Käisime jah Käsmus ja Võsul ja Vergis. Käsmus oli Viru Folk ja toredate inimeste melu, Võsul oli suvila ja vähem/rohkem kohalike osside melu ning Vergis oli piiripunkt ja Super Alko laohoone (või vähemalt niimoodi saime me asjast aru). Mõnigaid näpunäiteid selle kauni kandi täieõiguslikuks nautimiseks.
Kui on vaja öösel kõndida Võsult Käsmu, tulebki alati valida rajad, mida sa pimeduse tõttu suures osas näha ei suuda, mis mere läheduse tõttu võivad iga hetk rabaks muutuda ja mille ääres kõik mahalangenud puud ja kännud tunduvad kui potentsiaalsed kollid ja mõrvarid. Eriti, kui kõnnid hanerea eesotsas ja oled üks hetkel selgemini ja kainemalt mõtlevatest olenditest. Hiljem, kui otsustasime siiski sirge ja enam-vähem mitte nii spuuki maantee kasuks, lalises Leebo ikka veel tagaotsas, kuidas tema tahaks siiski mööda pimedat metsa edasi koperdada.
Kui on vaja Käsmust Võsule tagasi saada umbes kell kaks öösel, pärast seda, kui oled seda vahemaad juba korra oma taldadega tunda saanud (see ei ole "4 km"!), tuleb hakata hääletama, peatada esimene möödasõitev auto ja leida nii tore autojuht, kes oma käelt järgmise festivalipäeva pileti maha võtab ja sulle annab.
Kui keset pimedat ja perseiididerikast ööd on vaja välipeldikusse minna õues, mis asub just-täpselt osside põhilise ööd-päevad kestva peopaiga kõrval, siis tuleb kindlasti kahtlast mehe lõhna tundes röökides tuppa karata ja juba magusalt magama jääv Töps üles äratada, et see teeks siis mingi triki, nii et müstiline meesolevuse aura peldikust ära kaoks.
Kui tee viib Vergile, ühte minu jaoks kauneimasse mereäärsesse Eesti paika, tuleb täie tõsidusega kogu ilu kiirelt hävitada, hakates muulil kivilt kivile kalpsama niikaua kuni närvid vastu peavad. Närvid peavad üldjuhul üsna hästi vastu, isegi kui jalas pole absoluutselt selliseks tegevuseks mõeldud jalavarjud. Ning kui muuli alguse poole tehakse fotoshuuti mõtlikult merele vaatamisest, siis selle taustal peavad muuli lõpus kindlasti ukerdama väga mitteväärikad ja lärmakad olendid, kes võtavad suurte kivide peal kõige kahtlasemaid, kuid kahtlemata vajalikke poose.
Kas olen mõelnud giidi elukutsele? Ehk mitte, kuigi potentsiaali reisi veidraks tegemiseks vist jätkuks.
Isegi kui iga päev midagi juhtub, on endiselt tunne, et ei jõua miskit enne sügist tehtud. Mingil määral on asi ka valikutes: mis oleks piisavalt hea, et selle nimel paar päeva oma nappidest augustivarudest ära tarbida. Parim enne-d aga lõppevad igapäevaselt. Tahad ja samas ei taha seda aega. Vahetevahel ei salli mõnd pikalevenivat plaani, teinekord aga mõtled, et ilma selleta oleks tunne veel mõttetum. Ei teagi, kas selline segadus on igasügise-eelne või on see aasta lihtsalt erinev. Sest erinev ta ju ometi on. Nagu ka kõik eelmised oma suurte eufooriate ja veel suuremate jamadega. Ja samas tundub kõik nii sama. Ning see sama ei meelita oma samade nägude, kohtade ja tegudega. Septembriga algavad korduvad kohustused. Tahaks võtta hoopis ühe ilusa ja veel sumeda augusti ööpäeva, venitada see meeletult suureks ja pehmeks tekiks, kuhu siis sisse pugeda ja enam mitte välja tulla. Kõige paremad beibsid tuleksid ka kaasa. Ootus.
