Y-kromosoom

Need poiss-soost inimesed ikka küll. No mai või! Ja öeldakse veel, et naised on keerulised, päh. Ja mitte, et need olevused oleks keerukad, vaid pigem lihtsalt nii jaburad oma kinnisideede ja kompleksidega. Saa sa nüüd aru.
Ma hakkan tundma, et ma olen maailma kõige lihtsam ja loogilisem olend niiviisi.

Pekki kyll! Oli mul vaja h6isata, et elu on lill. Nyyd olen 38.6-ga pikali maas ja väga pahane kogu maailma peale.
Pill tuleb pika ilu peale, nii väga kui ma ka seda väljendit ei vihkaks.

Hah! Mul on hea meel. Otseselt mitte millestki. Kõik on üsna tavapärane. Aga miks ei võiks olla lihtsalt väga hea meel. Nii, et ajab ikka üksi keset elutoa põrandat tantsima ja keerutama. Ikka võib!
Sest tegelikult on ikka päris hea ka. Suur jõul jõuab kohale (poes ma ei käi kuni uue aastani, sest seal läheb jõulutuju ära), kooridega on mõnusad kontserdid peetud, tööl nokitseme aasta viimaste tegemiste kallal ja peame reedel jõululõunat. Tekstiilikad ja meediad tulevad jälle kokku traditsioonilisele pühadeaja õhtusöögile, niiiii paljud tulevad! Ja siis saab juba Sakku minna ja olla. Olla-olla. Kallid inimesed.
Oh, miks mitte ei võiks hea meel olla.
Isegi, kui hall taevas on maadligi ja tänavaid katab ainult pori.

Kujutad ette - kuulan Pärti ja teen põrandal pilatest

Jõulutuled põlevad

Pühapäeval hakkab lund sadama, jah.

Autokool on ikka äge! Või vähemalt sõitmine on. Kuigi iga kord, kui sinna minemise (Annelinn ..pöö!) peab ette võtma, tundub, et tahaks mida iganes kõike muud teha, peale selle. Eriti kui õues on igiöö ja vihmab ja mantel on hommikusest rattaga töölesõidust veel märg. Aga siis sõidan ja ongi juba äge! Täna sõitsin ühe väga uue autoga.. ja uue õpetajaga ka. Õpetaja imiteeris Miami Vice'st  detektiiv James Crockett'i häält ja auto nurrus nii vaikselt, et ma ei saanud arugi, kui ta koguaeg välja suri. Äge noh. Ja nüüd on delimma, et kas püüda ennast hästi kõvasti sundida ja katsuda kool ära lõpetada enne jõule või võtta rahulikumalt ja jätta ta jaanuarisse. Pl(j)ussid ja miinused on mõlemal. Kipub sinna jaanuari poole kalduma küll, kui nüüd arvestada, et mul oleks ikka päris palju veel vaja sõita (et need väljasuremised välja suretada) ja teooriat õppida muidugi ka... ning et jõulud hakkavad julmalt peale murdma.. mis tähendab, et Töps siin läheb peast natuke soojaks ja hakkab mingit jõulupesa looma. Ja see võtab ju aega ja energiat kui palju! Kas ma loon endale jälle ettekäändeid? Ei saa aru.
Külmalaadne toode, mis õues valitseb, täidab vähemalt minu kodu džässidaamide Billie, Ella, Lena ja Sarah ning alati jõulumaiguse Frank'i mahedate paladega. Ja punase veiniga. Täitsa kole, kuidas tööl aknast välja õues mauravat pläga vaadates tuleb juba päeval kange isu natuke punast veini mekkida. Talv, noh. Ja tööl on küllaltki igavapoolne ka hetkel Või viimased kuu aega vähemalt. Nüüd otsustasid nad targad ka suure tüki "Cats" ära jätta, mis mai algul pidi välja tulema. Mitte et meil üldse ei olnud lauad juba kunstkarusnahku ja kiisukostüüme täis. Nüüd lähevad otse lattu. Aga nunnud kostüümid on, mul oli just tegemisel üks meelas valge kassi kostüüm, ajaks endalegi selga, kui ainult mahuks.
Eelmisel nädalavahetusel olin kõige täiega etnoloogide sabajooksik. Reedel tegime nende tsikkidega kleidivahetusõhtu. Ma loen ürituse õnnestunuks, sest kapist tuuseldasin välja umbkaudu kuus kleiti-seelikut ning tagasi tõin vaid kaks uut. Win! Mitte, et ma nüüd kapi sisu takseerides visuaalselt mingit erilist vahet täheldaksin. Asi on siiski põhimõttes.
Laupäeval käisime Liis Reha sooleleivakassidel külas. Nad on ikka nii kihvtid, eriti, kui parajasti innukalt ja ülima pühendumusega oma jooksurattas lippavad. Ja mis sest, et ühe nimeks on pandud Täpsu, mis kellegi poolt hõigatuna tervel õhtul ka minu reageerima pani. Hiljem kohtasin kõrtsus üht muhedat noormeest, kellel õhkõrn vene aktsent man. Käisime Pöffil üht lihtsa käiguga, kuid visuaalselt nauditavat Kurdistani filmi (Minu armas Pipramaa) vaatamas ja peale öösel kella kaheni jätkunud jutuajamist teadsin veel, et ta on üle maailma nii paljudes kohtades elanud, kasvatab palju taimi (ja lapsena loomi), uurib oma magistritöös, kuidas kaladele probiootilised bakterid kõhtu saaks, harrastab mägimatkamist ja tahtis kunagi tisleriks saada. Kuidagi värskendav on selline jutuajamine, kus üks (või mõlemad) pooled ei ole end õllest oimetuks kaaninud ja sellest tulenevalt õhtu edenedes ainult õudsamaks muutuksid. Ning kui keegi oskab kuulata, rääkida ja aega veeta.. ning on heade silmadega. Erinevalt nendest mitmetest äkitselt välja ilmunud noormeestest, kes näivad nagu midagi tahtvat või ootavat, aga ei suuda laskuda normaalsesse vestlussegi. Aga no muidugi, nagu alati, pole elu nii lihtne ja ilus.
Sel reedel toimetame vähemalt oma tekstiilipiffidega.. üle pika aja. Toimkond peab ju kokku tulema ja järjekordset suurejoonelist jõulupidu planeerima hakkama. Ohh, kogu see menüü vaja kokku panna ja inimeste üle arvet pidama hakata ja kõige olulisem.. temaatika! Põnev :)

