Ja jälle ongi nädalake möödas. Aeg on jälle rohkem sügises. Vahtrad peavad jälle pidu. Ikka uuesti. Mis teha, ega aasta ei peatu.
Ja tulebki teha, et aeg raisku ei läheks. Molutamise, masendamise ja uimerdamise peale. Plaanida asju. Hästi palju asju. Eks neid olegi praeguse hetkega kohe üsna suur hunnik kogunenud ja tark muidugi oleks nendega ka tegeleda, aga jah.. sügis ju tuleb. Asju, mida teha ja asju, mida mõelda. Sest mõelda on palju. Ja teha on palju. Seda ma vist juba ütlesin. Kohe-kohe saabub hulk üritusi, mis nõuavad aega ja energiat. Protsessi käigus saab neid kindlasti veelgi rohkem, mille üle ma muidugi ei kurda. Kontserdid ja tähtajad ja paartid ja rebaste retsid ja sünnipäevad ja proovid ja laager. Praegu peaks tegelikult vist kunstiajalugu lugema (mida on see aasta küll sittamoodi) või emme sünnipäevavaiba jaoks riideid ribastama või kampsunit kuduma või midagi süüa tegema või särgitrükikavandeid vorpima. Huu, seda kõike ma muidugi, nagu näha, ei tee. Hetkel. Loodetavasti kunagi. Varsti.
Eile käisin aga sünnipäeval, mis käis teema alla lauamängud. Tegelikult jõuti vaid ühte mängida. Sellist pokkeri ja pideva täringuveeretamise kombinatsiooni. Täringud ja õnn on naljakad asjad. Neil pidavat mingi suhe armastusega olema. Seni pole täheldanud.
Aga sünnipäevale suundudes kingiti mulle üks tumepunane roos. See oli naljakas ja veider. Tuleb vastu noormees, pilgutab nunnult oma vesihalle silmi ja küsib telefoninumbrit. Kuna tal olid korp! Sakala värvid, siis küsisingi, et miks ta sõbrad, kes eemal nurga taga piilusid, teda ikka veel selliste asjadega piinavad, rebane ta enam ju polnud. Pärast pikka lora sai selgeks, et tüüp hakkab järgmine nädal abielluma ja juhuks, kui pruut kohale ei ilmu, on vaja asenduskandidaati. Potentsiaalse mõrsja telefoninumbri jaoks olid meestel lausa käärid kaasas, et nendega tüdruku mantlivoodrisildile kirjutatud numbrid ikka korralikult ära lõigata ja kindlasse kohta panna. Heh, naljakas see igatahes oli ja Rüütli tänaval suurt tähelepanu äratas. Ja tuju tegi ..naljakaks.
Veel naljakamaks tegi tuju hilja õhtul koduteel üks pisitilluke koerake, nimega Tupsu :D, kes oli valmis oma väikeste kihvakestega mind lõhki rebima ning kelle omanik meeleheitlikult kutsu rihma otsas jooksu pistis ja muudkui kiljus: "Tupsu, Tupsu, tule ära!" No kurja, kui see polnud naljakas :D
No comments:
Post a Comment