Halleluuja indeed

Ei noh, nalja polegi. Kohe ongi päris halleluuja. Ja osaliselt selle suure halleluujatamise pärast pole mind siin lehel ka tükk aega näha olnud. Ja no ka igasugu muude jantide tõttu. Aga et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama eelmisest esmaspäevast, 24ndast septist. Siis tehti koori verivärskete rebastega natuke prallet. Ülejäänud nädala õhtutest hõivasid kooriproovid tubli poole. Kergelt veider tunne tuli juba, kui koolis sai niikuinii õhtuni janditud, ise kurjamoodi väsinud, ja siis rõõmsalt jälle proovi kalpsatud. Teised tõenäoliselt sellest aru ei saa. Minni küsiski just, et kaua ma seda välja kannatan. Noh, raskusteta (: Järgnev suurem lauluüritus toimus laupäeval Hüpassaares Mart Saare mäletuseks kogunedes. Ilm oli soe ja kirik oli külm ja kohv oli olematu ja Viljandi oli muhe ja Piro oli hmm.. kah soe. (Ja muidugi, lause algab väljapeetud tuustide-ürpide-ülikondadega kirikukontserdist ja lõpeb muidugi Piroga.) Müstika :D Järgmisel päeval ei saanud me ometi veel küllalt armsast Mardikesest ja laulsime talle veel. Päris koledasti kahjuks. Või noh, kellel sest ikka nii väga kahju oli. Neljal penskaril, kes meid Peetri kirikus külastasid, tõenäoliselt mitte. Pärast tegime Leebokaga ühe traditsiooniliselt maailma parima kakaojoomise Shakespeare's. Teisipäeval võisime lõpuks avalikkust ka oma kauaõpitud kallikesega morjendada. Ehk siis Lobgesand und Halleluja kõrghetk Jaani kirikus. Täitsa kobe tuli. E-e-e-eei kurda. Pärast latrasime kooriga veel pubis teed juues ja Jaani sünnipäeva pidades. Ma ütleks, et lauluinimesed muutuvad järjest muhedamaks. Täitsa kohe nagu ... eh .. nauditavad on. Selle tõttu sai kohe järgmisel päeval ehk kolmapäeval noore ajakirja Akadeemiakese avamispidustustel ka oma häälekesel unnata lasta. Et siis õhtul uuesti koguneda, laulda muidugi, natuke üldkoosolekul probleemitseda ja jälle kord Jaani sünnipäeva pidada. (See mitmekordne sünnipäevatamine on päris popp, ma vaatan. Ehk siis "hint, hint" mõningatele tüüpidele.) Sealt läksime Leebokaga Tammelinna vihmastele pimedatele tänavatele ekslema. Kohe täitsa "planeeritult" nagu ikka. Thea pidas oma uues kodus soola ja leiba. Või siis puuvilju, veidraid veine ja meejogurti dippi. Moos. Õhtu jätk viis mu punase vihmavarju ja Janari überhoogsast sõidustiilist veinilaigulised püksid hoopis vanasse nakkushaiglasse, kus sotsioloogid ja muud kaasatolknejad Guinessi rekordite purustamist üritasid. Kui palju mahub siiski näljaseid tudengeid pisikesse tuppa? Võin öelda, et palju. Palju oli öös veelgi asju. Mõmmmuusikat ja blogikülmkappe ja vihmavarjumerd ja naljakaid inimesi ja vihma ja varbaotsavahtralehti ja spuukit pimedat vorstivabrikut ja kilekotimehi ja palju nummidust. Hea ta oli.

Aga homme laseme kooli julmalt üle ja lähme hoopis laagrisse. Kooriga muidugi, teisi inimesi ma varsti enam ei mäletagi, kui asi nii edasi läheb. Ma usun, et see saab ülimalt muhe olema.
Eks siis .. näeme loodetavasti varsti jälle.

Järgmine nädal võite mind mu punaste metsviinapuuväätide all külastada, elagu kakao ja muffinid (: