Täna hommikul tabas mind miski kole. Esimesel hetkel õue minnes tundus ere päike lihtsalt natuke .. ere. Muidugi polnud mul päikeseprille. Aga siis hakkas see järkjärgult valu tegema. Silmadele. Nii hullusti, et ei suutnudki neid enam korralikult lahti teha. Paar korda oleksin peaaegu et auto alla jäänud, kui vett voolavate silmadega poolpimedana suures segaduses liigelda üritasin. Täiesti arusaamatu igatahes.
Ja nüüd on tuju unine. Halb. Ja läks just veel halvemaks. Ja kurvemaks.
Hea ei saa ühes kohas tõesti kaua olla.
Kurat küll
1 comment:
Noo tohotonti, me just gerontoloogias õppisime (ehk siis mina järelvastamiseks) et vananedes eaka inimese silmad ei suuda nii hästi nagu kohaneda valgusest pimedusse minemisega ja vastupidi ka + neil on silmakoobastes atroofia ja rippuvad ülalaud. Sul ka vist jah.. hehe.
Post a Comment