..oli meri. Mis sest, et kõige legendaarsemas Jalta rannas oli tõsiseid raskusi rannas kõige selle prügi alt liiva leidmisega, oli ta siiski meie reisi kõige meelam osa. Sinna minnes võisid kõik päeva kuumarabanduse ja angiini tunded unustada ja end tunda nii moosilt nagu ei kunagi varem. Olgu see siis pärast kohutavalt väsitavat ja palavat päeva rannas ülimalt head külma Oboloni juua, lained vaikselt vastu jalgu vahutamas või pärast veelgi väsitavamat, kuumemat ja palavikulisemat päeva pilkases pimeduses käed pea all soolases vees lebada, kuulates vaid vaikset liivaterade kriginat ja oma hingamist. Meri, nii must kui must saab olla ja eredad tähed pea kohal. Tunne oli nagu võiks sinna igaveseks jääda, teistest kaugel eemal keset suurt vett ja avarust. Jah, see Suur Must jättis kõige unustamatuma mulje, mitte et reis oleks vähem mälestusväärne olnud. Täiesti vastupidi. Aga sellest kõigest võite pikalt ja mõnuga Leebo blogist lugeda. Sealt saate teada ka huvitavaid lugusid haiglatubadest, lehmadest ja inimestest, kes ütlevad "Bonjour!" - Leebo on šveitsis.Üldse, mis nad kõik ära on. Mis õigusega. Või pigem, miks mina veel siin olen? Varsti saab vähemalt midagi muutuma ..
No comments:
Post a Comment