www.peta.tv

siia-->www.peta.tv<--siia

Pa-ram-pa-pam ukradina..

Nüüd sai siis lõpuks see NavaLavaJama läbi. Tundus igavik ja eks ta seda vist natuke oligi. Vähemalt ilm küttis täiega päikest. Müstilisel kombel ligunesid just kõik etenduse tähtsamad proovid vihmas, kuid esietenduse jaoks aeti see märg jant ära. Jalad said ikka üsna palju vatti, kui mustmiljonite asjade järgi pidevalt edasi-tagasi siiberdada. Peaproovi ja esikapäeval saigi päris mitu kõva kilomeetrit seal küngaste vahel läbi joostud. Tööde varieeruvus oli meeletu. Nägin enne esikat veel uneski, kuidas vana Kõdar hõikab: "Mis? Ei saa hobust? No las tüdrukud vestavad puust mõne!" jms sama ibakat. Lühidalt: tegemist oli palju, aga see-eest sai tulemus ka üsna muhe. Vähemalt meie poole pealt vist miskit puudu ei jäänud. Esikale järgnes muidugi räme pidu, kus kõik näitlejad ja muud asjamehed end lausa kohustuslikus korras pildituks pidid jooma. Üsna koom oli siis öösel teatud näitlejaid vaheldumisi kuraasikate jörisejate ja abitute harkjalgadena näha. Shame and scandal in the family. Üks veel varajase õhtu parimaid hetki oli järjest valjemaks muutuvate (nagu nende häälepaelad veel niigi lausa ebainimlikult tõhusat tööd ei tee) poeemide vastuseis ehk siis Lembit Eelmäe ja Andres Marand kukkusid võistu luulet deklameerima. Lemps on oma kõrgest east ja kehvadest liigestest hoolimata ikka kõige muhedam vana, samal ajal kui Marand aja edenedes üha rõvedamaks muutus. Kui nilbe ja endast heal arvamusel võib üks vanamees olla. Lõpuks tuli lihtsalt osavalt ignoreerida, kui ta jälle kuskilt nurgast nina alla ronis ja mingit jälki allapoolevööd märkust külge moosis. Koom oli ka, kui Arvo Raimo meile öösel pool tundi täpselt ühte ja sama kiidulaulu laulis, ise aru saamata, et ta vahepeal kokku jookseb ja sama juttu jälle uuesti alustab või kui Adlas hommikul enam ööd ega mütsi kokku ei pannud. Nalja sai koguaeg. Ja mingit elajalikult kuuma sauna ka. Esimesel õhtul, kui me üsna naiivselt kerist kütsime, sain pärast selle eest oma karistuse kui mul õnnestus oma kintsule esimese astme põletus genereerida, lihtsalt sauna kuumusest. Õnneks sai mu igaõhtuseks sõbraks pisike ja oioi kui allikakülm tiik sauna ees, kuhu ma alati meeleheites hüppasin. Viimasel ööl, kui Kõdar ilmselgelt jälle kuskil pilvedes elas ja oma ruumide mahutavust tohutult üle hindas, üritades sinna kõik oma kümned ja kümned mugulased ja muud putututukad sisse toppida, saime me Erichuga ühes toas magada. Milline au! Ainult et Thea muretses järgmine päev, et nüüd Krieger teab, et ta norskab.)
Kõige hullem jälg möödunud festivalist on see, et mul kummitab ööd ja päevad Erichu sisselauldud Lilli küla laul peas. Hia om sii, et nüid om mulgi kiil suun.
"No tere Lilli rahvas!!" Umpsassa-umpsassa.

Metsade ja järvede vahele peitu

Eile hommikul vara (jah, pool kümme on vara) äratas mind Oskari karjumine akna all. "Toepsuke!" Lasin ta tuppa ja seal ta tuuseldas mingi aeg, samal ajal, kui mina vaevaliselt end uksepiida najal üleval hoidsin ja teda uimaste silmadega jälgida üritasin. Üks ta pruutidest vms sõi samal ajal meie herned ära. No mitte päris, aga peaaegu. Igatahes teatas Oskar, et pani mu Grišale mehele. Kuue lamba eest. Nojah, elu on selline. Järgmine külaline oli Leebokas, kes sai oma suurte ringreiside vahelt aega läbi hüpata. Läksime ja sõime ka ülejäänud herned ära ja kuna neid oli meie täitmatute kõhtude jaoks ilmselgelt liiga vähe, pugisime ülejäänud ruumi kirsse täis.
Nüüd evakueerun ma jälle tagasi Navale.
Kohustuslik reklaam ka ikka:
Nava Lava Festival 18.-20. juulil Nava talus, Lilli külas, Karksi vallas, Viljandi maakonnas
Igasugu nalja ja janti, matku ja mänge, muusikat ja tantsu, luulet ja näitemängu. Ja muidugi on simman ka. Tulge ja käime Lätimaal.
Pai nüüd..

Nuia

Nüüd teeme siis tööd. Karksi-Nuia lähistel.

Esimene päev: Jõuan hommikul (kell2?) kohale, sööme ja oh üllatust - vihma hakkab sadama. No õmbleme siis kostüüme. Õhtuni.

Teine päev: Sajab. Niipea, kui päike korraks välja julgeb tulla ja muru kuivatada, kargab uus sahmakas peale. Õmbleme siis veel ja paneme tühja. Õhtul kella kaheksa ajal tekkis lõpuks tunne, et nüüd vähemalt mingi aeg enam vihma ei tule ja lendasime tööle peale. Kütsime nagu hullud, Off'i aurudest segased. Aeg tuli .. poole üheni, kui ikka enam suht midagi ei näinud ka.

Kolmas päev: Plaanid olid suured. Ja on siiamaani põõmst suurelt teostunud ka. Kaks suuremat plagu veel maalida ja siis need kuskile avalikkuse ette üles kütta. Ja sauna minna.

Ning need on alles paar esimest päeva. Töö ootab veel ees, Erich Krieger!