Ja pühapäeval lähen jälle autokooli.. õppima seda, kuidas võimalikult palju teadvusetu inimese ribisid ära murda. Lihtsalt sellepärast, et ma hoolin!

Ajatäide.. porgandi või spinatitäidisega

Vaatan, et olen siin tublisti pajatanud. Ju mul pole siis tegusat õpiperioodi peal, et blogi kuidagi täieneda ei taha. Hellekas näe, on endas jälle kirjatsura soolika leidnud. Ja hea ongi. Võib-olla tuleb mul ka soolikas peale, kui autokooli teooriaeksam läheneb. Õigus jah, käin autokoolis. Lõpuks ometi, ohkavad mõned? Nojah, ega areng pole oma teha. Tegelikult ka, sel suvel tuli täitsa imelikult Selge ja Kindel Tunne peale, et nüüd on aeg. Ja siiani tundub, et tunne oli õige. Sõita on tore, õppida on tore, kõik on põnev. Veel pole üldse hirmus. Äkki kunagi läheb ka. Siis kui eksamid tulevad. Ja siis ma kirjutan.
Äkki on mul vaja hoopis jälle midagi õppida? Et siis on hea oiviku tunne, kui õppimise eest mingit kommi saab. Ah, see tunne tuleb mul vist küll mitu korda aastas peale, aga kui Päris Õiget Tunnet pole, siis ei tohi niisama rähklema hakata. Ons' seda veel vaja, eks.
Mul on tunne, et kirjutan siin niisama ajaviiteks, kes seda ikka loeb, kui järjepidevust kirjutaja poolelt jääbki ootama. Tegelikult on jah, ajaviide. Vaja 20 minutit täita. Tundus täitsa perspektiivikas tegevus. Ükspuha siis, kas ja kes loeb. Üks loeb vist, aga ta teab niigi. Pole tal kah väga mõtet.
Elan üksi nüüd, (sulle täitsa uueks teadmiseks, eks). Pole koera, pole peikat. Palju õhku on ja ruumi. Helge on kuidagi. Jahe ka. Aga jah, olen omapäi inimene, 1/1 nüüd.


