Across the universe

Isegi kui iga päev midagi juhtub, on endiselt tunne, et ei jõua miskit enne sügist tehtud. Mingil määral on asi ka valikutes: mis oleks piisavalt hea, et selle nimel paar päeva oma nappidest augustivarudest ära tarbida. Parim enne-d aga lõppevad igapäevaselt. Tahad ja samas ei taha seda aega. Vahetevahel ei salli mõnd pikalevenivat plaani, teinekord aga mõtled, et ilma selleta oleks tunne veel mõttetum. Ei teagi, kas selline segadus on igasügise-eelne või on see aasta lihtsalt erinev. Sest erinev ta ju ometi on. Nagu ka kõik eelmised oma suurte eufooriate ja veel suuremate jamadega. Ja samas tundub kõik nii sama. Ning see sama ei meelita oma samade nägude, kohtade ja tegudega. Septembriga algavad korduvad kohustused. Tahaks võtta hoopis ühe ilusa ja veel sumeda augusti ööpäeva, venitada see meeletult suureks ja pehmeks tekiks, kuhu siis sisse pugeda ja enam mitte välja tulla. Kõige paremad beibsid tuleksid ka kaasa. Ootus.


Mustale merele .. aga varsti jälle.