allalastud

tuba on pime. kõveralt akna ees ripneva kardina tagant võib aimata õues perutavat tuult. alumiselt voodikorruselt kostub ebainimlikku häält. nagu näriks keegi suure mõnuga kruusa. seda uskumatu järjekindlusega. ikka krihvkrihvkrõõõhv-krihvkrihvkrõõhv. seina taga hakkab mingi õise eluviisiga masin kohisema. jään uuesti magama.
selliseid öiseid hääli võis peaaegu et nädal aega unetutel hetkedel nautida. alumise korruse liivakrõmpsutaja oli leebo, kes unes võib-olla parajasti tigedalt naerdes oma kurje vaenlasi näpistas ja nende konte ragistas.
lasime alla.
teisel päeval korraldasin situatsiooni, kus vähendasin tunduvalt tavapärast vahemaad minu ja maapinna vahel, ning eriti õnnestunult suutsin sinna vahele ka oma telefoni toppida. telefon polnud üldse rõõmus selliste mängude üle ja alustas igavest streiki ehk siis manas oma ekraanile omaarust maru põneva pildi, mis telefoni otstarbekuse koha pealt pole üldse mitte kasulik. nüüd otsin uut sõpra. sellega seoses oleks mul palve neile, kesiganes seda juttu siin mingitel kummalitel põhjustel loevad: palun jätke mulle kommentaaride vms alla oma telefoninumber. sest kade nagu ta on, võtab vana fuuner kõik oma kontaktid hauda kaasa.
a, ja ribid polnud ka üldse õnnelikud uute vahvate mängude üle. nemad avaldavad nüüd oma protesti ägedate värvimängudega, praegune mood on kergest rohelisest kollaseks muutuv toon.
harrastuste vahepeal kakerdasime risti-põiki kõikvõimalikud mäed läbi (olemegi uuendusmeelsed, mäest ei pea ainult alla laskma), peesitasime päikese käes ninad punaseks, patseerisime järvedel, mis millegipärast olid ka mäe kuju omandanud, vaidlesime mõistmatutega teemadel: neegrid, homod, skinnid ja muud toredad, käisime saunas,püherdusime lumes, sonisime ja krigistasime.
igatahes loodan, et mäel nähtud positiivsete näidete varal leian endas ka vanas eas piisavalt cosmodiscist ja artrostopist pärit jõudu, et nolkidega võidu nõlval kante teritada ja pipe's kanda keerutada.