Talverõõmud

Mäletate veel seda asja? Seda enamasti valget ja külma? Nääh, ei lootnudki. Sest miks meil ikka teda tarvis, kui muda on meile nii heaks uueks sõbraks saanud. Muda on multifunktsio-
naalne: ta pole tüütult püsimatu - kui sul teda juba on, siis pole vähemalt karta, et ta mingiks veeks järsku valgub, teda saab tõenäoliselt väga edukalt mudamemmeks või mudakuuliks mätsida, ta on libe ning võimaldab kõiki suure kiirusega mäest alla kihutamises seisnevaid talverõõme nautida, ta on võimeline endast välja kasvatama rohelisi olendeid, mis on head silmale ja pikas perspektiivis ka kopsule ning lõpuks näeb muda igalpool ilus välja - pole probleemi, kui teda on mõnes kohas rohkem kui teises.
No pole ju üldse miskit viga, milleks kõik see hädaldamine?

Bebää!

See on meie gäng. Getos in da Linda5 parajasti siis hängimas. No tuleb ette. Blingblingide kõlisedes tähistasime Miilo sünnipäeva. Tantsu tuli ette surmavates kogustes ning mikrit pidi aegajalt korralikult lakiga üle kastma. Hiljem loomulikult Zavi suundunult lendasime eksitamatult õnnetuste olevuste lauda, kes vaid vaikselt nentida võisid, et nad olid karvaste lauda sattunud. Tol õhtul indiid.
Järgmine hommik suure vaevaga oma juuksed kokku korjanud ja mingiks enamvähem esitamiskõlblikuks pusaks keeranud, suundusin muidugi kirikusse. Hö :D Patukahetsus. Tegelikult mitte. Selle asemel õnnestus anda üks kaunikõlaline jõulukontsert. Ma vähemalt loodan, et ta oli kaunikõlaline, sest kui algul proovis tegi mu hääl vaid roostes viiuli hääli, siis pärast šokolaaditeed Jägermeistriga andis ta ka juba mingeid paremaid sagedusi. Millegipärast tulid tol päeval igasugu inimesed mu juukseid heast peast näperdama, saa siis nüüd aru. Nende juuste pärast ei tundnud Leebokas mind isegi ära. Hõh. Igatahes okupeerisime me hiljem ühe peldiku, et end ikka koori jõulupeo jaoks väärikalt üles lüüa, aga see ei meeldinud kohe üldse mingitele vene muttidele, kes ukse taga väga-väga raevukalt laamendama hakkasid ja vene keeles koledasti karjusid. Ei saanud õnneks aru, aga niipaljukest võis aimata, et nad olid veidikese vetsuukse taga ootamise pärast tulivihased või pigem .. ääretus raevuhoos. No saage üle, tõesti. Sealt eluga pääsenult (me ei julgenud lõpuks enam väljagi tulla kartes muttidelt turpi saada), kablutasime Konsumisse, samal ajal oma kingipaki-lunastus-kava harjutades. Jea, rait - see oli liiga naljakas, et midagi saaks sellest välja tulla. Poes aga innukus vaibus, kui me kaubakülluses kohe mittekuimidagi otsustatud ei saanud ja sihitult pool tunnikest lihtsalt ringi tuiasime ja vigisesime. Õnneks olid jalad lõpuks lihtsalt nii väsinud, et ei jäänud muud üle kui Oekonomicumi keldrisse lebotama roomata ja nii seal paarti vaikselt algas. Kingid, kohutavalt plinkiv jõuluvana, söök, hõõgvein, laulud ja saun. Kui meid sealt siiski kunagi hilja öösel välja aeti, õnnestus meil muidugi valve alla pandud majja kinni jääda. Geeniuslus. Ja no muidugi tuterdasime jällegi Zavi, nagu ikka. Nii et jah: üks jõul peetud, kaks veel.

