Ükspäev nägin õudusunenägu. Olin kuskil sürreaalses maaliliste küngastega maakohas peol, jooksime koos karja inimestega mööda heinamaad ringi ja jõime veini. Mul õnnestus sutsu purjakile jääda, endale kaks puuklotsi mäkaivari teibiga taldade alla kleepida ja magama jääda. Kui üles ärkasin, oli pidu natuke ära vajunud. Kui läksin inimesi otsima, siis ei saanud ma millegipärast väga hästi kõndida – arvasin, et see on tobedate puuklotside tõttu ja rebisin nad taldade alt ära. Aga tuli välja, et mu parem jalg oli kuni põlveni tumelillaks tõmbunud ja ähvardas kangesti gangreeniga. Nii ma siis kondasin õnnetult ringi ja üritasin jalale kõndides jälle elu sisse puhuda. Kuni saabus palju suurem õnnetus – vaatasin peeglisse ja nägin, et ma oli muutunud suureks blondiks teismeliseks poisinolgiks. Lodev ja vinniline.  

Päris karjudes üles ei ärganud, aga see öö sai ikka süvitsi häiritud.