...

Haah, see 20 minutit sai maru kiirelt täidetud ja kirjutatu postitamata. Aga egas keegi sellest just vaesemaks ka ei jäänud.

Sekundeerin Hellekase postitusele.

.. Iga päev töölt tulles on tunne, et nüüd kohe peaks lähima murumätta otsas sõpradega õlle lahti korkima. Terve tee ohkan ja mõtlen, kas peaks kellelegi helistama või oleks see tobe. Ja siis jõuan koju ja istun Viiukesega päikese käes, varbad rohus. Viletsal ajal käib kah.
Üldiselt on jõle mõnus ikka. Katsun endale iga päev meelde tuletada, et ma koguks enda sisse kogu selle praeguse aja ilu ja lõhnad ja tunded.. et nad märkamatult mööda ei läheks. Sest nagu me kõik teame, kaob ülikiirelt just see praegune hetk, kui kased on nii õrnalt  rohelised, et peaaegu ei märkagi, ja kui linnud on laulust pööraseks läinud ja kui esimest korda on päike lihtsalt nii soe, et nahk tõmbub roosaks. Ei saa parata, see on lihtsalt aasta ilusaim aeg.
Aga jõle raske on ikka see päikesepaistes töölt kojutulek.

Jälle tööinimene. Igal hommikul kõnnin ja laveerin jää- ja sulalägalahmakate vahel ja mõtlen, et mis hädane päike see meil aprillis on, et ikka hakkama ei saa. Aga äkki me olemegi juba talvega nii harjunud, et ei teagi enam, kuidas murul kõndida?
Näiteks siis, kui maa esimest korda lume alla läheb ja ära jäätub, omandavad kõik eestlased oludega toimetulekuks vajaliku kõnnaku: ikka tap-tap-tap-tap. Väiksed sammud ja jalg täistallaga maha.
Sügava lumega hoiame energiat kokku ning ka jalad kuivad ning tõstame lumes sumades jalgu nagu toonekured, kui nood Rumeeniast alates tagasi Aafrikasse ei lendaks ja kunagi paksu lume sees kõnniks. Mitte ei rahmelda ega rähkle läbi sügava lume nagu väljamaalased, saapad lund täis ja püksid märjad - selle jätame rahmeldamise ja rähklemise korraks.
Viimaseks on kevadine jalanõude säästmise programm ehk siis kui kõnniteede keskelt sulab lumi ja sinna visatud liiv mõnusalt rõvedaks plögaks ning kuiva ja puhta jalaga sealt naljalt läbi ei pääseks, siis ronime kõnniteede äärtesse jäänud kõvade räpase lume kuhjade otsa ja laveerime end sealt läbi, ikka nii üks jalg kõrgemal libedal pinnal ja teine madalamal.
Ja hea õnne korral jääme püsti ka ning jõuame roideid murdmata ning äärmuslikult pläga sees aelemata kuiva maa tulekuni vastu pidada. Ehk oskame siis ikka muru peal ka veel lipata.

Note to self

Ära mitte kunagi riputa peol mantlit nagisse, mis asub prügikasti kohal.

