Nüüd teen Endale talvemantlit. Kaks aastat on ilus potisinine villane kangas mind nurgas oodanud, aga ei - mul pole ju kunagi Enda jaoks aega. Nüüd leidsin. Kuigi seegi sulab, nagu katuseräästa alune lumi kevadpäikese käes. Päikesest rääkides ... hommikud on valgeks läinud. Ja õhtul kell pool viis lausa polegi veel pime. Või noh, päris pime. Tänavalaternad pannakse ikkagi põlema. Hea, et ma ikka Tartus elan. Istun oma penotamisest natuke soojemaks muutunud köögis, joon hommikuteed ja kuulan, kui jabur elu pealinnas on. Tegelikult on see ju täiesti tobe minust, et pealinn ja seal elamine sellist põlgust, kartust, tahtmatust tekitab. Linn nagu iga teinegi Eesti oma. Sutsu suurem ainult. Ja inimesed pole nii toredad kui siin. (Olgu, viimane tuleneb siiski vist liiga väheste Tallinna inimeste tundmisest.) Aga tuuline ja kõle on seal küll. Seal on kuidagi alati veidi halvem ilm kui siin. Aga üks suur põhjus vältimaks igasuguseid teemaid, mis hõlmavad mind ja pealinna kolimist, on see, et ma olen üsna kindel, et võõras keskkonnas, (pool)võõraste inimestega suheldes, suurema linna pinges hakkan ma tundma vajadust ennast kuidagi tõestada. Ja ma ei pea seda silmas kui head viisi ennast arendada. Ma mõtlen seda kõige tobedamat, laguneva enesehinnangu toidetud vajadust endast väliselt väga hea mulje jätta. Välimus, käitumine ja jutt, mis mu suust välja tuleks - misiganes.

Ahh.. kindlasti on see lihtsalt üks järjekordne viis, kuidas mu laisk aju mu tegevust saboteerida üritab. Laisk, sest ta ei viitsi muutuda.
Või olen see mina?