ja ongi. sai oodatud küll kuskil novembris ja hädaldatud, et mis sellel ajal häda venida on, ega tema ju jõulu ei oota. ja nüüd tekib selline kange tahtmine, et jõul oleks natuke materiaalne asi, mida saaks kümne..ei kahekümne küüne ja kõigi hammastega veel kinni hoida ja järjest suuremaks venitada, et ta ei saaks veel otsa. esimene faas-klassiolelemine kingituste ja mõnusa valgusega sai juba läbi. ja oli hea ka, sest see oli lausa imelik, kui palju saab seda kõledat päevavalguslampides siravat klassi muuta .. eem.. jõuluks. ja kui isegi päike paistab läbi kollaste ruloode ja laua peal on küünlaid hunnikutes (tulekahju andur on mingi plönniga kaetatud) ja suurtes koledates anumates lõhnab glögi kaneeli ja nelgi järgi. õnnetuseks on praeguseks juba teine faas - kirik - ka läbi saanud. see oli jällegi suht lilla-rõveroheline tavajõul, aga natuke melanhoolne viimane selline jõul.
koit toome laulab juba neljandat korda: jõulutaat on poolel teel. uueeh.
ja kuusk keerutab mööda tuba ringi. eiei..kohe päriselt..ei jää seisma paigale. saa sa nüüd aru
tahaks kangesti teha midagi teistmoodi ja noh..samas ka samamoodi, et oleks ikka nagu peab. aga siiski teistmoodi, et meelde jääks ja kestaks . kauem.
no ja kui saabki läbi, mis siis ikka. tuleb veel see kole aastavahetus, mis on vahelduva edu ka müraga väldanud juba paar kuud. näib, mis sellest tuleb.
ja äkki saab veel uneleda seal suusalinnakeses, mitte midagi teha ja kelgutada ja passiivset lumesõda mängida. eks näib, mis sellest tuleb.
aga jobud ja normaalsed inimesed, kes juhtuvad siia vaatama. sooja jõulu.