Eile oli tore päev

Mul käib siin üksinda kodus stsenaarium, Juss messitab kuskil Rootsis OÜ Muna eest. Ja ma isegi naudin praegu seda olemist. Kindlasti kauem nii olla, siis hakkaks väga igav ja üksildane. Aga praegu on mõnus küll. Teen just prantsuse sibulasuppi, mida mul kunagi ei õnnestuks Jussi juuresolekul valmistada. Ta pole niiväga sibulasõber. Kogu kodu on head küpsetatud sibulalõhna täis.. ootan seda hetke, kui ta ahjust välja tuleb ja juust seal peal täpselt õigelt pruunikaks sulanud ja hõrk. Mmmmm. Kohe.
Nojah, niikaua siis, et miks eile hea päev oli. Võib-olla polnudki see midagi väga erilist, aga ma tundsin ennast hästi inimeste keskel. Kodutöötaja nagu ma olen, ei satu ma väga tihti kuskile välja. Eile oli ERMis 70ndate eesti hipide näituse avamine. Tohutu palju inimesi ja kunagisi lillelapsi oli kohale tulnud. Kogu üritusel oli väga mõnus vaib, eksponeeritavad pildid meeleolukad ja tekstid humoorikad. Hiljem toimus veel väga psühhedeelne Tunnetusüksuse kontsert, tõi asju meelde ja pani muhelema. Läksin koju Viiule süüa andma ja ennastki toitma, aga siis tulid mõned etnoloogid ja muud karvased mu juurde dringile. Jätkasime meeleolumuusikat Jefferson Airplane'i ja Janis Joplin'iga. Lõpuks jõudsime Indieroonikale Genis, kus sai kummalisel kombel üsna mõnusa träna järgi palju jalga keerutatud. Hea õhtu. Lollid naljad, Mõnusad inimesed.



A.. ja see sibulasupp ... no see on ju lausa imeline!!

http://instagram.com/alice_gao
Ma võiksin siia lõputult jääda. Mingi kummaline segane unistus suurest ja kirjust linnast, summutatud liiklusmürast ja inimeste hõigetest, tuvide tiivaplaginast. Energiliste ja põnevate noorte inimeste naer tibatillukestes kohvikutes, hõrku eksootikat pakkuvad toidukohad, nurgapealne mahe-bistroo. Väljakutsuv ja vaimustav tänavakunst, imepärase loovusega täidetud pisikesed poed, tänavakivide ootamatud kunstilised detailid.
Isegi seda välja mõelda on inspireeriv.

ainult kuuma õhku

Jälle istun poes ja unistan soojast ajast. Just nii olengi, varbad krussis ja näpud radikale vahel ehk liigagi valusalt lähedal. Ja lasen puhurist juuste sisse elektrit koguda ja armastan ja vihkan samaaegselt seda kuiva ja tehislikku kuuma õhku, mis mulle näkku puhub. See võiks meenutada seda kuumast värelevat õhku, mis kunagi minibussikese põrandal poolelutult vedeledes näkku peksis, samal ajal kui tulisoolasest maailmast pärit väike sinikrabi mageda vee panges hinge heitis. Aga see ei meenuta seda. See õhk siin on lihtsalt elutu. Ja lõhnab aeg-ajalt kõrbeva tolmu järgi, mis end enesetapjalikult rootorite vahele heidab.
Isegi kõige mahedam saksofon ja Freddy Cole ei suuda olukorda elustada.

Keha Kultuur

Käisin emmel külas. Emme kutsus oma võimlemistundi.
Läksin.

Nüüd olen pool nädalat, nagu oleksin bussitäie keskealiste aeroobikahuviliste poolt alla aetud.

Hah. Lasin end sisse imeda.

