Veider, et ma ei tunne enam oma kursaõdesid. Justnagu oleks kõik tuleviku raske koorma all oma olemust muutnud. See aeg, mil kõik võisid lihtsalt tundideks kooli jääda, et pläkutada ja naerda, tundub olevat justkui aastaid tagasi. Ja ju siis vist ongi. Koolilõpp sunnib tõsiseks ja asiseks.Õppejõud püüavad meid järjest harjutada komisjoni ees oma töö kaitsmisega ja iga selline katse võtab järjekordselt südame ja käe värisema. Arusaamatu, miks mu lavanärv on lihtsalt erakordselt alaarenenud. Õnneks ei ole nemad ka inimsööjad ja kiidavad, et olen tubli. Seda ainult sellepärast, et võrreldes teistega ma vist lausa olengi tubli :)
Üldse on kõik head ja vastutulelikud ning huvituvad mu asjadest. Käisin eile vanas anatoomikumis tausta kogumas ja tädidega juttu ajamas. Tädid olid rõõmsad, heasoovlikud ja valmis aitama. Täna käisin oma tööpostil samuti tausta kogumas ja juttu ajamas. Tädi oli ülisõbralik ja üldse mitte halb ülemus. Eks vaatame siis. Õppejõud on ka rõõmsad, eriti veel siis, kui saavad meie sessi kaamelikoormale veel mõne ootamatu pambu lisaks visata, ise hellalt naeratades. Igaüks leiab oma rõõmu pisiasjades.
Jõulud ju.
1 comment:
Sa oledki ju tubli, alati olnud juba ju ;)
Post a Comment