Nüüd saab siis läbi. Tunne on pigem, nagu üritaks korraldada mingit üritust kogu maailma rahvale. Närvid jms. Lilled ja kleidid ja kingad ja juuksed. Järsku tuleb kõigega midagi peale hakata. Probleemid. Kindlasti isegi laval istudes on pidev tunne, nagu oleks tuhat asja veel tegemata. Kombluspolitsei: kuidas võib ja kuidas mitte. Ei tea. Praegu ei saa magada ka suurest kuumusest, mis juba kella seitsmest alates aknast sisse immitseb, ja kust siis võtta see jõud, et värke ja kena välja näha. Ja üldse, kui öeldakse, et tule kell kaksteist, sis ei tähenda see veerand kahtteist .. või tähendab nüüdsest? Ning tõenäoliselt on linn lilledest tühjaks ostetud just vajalikul päeval. Siin võiks ka olla sellised tohutud lilleletid nagu Tallina Viru tänaval. Ja need ei saa kunagi tühjaks. Letike, kata end.
Ei, see suvi pole enam normaalne..öösiti peaaegu 20 kraadi ja päeval üle kolmeküme, me pole vahemerelised, me oleme külmad ugrilased. Andke armu. ( kui annate, eks ma siis vingun jälle) Kindlasti saabub suur armuandmine lõpetajate pildistamise hetkel, kui paar nädalat kogutud lämbus lõpuks
grand finale saab. See oleks muidugi huvitav ja traditsiooniline.
Olgu, paari päeva pärast vaatame, kes meist veel elus on.
Miks ta elab nii, nagu ta elab. Miks ta keelab endale asju, kui ta neid saaks ja kui need ta õnnelikuks teeksid. Ja ei räägi sellest, mida tahab. Miks peab ta tahtma midagi, mida tahab keegi teine, lihtsalt selleks, et mitte tahta midagi erinevat. Miks ta petab ennast sellega, et kinnitab endale, et neid asju pole vaja, sest miski ei lõppeks niikuinii ju hästi. Miks ei ole neid asju saades rõõm piisavalt tugev emotsioon, vaid seda asendab lohutu nutt, mis ei peatu. Või on see siiski rõõm? Peab olema, sest mina ju olen.