Kergelt modereeritud hälvik

Ma peaksin vist nüüd pikemalt rääkima eilsetest sündmustest, kuna Häidbergile ei meeldinud eelmine pralle kajastus. Aga samas, mis seal ikka öelda on ja ausalt öeldes ei usu ma, et kedagi väga huvitaksidki need lood, niigi palju neid juba saanud ka. Lühidalt, uued tuttavad said tuttavamaks ja igasugu jutte sai ära räägitud. Eelnevalt Otile sünnipäevakingitust otsides kammisime muidugi Tartu apteeke läbi. Tulemused olid üllatavalt .. mm.. tulemuslikud: korduvkasutatav klistiirikott, Alcohol Killer, hambaniidid, Bittneri palsam ja muud eluks hädavajalikud instrumendid. Järgmise hommiku (või siis mitte nii väga hommiku) parimad palad olid Priidu kergelt üllatunud küsimus: "Kust te veel siia saite?" ja sellele järgnevalt: "Tahate mu herbaariumi näha?" Jah. "Kas sina tead, kes sul külas on käinud.. võib-olla?" Hiljem leidus mu mantlitaskus mingi müstiline plastist jõuluvana, mis mahutas enda sees värvilisi kommikesi. Keegi ei tunnistanud omaks, seega sai tema edasiseks koduks Kaarli tasku. Järgnev päeva osa kulus nagu ikka täiesti tombustunud olekus diivaninurgas vegeteerimisele, magamisele ja House'i vaatamisele. Uuu, ai lav im. Samas, eilne päev lõppes võrreldes eelnevaga lausa kosmiliselt produktiivsete tulemustega, nimelt sai kümne tunniga valmis nikerdatud kunstiajalooline uurimus-analüüs. Ma pole jõudnud seda küll veel pärast viimaseid öiseid poolmagavas olekus tunde lugeda ja ega ei tahakski.. sest erilist soovi pole seda parandama hakata. Õõh, vähemalt üks ülesanne saab pärast kolmapäevast seminaril ettekandmist omadega ühele poole.. üks viieteistkümnest ): Või tegelikult kaks, kui lugeda sisse ka need viis geomeetria ülesannet, milleni mu produktiivsus kahjuks veel jõudnud pole. Eiei.. pole vaja, blogi on tähtsam, onju Martin?

Aga koolis käib endiselt tants ja trall suitsetamise ning selle mahajätmise teemadel. Mina enam väga ei jõuagi kaasa elada, sest see on tõesti vahelduva edu ja vahelduvate persoonidega väldanud need tublid poolteist aastat. Jah, ma tean, mis mul siin kobiseda. Aga, ühelt poolt olen ma nende sõber ja soovin kirglikult, et nad end ei tapaks, teisest küljest olen ma egoist ja enda sõber ning soovin kirglikult et nad mind ei tapaks. Ma ei tea ainult veel, kelle nemad sõbraks on valinud. Sorri, kui see teid nüüd pahandas, aga suht vahet pole.

Siiski, siiski, praegused väljavaated on kaunis moosid:
Homme teeme kooriga kuntsikoolis kuntsiülemustele jõulu. Selle ülima kuntsipärasusega ehitud kuuse juures, mis mind eelmisel nädalal loenguruumi sisse astudes ogaraks ehmatas.
Isegi kõik need lugematud ülesanded on moosid, kui nad kõik tehtud saavad ... kahe nädala jooksul!!!!ÄÄÄK. OMG!!
..
Jah :) moos
Reedel peame Karlova Lindas Miilo sünnipäeva ja teeme seda muidugi nigga-stiilis. Ehk tere tulemast geto-räpp, bling-bling breketid ning ülivõimas mikkerpea.
Laupäeval on Jaani kirikus suurem kontsertirrärrürritus. Saame jälle oma megateost täiest torust üürata ja "tänulikke" nägusid näha :D Halleluuja!
Õhtul võime vastu võtta ohtraid kruuse, küünlaaluseid ja jõuluvana-kujulisi küünlaid koori loosipakiüritusel. Tegelikult on see lõbus.. jah. Leebo, mis me teeme? Kartuliõis?
Siis tuleb Mati Eestisse, vähemalt mõningate kuulduste kohaselt. Saame teda tervitada ühe korraliku kuuma hotshot'iga.
Järgmine kolmapäev on eluvõimalus šokeerida Parhomenkot oma totaalselt puuduvate teadmistega kaasaegsetest kunstiväljendustest. Jeruusalemm.
Neljapäeval võin oma übernilbe väljanägemisega tänavavalgusti-pink-savikoletist demonstreerida ning mõne ilmsüütu olevuse musta auku visata, talle prože peale suunata ning seda installatsiooniks kutsuda.
Samal õhtul saab ausad kodanikke ahistada oma Lutsumaja jõuluprallega. Kunst, see olen mina.

