Elu on nagu jutt. Igaühel oma. Enda oma ei peaks ma eriti menukaks ja lugejahuvi ärgitavaks. Enamasti. Mõnikord on draamat jällegi küllaga. Õnneks jällegi mitte niivõrd, et sellest tüdimus tekiks. Piisavalt, et rutiin kaoks ning rutiini kardan ma nagu tuld. Pikas plaanis pole see aga üldsegi hea, sest ei saa ju alatiseks udupeaks ja rahmeldajaks jääda. Seega peaks end praegu rutiiniga elama õpetama. Aga ei taha ju, sest ma ütlen veel üks kord ... Või on lihtsalt pideva mürgeldamisega liialt ära harjutud ja ei oskagi muud moodi. Kuidas iganes, aga aeg-ajalt tahaks midagi, mis minu jutu huvitavaks muudaks.
Meil oli laupäeval ball. Ülikooli aastapäeva ball Vanemuise kontserdimajas. Enne seda sai rahmeldatud ja põetud. Mingeid ohvreid peab ajuti siiski tegema, koori kontserdi kulul seekord. Aga õnneks suutis Valli niivõrd lollakalt käituda, et süümekad nagu viuhti uttu tõmbasid ja sai rahumeeles glämmi nautida. Ülimuhe paljude tuttavate ja ohtra tantsuga üritus tuli sest välja. Liiga palju head liiga väheses ajas. Ning liiga palju rahvast liiga väheses ruumis. Pööre-pööre ja kokkupõrge kujunes õhtu teemaks. Aftekas peeti Ugala konvendis, kus rahvaarv püsis suht muutumatuna, vaid selle erinevusega, et pindala selle massi all kahanes tunduvalt. Keldrikorrusel paiknes aga ootamatult kena ruumike, mis oli oma motoks pannud: Võid tasuta õlut juua nii palju, kui vähegi soovid, juhul, kui sa seda siin teed. No super. Pärast kauaaegset õllekeeldu hambaopi tõttu oli see ikka kurjami hea moto. Tänu kohal viibinud endistele klassivennakestele jätkasime oma olengut nende Sakala korbis, kus üks vanem korbiisend mõõgaga vehkis ja hiljem saunalauale magama keeras. No huvitav-huvitav, selline elu neil siis seal käib. Aga ei, midagi pole öelda: hea oli, vanad tuttavad olid, õlu oli ja kell 8 oli ka uni lõpuks.
Ainult mu punased kindad läksid vahetusse ja vist "tänu" uutele kinnudele olen ma suure osa oma päevast veetnud külili või peffili kuskil lörtsisel tänaval. Või on see mu tavapärane oskamatus sobitada lörtsist ilma ja õigeid saapaid. Müstika igal juhul.
Meil oli laupäeval ball. Ülikooli aastapäeva ball Vanemuise kontserdimajas. Enne seda sai rahmeldatud ja põetud. Mingeid ohvreid peab ajuti siiski tegema, koori kontserdi kulul seekord. Aga õnneks suutis Valli niivõrd lollakalt käituda, et süümekad nagu viuhti uttu tõmbasid ja sai rahumeeles glämmi nautida. Ülimuhe paljude tuttavate ja ohtra tantsuga üritus tuli sest välja. Liiga palju head liiga väheses ajas. Ning liiga palju rahvast liiga väheses ruumis. Pööre-pööre ja kokkupõrge kujunes õhtu teemaks. Aftekas peeti Ugala konvendis, kus rahvaarv püsis suht muutumatuna, vaid selle erinevusega, et pindala selle massi all kahanes tunduvalt. Keldrikorrusel paiknes aga ootamatult kena ruumike, mis oli oma motoks pannud: Võid tasuta õlut juua nii palju, kui vähegi soovid, juhul, kui sa seda siin teed. No super. Pärast kauaaegset õllekeeldu hambaopi tõttu oli see ikka kurjami hea moto. Tänu kohal viibinud endistele klassivennakestele jätkasime oma olengut nende Sakala korbis, kus üks vanem korbiisend mõõgaga vehkis ja hiljem saunalauale magama keeras. No huvitav-huvitav, selline elu neil siis seal käib. Aga ei, midagi pole öelda: hea oli, vanad tuttavad olid, õlu oli ja kell 8 oli ka uni lõpuks.
Ainult mu punased kindad läksid vahetusse ja vist "tänu" uutele kinnudele olen ma suure osa oma päevast veetnud külili või peffili kuskil lörtsisel tänaval. Või on see mu tavapärane oskamatus sobitada lörtsist ilma ja õigeid saapaid. Müstika igal juhul.
No comments:
Post a Comment