kukukuu.nüüd on ju talv

Lennata on ju hea. mmm ja kui kõht on kole täis ja tegelikult oleks just lendamine kõige halvem idee, mis üldse pähe võiks tulla. Ja tegelikult on paljad varbad kastest märja rohu peal juba täiesti külmast kanged ja arvatavasti ka sinised, kui neid vaid pimedas näha oleks. Ja korralikud inimesed vaatavad aknast tauniva ja imestunud pilguga. Aga ei saa ju, sest lennata on hea.
Tgelt lähme nüüd hoopis sünnipäeva pidama. Mega-Marin sai jälle vanaks..no kuis võib. Ja oleme õhuta..ja tasa.
Aga tänaval peab inimesi lõbustama, sest et nad tulevad ju oma raskelt päevatöölt ja on kurjad ja kurvad. Ja sis tuleb teha pähe tore nägu või midagi märkamata akrobaatikat sooritama hakata. Ärge hoolige sellest, et nad urisevad teie peale, tegelikult on nad õnnelikud.
Aim fiilin kuud - mõnus.hea lugu muidugi.
Aga Muu-Juust saab ennast jälle ühendatud. Ja sis on tal parem meel, kuigi ta ütleb, et vahet pole....aga ma tean küll, et on.ähää
Nii . ja muidugi kohekohekohe..saabub see suur hetk ..--meie tähetund--.. miki tants, mis konkureerib võidukalt silmale nähtamatu (niivõrd kiire) kehaväristamisega. Arusaamatu, või noh, vähemalt mulle.
Miinal, va nõmikul on nii mõnus kool. Ta saab seal ju kohvi ja teed ja igast head teha...ja sis alati, kui mul on külm ja paha tuju selle sama kuuma kohvikruusiga mulle tänaval vastu tulla ja minu urr-tuju taskuaugust välja kukutada ''kogemata'' ja vene keele tundi minu lõbustamise pärast pool tundi hilineda. Kas võib siis veel midagi nõmedamat olla? Miina, katsu olla ometi.
Ja täna saime järjekordselt aru, kuivõrd mõttetu ja nõme on kellegi peale kurjaks saada pisikeste ja tühiste asjade pärast ... aga seda ei saa kuidagi peatada. Tehke mulle sellealane koolitus, ma ise ei oska.
Ja koguaeg, pidevalt ja järjekindlalt vaevab mind suurim paine ajaloos, miski, millele ei saa ei öelda ja millele ei saa järele anda, miski, mis püsib mu peas lakkamatult ja närib mind seestpoolt oma vastupandamatusega, miski, mida ma tahan ...
koguaeg..

..ma tahan niiväga piparkoogitainast süüa!

Muu ja Leebo ...nonii saite nüüd natuke lollust

haiglane meeleolude kõikumine ühel hetkel ääretult rõõmus kõhtu-kõveraks-kiskuv-optimism ja mõni järgmine tahab kolekole ahastus välja hüpata kurgust prr oleks sis juba kindel teadmine aga vott üldse on tegelikult lahe kui toredaid inimesi isegi leidub ja kui neid pole ka nii palju siis on neid vähemalt palju kes on natukenegi toredad aga ei saa aru miks ei võikski juhtivroll olla toredatel inimestel et miks peab üldse kuidagi grupeeruma headeks ja mitte nii headeks ja kui tulla heade inimeste seltskonnast nende teiste juurde sis ei tohi enam käituda sama malli järgi nagu heade inimeste juures kuna see võib lõppeda millegi soovimatuga kuna praegu on need mitte-nii-head inimesed väga mitte tolerantsed või kardavad kaotada oma halva inimese mainet ei saa ju päris nii ütleks siin terve mõistus aga ju see kus me elame polegi eriti tervemõistuslike plaanide järgi toimiv nagu välja tuleb aga tegelikult on see kõik jura ja loll on hoopis see kes niimoodi lahterdab ütlevad teised ja eks minagi kuna kõik on erinevad aga siis võiks see erinevus minna nii suureks et polekski ühtegi samasuguste vaadetega inimest ei toimugi mingit grupeerumist ja kas siis oleks ka need vingujad õnnelikud arvatavasti mitte aga samas armastan ma jälgida inimesi kui nad on nii erinevad ja samas koos eksisteerides muutuvad nii sarnasteks lausa müstiline ja teeb tuju heaks naera seda teiste juures ise ennast tähele panemata ise aga samasugune haigutad nõjatud paned käed risti jälgi punkt

hommikul kuud nähes tuleb meelde et suvel samal ajal samas kohas on päike ja kipud juba unustama sellise tähekese olemasolu kui ainuke taevas nähtav ümar valguseketas on see sama kuu aga suvel siis suvel kui on hommik ja kohe väga hommik selline millel sa eriti sagedasti polegi üleval kuid seekord on juhtunud nii et ei taha parajasti vaadata neid peas liikuvaid pilte oma voodis vaid kõnnid hoopis õues kus on natuke jahe et uksest varju sisse astudes tunned veel külma aga jõudes päikese alla ei taha mõeldagi enam millelegi nii absurdsele nagu külm näed lilli mis polegi veel lahti läinud ja liblikaid kes ärgates ootavad samamoodi nagu lilledki päikese kõrgemale tõusmist aga muru on märg ja kuigi talvel unistad sellest pole hetkel päris tahtmist sinna pikali visata selle asemel pöörad näo üles sinisesse ja kuulad ärkavate mesilaste vaikset suminat ja ärkad talvises kõle-külmas toas mille akna taga sajab tumehallist ollusest alla nimetamatut ebamääraselt külma sadet kohe pimedaks minevas õues punkt