Ja ausalt öeldes, siis ongi jõulud. Mul jääb mulje, et ma polegi veel saanud teid surmani ära tüüdata oma jõulumöla ja jõululõhnade ja jõulutunnete ja muu jõulukräpiga. Kuigi seda viga on veel aega parandada, sest endiselt on lugemata traditsioonilised punased jõuluraamatud, küpsetamata esimesed omatehtud taignast piparkoogid (ei tõota head, ma tean) ning veel on paanitsemata kingituste ja muu jandi pärast. Nii et olge kohe täiesti mureta - tüütus siin alles kogub hoogu.

Fain

Elu on nagu jutt. Igaühel oma. Enda oma ei peaks ma eriti menukaks ja lugejahuvi ärgitavaks. Enamasti. Mõnikord on draamat jällegi küllaga. Õnneks jällegi mitte niivõrd, et sellest tüdimus tekiks. Piisavalt, et rutiin kaoks ning rutiini kardan ma nagu tuld. Pikas plaanis pole see aga üldsegi hea, sest ei saa ju alatiseks udupeaks ja rahmeldajaks jääda. Seega peaks end praegu rutiiniga elama õpetama. Aga ei taha ju, sest ma ütlen veel üks kord ... Või on lihtsalt pideva mürgeldamisega liialt ära harjutud ja ei oskagi muud moodi. Kuidas iganes, aga aeg-ajalt tahaks midagi, mis minu jutu huvitavaks muudaks.

Meil oli laupäeval ball. Ülikooli aastapäeva ball Vanemuise kontserdimajas. Enne seda sai rahmeldatud ja põetud. Mingeid ohvreid peab ajuti siiski tegema, koori kontserdi kulul seekord. Aga õnneks suutis Valli niivõrd lollakalt käituda, et süümekad nagu viuhti uttu tõmbasid ja sai rahumeeles glämmi nautida. Ülimuhe paljude tuttavate ja ohtra tantsuga üritus tuli sest välja. Liiga palju head liiga väheses ajas. Ning liiga palju rahvast liiga väheses ruumis. Pööre-pööre ja kokkupõrge kujunes õhtu teemaks. Aftekas peeti Ugala konvendis, kus rahvaarv püsis suht muutumatuna, vaid selle erinevusega, et pindala selle massi all kahanes tunduvalt. Keldrikorrusel paiknes aga ootamatult kena ruumike, mis oli oma motoks pannud: Võid tasuta õlut juua nii palju, kui vähegi soovid, juhul, kui sa seda siin teed. No super. Pärast kauaaegset õllekeeldu hambaopi tõttu oli see ikka kurjami hea moto. Tänu kohal viibinud endistele klassivennakestele jätkasime oma olengut nende Sakala korbis, kus üks vanem korbiisend mõõgaga vehkis ja hiljem saunalauale magama keeras. No huvitav-huvitav, selline elu neil siis seal käib. Aga ei, midagi pole öelda: hea oli, vanad tuttavad olid, õlu oli ja kell 8 oli ka uni lõpuks.

Ainult mu punased kindad läksid vahetusse ja vist "tänu" uutele kinnudele olen ma suure osa oma päevast veetnud külili või peffili kuskil lörtsisel tänaval. Või on see mu tavapärane oskamatus sobitada lörtsist ilma ja õigeid saapaid. Müstika igal juhul.