Kohud-nöhad..

Nad on kohal jah. Käntseldasid mu Riia kooriürituse ka. See olevat lõbus olnud. Mina ärkasin selle asemel hommikul üles ja kurgust tuli välja vaid ärrrgrggggghhhhhatsihhh! Parem vist on jah, et ma sellisega kuskil laval ei etelnud.

Täna panin peno. Nimelt on me imearmsa korteriga ainult üks suur "aga". Väga suur ja häiriv "aga" lausa. Köök, kus ma suurema heameelega veedaks väga rohkelt hõrgult lõhnavat gurmee-aega, on alates oktoobrist kuni aprillini haudkülm. Nii külm, et hullematel hommikutel jäävad näpud hommikust teevett oodates täitsa kangeks. Ega ülejäänugi osa kodust pole, nagu vanale majale kohane, eriti hästi superisoleeritud, kuid köök ja esik on ses osas kohe vägagi eeskujulikud. Põhiline patuoinas on pisike sahver ehk seinakapp, kust ukse avades õhkab õuekülm läbi seina ka otse kööki. Täna toimus siis suurejooneline soojendusoperatsioon, mille käigus ma nagu buumiaegne ehitusjorss penoplastplaate saagisin ja liimvahuga seina kinnitasin. (Juss vaatas seepe :) Homme jätkub reälitisaade "Piff ehitab".

Kui operatsioon õnnestub ja me pakasega ellu jääme, siis teen teile süüa.

Nimepäev

Vanad armud on ikka tõesti roostevabad.
Päriselus õnneks mitte. Vastasel juhul jääkski me igavesti miskile-kuskile poole õhkama. Aga unedes käivad vanad armud teadmata põhjustel ikka aeg-ajalt külas.
Ja siis tunnen ma ennast jälle nagu teismeline.

raindrops on roses and whiskers on kittens,
bright copper kettles and warm woolen mittens,
brown paper packages tied up with strings,
these are a few of my favorite things.

kui õu on kasvõi kaks kraadi tavapärasest soojem, tuleb kõigil kohe lühikeste varrukate ja paljaste varvaste tunne. minul kaasaarvatud.

Ükspäev nägin õudusunenägu. Olin kuskil sürreaalses maaliliste küngastega maakohas peol, jooksime koos karja inimestega mööda heinamaad ringi ja jõime veini. Mul õnnestus sutsu purjakile jääda, endale kaks puuklotsi mäkaivari teibiga taldade alla kleepida ja magama jääda. Kui üles ärkasin, oli pidu natuke ära vajunud. Kui läksin inimesi otsima, siis ei saanud ma millegipärast väga hästi kõndida – arvasin, et see on tobedate puuklotside tõttu ja rebisin nad taldade alt ära. Aga tuli välja, et mu parem jalg oli kuni põlveni tumelillaks tõmbunud ja ähvardas kangesti gangreeniga. Nii ma siis kondasin õnnetult ringi ja üritasin jalale kõndides jälle elu sisse puhuda. Kuni saabus palju suurem õnnetus – vaatasin peeglisse ja nägin, et ma oli muutunud suureks blondiks teismeliseks poisinolgiks. Lodev ja vinniline.  

Päris karjudes üles ei ärganud, aga see öö sai ikka süvitsi häiritud. 

Aianohik

Selline kevad on tulnud et aru mai või. Noh, hetkel on küll sutsu kahtlane see olukord ja vihmavarjude äärte alt pole inimeste silmasid nähagi. Aga kaks päeva tagasi oli selline ilm <--- ja vana seedermänni alused siniliiliad särasid õhtuses päikeses.
Oli imeline pühapäev. Ja imeline tähendas minu jaoks seda, et ma ei veetnud toas mitte hetkegi kauem kui parajasti vaja oli, vaid nautisin õues tuult ja päikest, mis õhtuks oli mu õlgadele esimesed päevitusrandid jätnud. Päikselistel hommikutel olen naksti voodist püsti ja kui vähegi kannatust ja meelekindlust jagub, siis õnnestub mõne aja pärast ka Juss üles vedada. Paksud odrajahu-pannkoogid vägeva suvel keedetud ploomimoosiga aknalaua ääres, kus pisikesed tšilli- ja rukolataimed päikesepaistes mõnulevad. Pärast seda sai akendelt sinna talvel kogunenud sopp ära pestud ja Supilinnas ringi jalutatud. Jussi isa aias panime suure batuudi kokku ja katsusime ka kohe järgi, kuidas gravitatsioon on. Mõnus värske kevadine grill ohtra aedviljasalatiga.. mm. Lõpuks tatsusime jälle roidunult kodu poole, kus asusime koduste tööde kallale. Juss puid pooleks saagima ja mina töö kallale, mida olin juba kuid oodanud. Sain lõpuks oma peenramaajupi ära kaevata. See on veider, ma tean, et mingi füüsiline rassimine mulle säärast rõõmu pakub, aga pole midagi teha - olengi aianohik. Igatahes tõstsin ja vedasin ja kobestasin mulda nagu ei midagi, kange selg ainult lisas juurde mõnusale tundele, et olen miskit tõhusat teinud ja tänu sellele saan terve suve ja sügise oma peenrast värsket rohelist ja kehale head taldrikusse korjata. Seega ei mingeid lilli sel aastal. Kui, siis minimaalselt. Potti või kuskile trepi peale.
Seniks, kui öösel külmad veel maad hirmutavad ja ükski seeme veel maha panna ei taha, teen poejuurikatest õhtusööke. Hõrk ja õrn basmati riis vürtskoomneste grillitud aedviljadega ja põnev-põnev peedi-šokolaadikook, mis lõi oma suurepärase maitse ja tekstuuriga mu lausa pahviks. Koogile veel tilgake ploomimoosi peale ja .. see on unelm.
Unelm jah. Täna istusin KutshiMutshis ja üks poe omanikest hakkas just reisile minema. Austraaliasse. Jagasin natuke muljeid ja nõuandeid ja tundsin nii hästi ära selle reisiärevuse, mis meidki oli poolteist aastat tagasi vallanud. Ja kõik need teadmatuse ja rõõmu ja hirmu ja elevuse tunded ühes suures pajas. Tundsin kadedust, arvan.