Lõuad 4!

Nonii. Kolm päeva süüdimatut ja nüristavat jõulufilmi meeleolu. Pluss mõni helgem hetk tänu soomlaste variandile Jõuluvana algusest ja Parnassose imaginaariumi popkornisele täiskasvanute fantaasiale. Tundub, et ega olukord lähiajalgi eriti paranemise märke ei näita. Ja ega ei kujutagi ette jõule ilma tekkide sees šokolaadi näsimata ja imalaid ameeriklaste elektriseeritud jõulufantaasiaid jälgimata. Kuigi jah, vahelduse mõttes ootaks mõnd meeletu lumekoguse tõttu libisematut kelgusõitu või sõpradega ülesöömisest loiuks jäävat jutuajamist. Mida iganes. Jah, vajan kiiret päästmist jõuluunelusest.

Täna on väljas roosa valgus. Võib-olla on põhjuseks meie akna all kella kahe ajal öösel rakette laskvad piduriietes inimesed. Mõne ajavad jõulud kihvu näitama, mõni pöörab lihtsalt ära. Kes teab.

Happy, happy, joy, joy!

Veider, et ma ei tunne enam oma kursaõdesid. Justnagu oleks kõik tuleviku raske koorma all oma olemust muutnud. See aeg, mil kõik võisid lihtsalt tundideks kooli jääda, et pläkutada ja naerda, tundub olevat justkui aastaid tagasi. Ja ju siis vist ongi. Koolilõpp sunnib tõsiseks ja asiseks.

Õppejõud püüavad meid järjest harjutada komisjoni ees oma töö kaitsmisega ja iga selline katse võtab järjekordselt südame ja käe värisema. Arusaamatu, miks mu lavanärv on lihtsalt erakordselt alaarenenud. Õnneks ei ole nemad ka inimsööjad ja kiidavad, et olen tubli. Seda ainult sellepärast, et võrreldes teistega ma vist lausa olengi tubli :)

Üldse on kõik head ja vastutulelikud ning huvituvad mu asjadest. Käisin eile vanas anatoomikumis tausta kogumas ja tädidega juttu ajamas. Tädid olid rõõmsad, heasoovlikud ja valmis aitama. Täna käisin oma tööpostil samuti tausta kogumas ja juttu ajamas. Tädi oli ülisõbralik ja üldse mitte halb ülemus. Eks vaatame siis. Õppejõud on ka rõõmsad, eriti veel siis, kui saavad meie sessi kaamelikoormale veel mõne ootamatu pambu lisaks visata, ise hellalt naeratades. Igaüks leiab oma rõõmu pisiasjades.

Jõulud ju.