 Sattusin juhtumisi Tarbija24 artikli peale, kuidas taimetoitlane on võimeline oma neljaliikmelise pere pool nädalat 11 euroga ära toitma. Üksikasjalikult oli kirjas, millest toit koosneb ja mis kui palju maksis. Ei olnud võib-olla kõige gurmeemad taldrikutäied, aga paljuski oma kogemuse järgi võin öelda, et kõhu täidaksid sellised portsud küll korralikult ära. Ja osava koka käest tulnuna maitsevad sellised taimetoidud taevalikult.
Aga. Väiksest uudishimust piilusin kommentaariumisse, sest see tundus kihavat nagu sipelgapesa. Ja oh imet (aga mitte üllatust) -  eestlased, kes olid hüljanud oma tavapärase "eestlane-pureb-eestlast" stiili, olid ootamatult grupeerunud ja tümitasid nüüd üksmeelselt kogu seda hullumeelsete kampa, kes julgevad nende pühal isamaal veel pühamale seapekile ja suitsukoodile EI öelda. Lugesin mingi aja küllaltki lõbustatult kogu seda komejanti, aga kui kolme (jah, tõesti puresin end läbi nii suurest hulgast mõttepahnast) lehekülje pärast endiselt mitte mingit muutust ei paistnud, hakkasin juba tõsisemalt muretsema kommentaariumis valitseva "mul ei ole vaja mingit tõestust, sest ma tean, et see on nii"-suhtumise pärast. Ja ausalt öeldes sain ka ise pisut pahaseks. Üleüldine toon andis mõista, nagu oleks kõigil korralikel ja normaalselt hakkliha ning pihve näost sisse ajavatel inimestel kole kade meel, et keegi teine ei pruugi nende pihve tahta ja saab seetõttu oma toidukorvi kolm või neli korda väiksema hinnaga poest kätte. Artikli sisu ja seal figureerivaid inimesi püüti üle-ühe kommentaari naeruvääristada sellega, kuidas igamees läheb ja kaevab maast juurika üles ja sööb maja tagant hekist kuusekasve ja saab veel odavamalt läbi ajada. Põhiline on ju ikka ületrumpamine, eksju?!
No muidugi ei puudunud ka klassikalised "see artikkel on selle tagamõttega, et alampalk 100 euroni viia" ehk "poliitikud, ja eriti Ansip, on kõige taga"; ning "ma tean üht meest/naist, kes hakkas ka taimetoitlaseks ja jäi kohe haigeks/nõrgaks" ehk "mul on ülim tõestus, et taimetoitlus on üks paras woodoo ja usuhullus". :D

Veidi hiljem leidsin teise sarnase-teemalise artikli sellest, kuidas ajakirjanik käis koos kahe noore taimetoitlust  harrastava inimesega läbi Tallinna mahepoed ja andis päris korraliku ülevaate, mida ja kust suurema tõenäosusega leida võib.
Kommentaarid jätkusid endise viha ja üleüldise nördimusega, sest mismõttes keegi söandab kajastada "normaalsest" hälbiva eluviisi aspekte.

Selline huvitav pärastlõuna:)

Täna katsetasin, et kas keskpäevane päike juba soojendab.
Ei. Ta on veel kutsikas.

Aga ehk üsna pea. Kiristab hambaid ja kõrvetab.

valge ja karvane

leidsin meie aiast jänese jäljed. 

pisikesed. 

läksid keldri uksest kuuri alla. 

'tea, kas oli moosivaras?

Nüüd teen Endale talvemantlit. Kaks aastat on ilus potisinine villane kangas mind nurgas oodanud, aga ei - mul pole ju kunagi Enda jaoks aega. Nüüd leidsin. Kuigi seegi sulab, nagu katuseräästa alune lumi kevadpäikese käes. Päikesest rääkides ... hommikud on valgeks läinud. Ja õhtul kell pool viis lausa polegi veel pime. Või noh, päris pime. Tänavalaternad pannakse ikkagi põlema. Hea, et ma ikka Tartus elan. Istun oma penotamisest natuke soojemaks muutunud köögis, joon hommikuteed ja kuulan, kui jabur elu pealinnas on. Tegelikult on see ju täiesti tobe minust, et pealinn ja seal elamine sellist põlgust, kartust, tahtmatust tekitab. Linn nagu iga teinegi Eesti oma. Sutsu suurem ainult. Ja inimesed pole nii toredad kui siin. (Olgu, viimane tuleneb siiski vist liiga väheste Tallinna inimeste tundmisest.) Aga tuuline ja kõle on seal küll. Seal on kuidagi alati veidi halvem ilm kui siin. Aga üks suur põhjus vältimaks igasuguseid teemaid, mis hõlmavad mind ja pealinna kolimist, on see, et ma olen üsna kindel, et võõras keskkonnas, (pool)võõraste inimestega suheldes, suurema linna pinges hakkan ma tundma vajadust ennast kuidagi tõestada. Ja ma ei pea seda silmas kui head viisi ennast arendada. Ma mõtlen seda kõige tobedamat, laguneva enesehinnangu toidetud vajadust endast väliselt väga hea mulje jätta. Välimus, käitumine ja jutt, mis mu suust välja tuleks - misiganes.

Ahh.. kindlasti on see lihtsalt üks järjekordne viis, kuidas mu laisk aju mu tegevust saboteerida üritab. Laisk, sest ta ei viitsi muutuda.
Või olen see mina?