kui õues on mitmendat päeva sula, mida ma veel näinud pole

a, mis sõna see nüüd oligi? .. pereelu ja pereinimesed. sõim, ma tean. lausa lust vaadata, kuidas väärtushinnangud nagu ilm eesti kevadsuvisügistalve hooajal muutub. seda enam lust, et muutujaks on mu oma vaikselt loodi nivool stabiliseeruvad mõtted. siiski-siiski (halleluuja! leebo peas) tuli tänasele hannese uurivale kuidas-sul-tegelikult-läheb-küsimusele vastates päris tükk aega mõelda ja siis kindlasti mitte läbimõeldud ja piisav vastus anda. sest ma ei teagi, kuidas mul tegelikult läheb. üritan hetkeolukorda seletada sõnaga "äraootav". aga mida ootav, seda ei tea ma jällegi. kuradi rahulikuks on läinud. rahulikuks nii kooli kui elu mõttes. tõesti, krdi buena vista social club. meeldiv bossa ja elu kulgemine "nii kuis läheb" ja samas üldse mitte nii boheemlaslikult, kui see vist kõlama peaks. see "nii kuis läheb" tundub toimuvat justkui väikeste mööndustega: teen seda, sest tahan (ja see on mugav). ei ole päris see rutt, mis varemalt taga ajas. nädalas mitmel õhtul välja kutsus ja meelitas oma lõbu ning pealiskaudsusega. ja järgmisel hommikul kohtlase uimasusega asendus, et õhtuks jälle seiklusi otsivaks kihuks muunduda. see see pole. ei saa öelda, et seda vaja oleks. kuid miks ei suuda me kursusetsikkidega enam muid jututeemasid leida ning alati tunduvad kõige paremad üritused olevat need, mis esimese aasta pidusid imiteerivad. miks see nii on. kas selles lõbus ja pealiskaudsuses peituv lihtsus. mis see siis meie kohta ütleb