Haapsalu on kuum. Aga ainult õhu poolest. Tuul on külm-külm ja õhtud tühjad-tühjad. Maalipraks. Sinna saime häälega kasutades salajast otseteed, mille peale vaid kaks blondi tulevad: ikka Talna kaudu. Esmalt Tlna mnt otsast ei tahtnud suht poolteist tundi keegi peale võtta, kuigi meil oli silt ja puha. Siis lõpuks tõmbas üks üsna kena mašina kõrvale, vanemas keskeas mees sees. Istume sisse, mees seletab, et sõidab ainult Põltsamaani, meil on suht ok. Aga tüüp ei hakka ikka sõitma. Kougib hoopis kõrvalistmelt mingi kilepaki ja küsib, et kas me paigaldaks talle uriinikateetri. "Öööm ... EI!" Ta pidavat Valgast saati kannatanud olema. "EI .. meie seda ei tee." No ta otsib siis omale natuke sobilikuma reisikaaslase. "Lasku käia!" Fakk, perv! Süda läks pahaks ja ronisime natukeseks kraavi toibuma. No vähemalt saime oma perverdiprotsendi kätte. Järgmisena saime noorte ärikate fäänsu vanakooli mersu peale. Suht turbo oligi koguaeg. Jüri ristis kobisime maha, või õigemini Thea-beib prantsatas autost väljudes erakordse graatsiaga peffili. Suht kohe peatus kõrval natuke uuem ja nirum mersu. Roolis oli leedukas, kes äärmiselt osavalt eesti keelt rääkis ja oma Georgi lindi lehvimise vahelt kavalalt otsa vaatas. Terve tee seletas taväga emotsionaalselt, kui sitasti kõik Eesti riigis on ja kui sitaks see veel läheb ja kõige targem oleks siit kohe jeehat tõmmata. Õnneks pani ta meid varsti kuskil metsa vahel maha, kust üsna ruttu mingi veidra noore perekonna peale saime. Seekord mitte nii väga õnneks sattusin ma istuma magama ja norskava tite kõrvale, kes oma lõuaesise rõvedalt ära oli mökerdanud. Arvestades mu erakordset lastelembust kulus selline kogemus lihtsalt suurepäraselt ära. No ja siis oligi Haapsalu. Aeg tuli rekordiline: lõime Tartust otse Haapsallu sõitva bussi aega. Tase või mis! Esimestel päevadel olin nagu täielik paartipuup, nõme tuju oli. Ja Juss läks Am.maale. Oli siis nüüd vaja. Igatahes, suvi tuleb ja teeb kõik heaks. Praks läks üldiselt edukalt, kuigi Kruuvi üritas ikka igal võimalusel meie ettevõtmisele (loe: endale) kõikvõimalikku avalikku tähelepanu tõmmata, küll ajakirjaniku-fotograafi, küll kogu linnavalituse lõppnäitusele kutsumisega. Vauuuu! Lahee! olid tema lemmikfraasideks. Ühel hommikul, kui ma niikuinii enam mõtete tõttu väga magada ei saanud, läksime Thea ja Kassuga kuue paiku jahtklubi juurde merd maalima. Ainuke aeg, kus tuul meid lihtsalt pikali ei lükanud. Ja kõige sobivam ja sulnim lohutus üldse. Reede õhtul hakkasin siis vaikselt oma järgmise sihtmärgi, pungi, poole liikuma. Esmalt Talna, sealt rongiga Tapale ja sealt autoga kellegi toreda tädi ja tõelise Tjorveni-Pootsmani Betty juurde. Koori-sauna-läbens. Järgmine hommik Rakverre ja kohe punklaulupeo proovi. Hääl sai ära karjutud. Hiljem sonksid ja riided ja järgmine proov. Hääl sai ära karjutud. Hiljem kiire söök ja olemasolevate vahenditega koori punklipu meisterdamine, siis rongkäik. Hääl sai ära karjutud. Hiljem päris laulupidu. Hääl sai ära karjutud. Megahea oli. Tahaks lihtsalt veeeeeel. Hiljem Singer Vingeri kontsert. Hääl sai ära karjutud. Hiljem kojuminek ja kokkusulanud lugudest popurrii üürgamine. Hääl sai ära karjutud. Või tegelikult teda selleks ajaks enam väga polnudki. Pigem sai kurgust veel tulev kähin ka ära kähisetud. Voodisse vajudes kummitasid tohutu järjekindlusega peas kõik õhtu laulud, kurk oli lihtsalt meeletult valus ja õlad liigsest päikesest hellad ja punased. Aga liiga hea oli.
Täna suutsin lõpuks viimase eksamiga kooli ka seks aastaks lõpetada. Aitab ükskord sellest jamast ja hakkame nautima!
Teate ju ometi neid juhte, kes foori taga oodates kõrvalistuja tagumiku all olevat masinat hindavad ja sellele enda oma iga hinna eest võistlusvääriliseks üritavad määrata? No juhtus see meiegagi. Kõrval suur ja kõrge must Jeep ja selle kõrval meie lärmakas (mina ja vennike) seltskond mitte väga oluliselt pisema Mosse sees. Mosse on ilus, hästi hoitud ja oranž värv särab eredalt päikese käes. Musta masina iluliistud näivad justkui õli sees nurruvat. Kollane tuli ... roheline! Ja paigalt me ödi oskusliku sidurikäsitluse/jalutluse ning valju sõjakisa saatel sööstame, värviline autolaik ikka õnnelikult mustast ees.
