Cabaret Derrida!!

Võib vist leebelt nentida, et viimane nädal on oma olemuselt natikene kiire olnud. Tšut-tšut. Või noh .. MEELETULT. Nii et palun tungivalt andeks, et teil on selle nädala jooksul peas lausa asjalike mõtete jaoks ruumi olnud mu ibakate "oh-olen-nii-andekas" mölade asemel.
Niisiis, igatahes kulus suurem osa energiast koolile ja sellega seonduvale. Esmalt selleaastane Mood.Tants.Performance, mis tänavu on sujuvalt seotud muusikaga. Nimelt on meil päris mitumitu kuud juba Hula projekt käsil olnud. Hula on noorte moeloojate riidemärk, mis kunagi ca 10 aasta eest EKAst pungus. Sel aastal tegime neile uue kollektsiooni koos EKA teise moekursusega. Õõh, tallinlased võivad ajuti ikka üsna totrad olla. Kuigi, nagu reedel selgus, on ka juhtumeid, kus nende totrus täitsa arvestatavate geniaalsustega lõppeb. Igatahes pidi Kultuurikatlas toimuvas M.T.P Cabaret Derridal muu hulgas ka värske kollektsioon avalikkuse küünilist silma tunda saama. Kõigepealt toimetasime end kogu tekstiilikarjaga Tlna. Eieieieiei Töps, kui hääletad, ei ole viisakas autos tukkuma jääda! Õnneks oli Mann mu igavesti ärkvel valvemajakaks. Tlnas otsisime sadama läheduses kõige koledama ja kriipima lagunenud tehase üles, sest no muidugi oligi see paartipleiss. Koht oli tohutusuur ja kõrge ja pime. Paar tundi läks sehkendamise peale: riietele, soengutele, külalistenännile, modellidele ja atraktsioonidele. Show algas pihta ja see oli üks mu kõige hullematest (parimas mõttes muidugi) samalaadsetest kogemustest. Hullumeelselt kajavad kõned, peade kohal reelingute küljes väänlevad modellid ja pisikesteks tükkideks katki tõmbav laser. Pfffff, hulluks ajas. Ja muidugi vaheldumisi segaste elektro- ja jaapani harayukubändidega. Pärast ametlikku osa ja enamiku lahkumist läks kreisi muusika muidugi edasi ja nii me seal kolmekesi Manni ja Theaga transiolekus tantsisime. Vastu hommikut vajusime mingisse hostelisse magama ning murdsime sealt paari tunni pärast välja. Või no Bämpsi muukimis/murdmisnäpud avasid imekombel raudvärava, mis oli meie uniste hingede ja tõusva päikese ning Tartu rongi vahel. Pateetika. Midagi ilusat ja hingelist polnud muidugi koomalaadses olekus ja katkitantsitud jalgades.
Järgmine pingutus oli plaanitud tänaseks ehk selle tõttu, et õppejõud olid meie lorutamisest võrratult tüdinud ja otsustasid teha kiire ülevaatuse, kuhu pidanuks jõudma kõik meie tööviljad peale viimase lõpp-produkti ehk võrratu disainvaiba. Olukorra paanika meenutas juba kergelt suvesessi ja oma panuse andis ka suvele omane mölakas päike. A ja no, öösel oli ka öölaulupidu, mida muidugi ei saanud mööda lasta. Hetkene seis on suhteliselt sarnane Derrida-järgse päevaga ehk siis uni elutseb oma meeletult raske kerega minu peas.
Aga ei! Homme jätkub Cabaret teine vaatus Tartus Sadamateatris (www.nihe.ee), kus tuleb tõenäoliselt veelgi enam sagimist, kui Tlnas. Võib-olla mängib oma pisikest osa see, et homme saab mu ametinimetuseks stilist-koreograaf-juuksur-modell/väga-väsinud-inimene. Kuigi pole kahtlustki, et sellest tuleb Tlna möllu topelt üle trumpav elamus. Ja las ma pakun: hmm.. kas võib olla, et homse lõpuks on mu tervisliku olukorra hindamiseks jällegi asjakohane see tuttav sõna - vässkooma.

Mhmhm jah, lootust on, et saate mu pläkupläkust jälle umbes nädalaks puhkust. Tulemas on ju Tudengipäevad, fototüüpide ja EKAdega konsultatsioon neljapäeval, fotoshuut Hulaga reedel, Teeme ära päev laupäeval ja koosolek suvetöö asjus teatritüüpidega pühapäeval.

Nautige kuniks kestab! Paih! .D