Totu, misasja sa tuled nii vara?

Tahaks küsida pisikese ja kidura roosaõielise kirikakra käest. Ise nii väike ja üksik, aga ajab ennast uimaselt lehtede vahelt püsti, sest ometi ... päike ju paistab. "Totu." Ega talle ei saa midagi ette ka heita, päike tõesti on ja teeskleb valetades suve. Aga see pisike lapike narmendavat ja pruunikirjut muru, mis paksude lumelaamade vahelt lõunapoolsel nõlval end välja sulatanud on, ei saa kuidagi kirikakart öökülma eest peita. Ja öökülm tuleb. Tuleb oma käestvõetud võimu kasvõi hetkekski tagasi nõudma. Ja nõuab kibestunult muiates ka selle pisikese Totu omale. Oli sul siis vaja nii vara ...?

Puuder

Sai ära oldud, aga nüüd, Sillekas, on kõik jälle tavapärane. Olla mureta.
Mõningaid hetki Norgemaast. Kuigi jah.
PÄIKE!
Kõik muu on tühine. Või noh, tugevalt varjus. Päiksevarjus.
Päikeses käänulised teed päikeses mägede ja päikeses fjordide vahel. Õnnestus vist mulje anda.
Mäed, kõrged ja kaljused ja oi kui head alla lasta. Kõrgemate tippude metsik, pöörane, valusasti jääd näkku peksev ja ümber lükkav tuul. Alla jõudes kõigi väljaulatuvate näoosade tundlikkuse müstiline kadumine, kuni mingi veider kange jook ja keevitav päike funktsionaalsuse jälle taastasid. Kuum kakao vahukoorega ja jälle mägedele masoheerima. Pisikesed enam-vähem kolmeaastased tited, kes võiksid tunduda justkui tõstukiga hädas olevat ja hetk hiljem, kui sellised pägalikud vihisevad madallennul slaalomit pannes sinust mööda. Sein-nõlvad, mis tunduvad täiesti võimatult järsud vaadatagi, veel vähem sealt alla laskuda. Aga pärast vaprusvärinaid ja adrenaliini on kuivõrd hea tunne tasuks mäeküljel nina päikese poole pöörata ja rahulolu tunda. Värskelt mahasadanud paks puudrikiht ja täiesti uus kogemus, kus veidra valguse ja tiheda saju tõttu praktiliselt nägemisvõime kaob. Hullumeelsus aitab alati hädast välja. Igaõhtuse sauna (mis millegipärast tekitas minus tungiva soovi kerise peale toetuda ja sellega omale tugevad põletushaavad tekitada), sööma, filmide-mängude-möla ja tulihingeliste vaidlustega õhtud.
Jah, ja homme läheme hoopis Kassitoomele kelgutama. Pole ju nagu see aasta lund nautida saanudki.

Heh. Tagasi tulles oli laeval vist mingi Kennelklubi kokkutulek vms. Igatahes oli kõige kaunimaid ja ilusaimate silmadega koeri kõik kohad täis. Me oleme koerausku pööratud. Ja Hellekas katsus salaja mingi lehm-koera tagumikku I~D

Hmm, olks. Ma lähen nüüd ära. Lund ja päikest otsima :)
Varsti näeme!

See pole naljaasi ...

.. selgus täna ning vastavakohalisi märke on avaldunud ka varasematel eksperimentidel. Nimelt pole igapäevased kooliülesanded üldsegi mitte asjad "ah-mis-see-siis-teha-on". Pigem kuuluvad nad kategooriasse "kaitsepõll,-prillid,-kindad-respiraator-külge-ja-turpsiga-asjad". Nii saigi täna survepesuriga trükiraame puhastades kummikuid ja kaitseriietust kandvat Terminaatorit mängida ja põranda äravooluava vetsupumbaga lurtsutada, kuna laine oli ruumis siiski põlvini.
Vahepeal on teisigi huvitavaid juhtumisi olnud kõigi tohutult "mittehuvitavate" vahepeale. Sest näiteks küpsetasime Leeboga Hannesele neljakorruselise šokolaaditordi kirsside, vaarikamoosi, vahukommide, kohupiimakreemi ja m&m'sidega. Sellist monstrumit hävitasid nad terve perega kolm päeva. (Pärast seda, kui sünnipäevalised olid pool kooki juba oma kõhtudesse kuhjanud.) Katsumused pidavat ju selleks olema, et neid ületada.
Üleüldiselt on praegu hea. Rõõmus, rõõsa ja rahul.