Vihmapäev kollase kassiga

Metsamees ja põllumees, rõõmusta. Ise rõõmustaks ka tubase uimlemise üle, kui pidevalt poleks vaja kuskile minna ja midagi asjalikku teha. Ja praegu ei taha kohe mitte midagi, eriti kui mu vihmavari on kuskil ära.
Eile näitasime meistriklassi viimaste toiduülejääkide hävitamises kui endal on juba üsna rõve toiduküllusest. Nipp seisneb selles, et kui endale piisavalt kaua sisendada, et sulle meeldib see toit, mis hävitamist vajab, siis peaks see küllaldase intensiivsuse tulemusel vaigistama ka normaalsed ajuhääled, mis juba pikemat aega lõpetamist nõuavad. Aga kui vaja, siis on vaja. Nii see eilne päev Otepääl möödus, Marini, Hannese ja Leeboga tema sünnipäevast üle jäänud määratuid söögiannuseid elimineerides. Külla tuli Kass. Kollane. Ja käitus perfektselt. Tema sülesaelemise maneerid olid lihtsalt laitmatud. Vaatasime komöödiafilmi Saw4. Humoorikas. Pärast tunniajast laialipritsiva vere ja ajumassi oma mällu jäädvustamist jätkasime muidugi toiduga, mis mingitel kummalistel põhjustel enam nii edukalt ei läinud. Kass muutus Kuradiks ja vihm muutus lakkamatuks.

Tln, saku ja jaanipäev.