Keha Kultuur

Käisin emmel külas. Emme kutsus oma võimlemistundi.
Läksin.

Nüüd olen pool nädalat, nagu oleksin bussitäie keskealiste aeroobikahuviliste poolt alla aetud.

Hah. Lasin end sisse imeda.

 Sattusin juhtumisi Tarbija24 artikli peale, kuidas taimetoitlane on võimeline oma neljaliikmelise pere pool nädalat 11 euroga ära toitma. Üksikasjalikult oli kirjas, millest toit koosneb ja mis kui palju maksis. Ei olnud võib-olla kõige gurmeemad taldrikutäied, aga paljuski oma kogemuse järgi võin öelda, et kõhu täidaksid sellised portsud küll korralikult ära. Ja osava koka käest tulnuna maitsevad sellised taimetoidud taevalikult.
Aga. Väiksest uudishimust piilusin kommentaariumisse, sest see tundus kihavat nagu sipelgapesa. Ja oh imet (aga mitte üllatust) -  eestlased, kes olid hüljanud oma tavapärase "eestlane-pureb-eestlast" stiili, olid ootamatult grupeerunud ja tümitasid nüüd üksmeelselt kogu seda hullumeelsete kampa, kes julgevad nende pühal isamaal veel pühamale seapekile ja suitsukoodile EI öelda. Lugesin mingi aja küllaltki lõbustatult kogu seda komejanti, aga kui kolme (jah, tõesti puresin end läbi nii suurest hulgast mõttepahnast) lehekülje pärast endiselt mitte mingit muutust ei paistnud, hakkasin juba tõsisemalt muretsema kommentaariumis valitseva "mul ei ole vaja mingit tõestust, sest ma tean, et see on nii"-suhtumise pärast. Ja ausalt öeldes sain ka ise pisut pahaseks. Üleüldine toon andis mõista, nagu oleks kõigil korralikel ja normaalselt hakkliha ning pihve näost sisse ajavatel inimestel kole kade meel, et keegi teine ei pruugi nende pihve tahta ja saab seetõttu oma toidukorvi kolm või neli korda väiksema hinnaga poest kätte. Artikli sisu ja seal figureerivaid inimesi püüti üle-ühe kommentaari naeruvääristada sellega, kuidas igamees läheb ja kaevab maast juurika üles ja sööb maja tagant hekist kuusekasve ja saab veel odavamalt läbi ajada. Põhiline on ju ikka ületrumpamine, eksju?!
No muidugi ei puudunud ka klassikalised "see artikkel on selle tagamõttega, et alampalk 100 euroni viia" ehk "poliitikud, ja eriti Ansip, on kõige taga"; ning "ma tean üht meest/naist, kes hakkas ka taimetoitlaseks ja jäi kohe haigeks/nõrgaks" ehk "mul on ülim tõestus, et taimetoitlus on üks paras woodoo ja usuhullus". :D

Veidi hiljem leidsin teise sarnase-teemalise artikli sellest, kuidas ajakirjanik käis koos kahe noore taimetoitlust  harrastava inimesega läbi Tallinna mahepoed ja andis päris korraliku ülevaate, mida ja kust suurema tõenäosusega leida võib.
Kommentaarid jätkusid endise viha ja üleüldise nördimusega, sest mismõttes keegi söandab kajastada "normaalsest" hälbiva eluviisi aspekte.

Selline huvitav pärastlõuna:)

Täna katsetasin, et kas keskpäevane päike juba soojendab.
Ei. Ta on veel kutsikas.

Aga ehk üsna pea. Kiristab hambaid ja kõrvetab.

valge ja karvane

leidsin meie aiast jänese jäljed. 

pisikesed. 

läksid keldri uksest kuuri alla. 

'tea, kas oli moosivaras?

Nüüd teen Endale talvemantlit. Kaks aastat on ilus potisinine villane kangas mind nurgas oodanud, aga ei - mul pole ju kunagi Enda jaoks aega. Nüüd leidsin. Kuigi seegi sulab, nagu katuseräästa alune lumi kevadpäikese käes. Päikesest rääkides ... hommikud on valgeks läinud. Ja õhtul kell pool viis lausa polegi veel pime. Või noh, päris pime. Tänavalaternad pannakse ikkagi põlema. Hea, et ma ikka Tartus elan. Istun oma penotamisest natuke soojemaks muutunud köögis, joon hommikuteed ja kuulan, kui jabur elu pealinnas on. Tegelikult on see ju täiesti tobe minust, et pealinn ja seal elamine sellist põlgust, kartust, tahtmatust tekitab. Linn nagu iga teinegi Eesti oma. Sutsu suurem ainult. Ja inimesed pole nii toredad kui siin. (Olgu, viimane tuleneb siiski vist liiga väheste Tallinna inimeste tundmisest.) Aga tuuline ja kõle on seal küll. Seal on kuidagi alati veidi halvem ilm kui siin. Aga üks suur põhjus vältimaks igasuguseid teemaid, mis hõlmavad mind ja pealinna kolimist, on see, et ma olen üsna kindel, et võõras keskkonnas, (pool)võõraste inimestega suheldes, suurema linna pinges hakkan ma tundma vajadust ennast kuidagi tõestada. Ja ma ei pea seda silmas kui head viisi ennast arendada. Ma mõtlen seda kõige tobedamat, laguneva enesehinnangu toidetud vajadust endast väliselt väga hea mulje jätta. Välimus, käitumine ja jutt, mis mu suust välja tuleks - misiganes.

Ahh.. kindlasti on see lihtsalt üks järjekordne viis, kuidas mu laisk aju mu tegevust saboteerida üritab. Laisk, sest ta ei viitsi muutuda.
Või olen see mina?