Pa-ram-pa-pam ukradina..

Nüüd sai siis lõpuks see NavaLavaJama läbi. Tundus igavik ja eks ta seda vist natuke oligi. Vähemalt ilm küttis täiega päikest. Müstilisel kombel ligunesid just kõik etenduse tähtsamad proovid vihmas, kuid esietenduse jaoks aeti see märg jant ära. Jalad said ikka üsna palju vatti, kui mustmiljonite asjade järgi pidevalt edasi-tagasi siiberdada. Peaproovi ja esikapäeval saigi päris mitu kõva kilomeetrit seal küngaste vahel läbi joostud. Tööde varieeruvus oli meeletu. Nägin enne esikat veel uneski, kuidas vana Kõdar hõikab: "Mis? Ei saa hobust? No las tüdrukud vestavad puust mõne!" jms sama ibakat. Lühidalt: tegemist oli palju, aga see-eest sai tulemus ka üsna muhe. Vähemalt meie poole pealt vist miskit puudu ei jäänud. Esikale järgnes muidugi räme pidu, kus kõik näitlejad ja muud asjamehed end lausa kohustuslikus korras pildituks pidid jooma. Üsna koom oli siis öösel teatud näitlejaid vaheldumisi kuraasikate jörisejate ja abitute harkjalgadena näha. Shame and scandal in the family. Üks veel varajase õhtu parimaid hetki oli järjest valjemaks muutuvate (nagu nende häälepaelad veel niigi lausa ebainimlikult tõhusat tööd ei tee) poeemide vastuseis ehk siis Lembit Eelmäe ja Andres Marand kukkusid võistu luulet deklameerima. Lemps on oma kõrgest east ja kehvadest liigestest hoolimata ikka kõige muhedam vana, samal ajal kui Marand aja edenedes üha rõvedamaks muutus. Kui nilbe ja endast heal arvamusel võib üks vanamees olla. Lõpuks tuli lihtsalt osavalt ignoreerida, kui ta jälle kuskilt nurgast nina alla ronis ja mingit jälki allapoolevööd märkust külge moosis. Koom oli ka, kui Arvo Raimo meile öösel pool tundi täpselt ühte ja sama kiidulaulu laulis, ise aru saamata, et ta vahepeal kokku jookseb ja sama juttu jälle uuesti alustab või kui Adlas hommikul enam ööd ega mütsi kokku ei pannud. Nalja sai koguaeg. Ja mingit elajalikult kuuma sauna ka. Esimesel õhtul, kui me üsna naiivselt kerist kütsime, sain pärast selle eest oma karistuse kui mul õnnestus oma kintsule esimese astme põletus genereerida, lihtsalt sauna kuumusest. Õnneks sai mu igaõhtuseks sõbraks pisike ja oioi kui allikakülm tiik sauna ees, kuhu ma alati meeleheites hüppasin. Viimasel ööl, kui Kõdar ilmselgelt jälle kuskil pilvedes elas ja oma ruumide mahutavust tohutult üle hindas, üritades sinna kõik oma kümned ja kümned mugulased ja muud putututukad sisse toppida, saime me Erichuga ühes toas magada. Milline au! Ainult et Thea muretses järgmine päev, et nüüd Krieger teab, et ta norskab.)
Kõige hullem jälg möödunud festivalist on see, et mul kummitab ööd ja päevad Erichu sisselauldud Lilli küla laul peas. Hia om sii, et nüid om mulgi kiil suun.
"No tere Lilli rahvas!!" Umpsassa-umpsassa.