tervitasid meid tohutusuur tondiloss, kolmemeetrised müürid okastraadi, valvuriputkade ja prožektorite südamlikus kaaskonnas. Ja ka sisemus harmoneerus sujuvalt väljaspool olevaga. Väga metafoorselt paljuütlevad olid pimedates ruumides väljapääsu otsivad paanikas pääsukesed ja kiirelt vaigistatud rõõmus suupillihääl. Väljasõidu helgemateks osadeks said siiski bussipeatus nimega "Nõudmiseni":D, hiigmõõdus kohalik kurk, ilus Jõhvi Kontserdimaja ja roosade tuttidega originaal-laps:D

Sünnipäeva jätkutamine jätkus aga veelgi. Laupäeval Kuuste-citys. Kahju oli see, et meedia enamus plaanis algselt hoopis miskit muud paartimist tol päeval. Aga siis, kui lõpuks kuus autot maja ees parkeerus ja kõik-kõik kohal olid, siis oli... hih, niiiiiiiii hea tuju:) Kuidagimoodi mahutas korterike ka ikka kõik massid ära. Tubade täituvuse koha pealt kehtis aga reegel: kus on, sinna tuleb juurde. Aga see! See uskumatult muhe ja superkuul masin, mis nad mulle kinkisid, ületas ikka kõik laed. Kohvris kaasaskantav vinüülimängija, mida me kunagi eelmine kevad poes olime nillinud ja mis oleks juba ammu kuskil Vanemuise rekvisiidilaos tolmunud. Aga vot ei. Nüüd kekutab ta hoopis minu laua peal :D Nii me teda öö läbi mängitasime nii et korpus kuumas. Mingi hetk hakkasid usinamad ära vajuma. Kuhu siis parajasti juhtus. Aga et nende valitud kohad ei vastanud maksimaalse mahutavuse põhimõtetele, pidime seal pisikesi korrektuure tegema ehk siis inimteisaldamist korraldama. Kõik enamvähem õnnelikult horisontaali asetanud, pidasime köögis veel natuke paartit. Uskumatu ikka, kui asjalik võib inimene varahommikul veel olla. Müstikamoos. Lõpuks saigi nii, et mõnes toas oli ruumi küllaga ja veel ülegi, kui teises igat vähegi suuremat pinda mõni olevus kattis, esikus kolm (Jerl ja Rax ometi nii nunnult kõrvuti ei maganud:) ja köögis kolm. Järgmine päev jätkus kollektiivse söögitegemise ja massiivse kohvijoomisega. Kuna ansamblid Kukerpillid ja Vitamiin olid end juba ammu vinüüli peal ammendanud, tuli õnneks meelde, et tegelikult on mul ju pööningul mitu kastitäit veel neid võrratuid musti plastmassist muusikakettaid. Nii me siis muusika taktis ja kofeiinimõju all värisesime paar tundi:D Kui siis viimased minejad läksid ja mina Doorsi lõugamise taustal kodu jälle elamisväärseks muutsin. Olin just ennast teleka ette teki alla kerra tõmmanud, kui ühed külalised jälle "sinnakanti juhtusid". Hih, mis seals ikka, fun oli. Kooki moosiga, mustikamoosiga(:

Ei tea, kas siis kui ma kolmkümmend saan, oleks see aktsepteeritav, kui sünnipäev toimuks kolm korda?


(Kole on see, et mu hambaarst ütles, et tegelikult plaanivad nad mul viis hammast lähiajal välja opereerida. VIIS!!!!! Mulle ei jäägi endale ju niiviisi midagi alles, mida pensieas proteesidega katma hakata. Huu, kavatsen neid igneoreerida. Tark mõte, kindlasti.)