Nõme olen ..prr

Kas pole ilus.
Niimoodi ei saa keegi pahaks panna, et vahetevahel tuleb peale hoog jõulu. Kui keegi kustutab mõne küünla ära, kui tuleb Tempo taskurätikute reklaam, kui raadiost mängib misiganes vähegi talvine või ka täiesti suvaline lugu, mis millegagi minus ühendub, kui Minividin räägib, kuidas ta end mõnikord tunneb nagu kaneel, mis läheb paari jõulumaitseainega, kui aknast välja vaadates on seal kole külm ja kõle, aga minul on soe, kui kuulen kuskil esimest jõulukuulutajat - reklaami /see oli muidugi sossa-soola, mis oma üleperversseid päkapikunukke promos/, kui tuleb meelde, et varsti peaks otsustama, mida kinkida .. Üldse igasugune selline jama.
Kõik on tüüpiline ja tüütu enamasti, aga tegelikult töötab (:

..and transportation .dem

Ei saa nüüd just kõigi eest rääkida ja valetada, aga kõik on ju silmakirjalik. Inimesed ja asjad. Kirjatsevad otse näkku, ise sellest aru saamata. Ise samamoodi.no praeguseks on settinud õnneks juba arusaamine ja leppimine, et olen. Aga samas ei taha seda aktsepteerida teiste juures ja pean neid halvaks. See on juba topelt silmakirjalikkus.hüpermegasuper peab mainima. Või tuleks ka see kanda selle arvele, et kellelgi pole veel raudkindlaid arvamusi, ning vahetevahel tuleb välja see paha teine sina, kes tõmbab oma küüned kasvava põhimõttekese ümber, ning närib seda, niikaua kuni me välja puristame selle, mis sealt sis parajasti tuleb. Aga on hea, et on olemas väike paha-sina. Järsku ta aitab.

Kas see tundub võimatuna, kui keegi laulab kümneid minuteid järjest ülikilekõrge häälega, ja hoolimata sellest, et ei eksisteeri peaaegu mingit viisi, siiski õnnestub vahetevahel häält tõsta-langetada, et see sis kõlaks muusikana ja ettekavatsetuna.?

Terve päev on möödunud supeldes ülikuivas õhus. Kõik on kuiv, kohe väga. Ei raatsi sisse hingata ning silmi lahti teha, sest siis hakkavad kurguloomad kurgus küünistega kratsima ja silmad ei tooda enam pisaraid. Ja pea on uimane ning just-üles-ärganud-väga-raske-on-olla-ei-taha-teha-midagi tunne vaevab. Vaevaliselt koju lohistunud, väsinud käega lükanud plaadi mängijasse ja ..........aaammmmmmmm hea(: kohe väga, kuna see on lihtaslt see, mis aitas, see kindel sort ohv muusik..jajaa täpselt see. See on just selline, mida saab kergelt tuua ettekäändeks, et ei peaks tegema midagi tõeliselt ebameeldivat..mai saa ju.ma pean kuulama, ei midagi.

Kas kellegi löömine on paha, kui ta mind vastu lööb?
tee

EGO number vann ..

.. nagu väidab tänane horoskoop. Ning tänane olukord on lausa nii hull, et teistega ühte ruumi pole mul mahtumist oodata. Ka suuremat südamlikkust ei oleks mõttekas oodata, kuna kaitsen oma originaalsuse musternäidiseks olemist kiivalt ning näitan küüsi ja ka vajadusel hambaid kõigile, kes üritavad minust üle originaalitseda. Vott selline oleks siis tähetarkade ja muidu posijate kokkuvõte tänasest külmakarva päevast. Tegelikkust hiilgab sellele vastukäimisega. Tunne on nohune ja pigem poeks just kuskile sooja ruumi soojade inimeste juurde, kassid võivad ka seal olla, soojad kassid. Üldse on lausa kriipivalt märgata suure külmusega kaasnevat inimeste kulmudele järsult mõjuvat gravitatsiooni. Piiluvad silmanurgast ning kui juhus tuleb, ka urisevad veidi suunurgast. Aga tegelikult oli taevas täna päris päiksesinine. Ja mida madalamale kraadiklaasi punanina vajub, seda uljamalt ning rahvarohkemalt mängivad tuleviku-vannabi-mürsikud megamarketis kulli ja peitust .. või duck-and-cover-põhimõttelist eskalaatorimängu. Aga juba suured ning targad-väärikad-välja/lugupeetud mürsikud pesitsevad ülikõvamugavate pinkide peal ning vaatavad (loe: jõllitavad jultunult), kuidas vanainimesed sooritavad oma ostlemistuure. Niivõrd jultunult, et viimased tunnevad end ahistatuna ning tõstatavad ajalehekülgedel katastroofse probleemi: kuhu panna lapsed? Nad ju...nad ju..ei saa välja öeldagi.......vaatavad meid. Ja eks neil ole ka õigus. Aga taevas oli ikka sirelikollane.

Hetke eest tekkis tahtmine ehitada pisike kaubamaja sellistele millimallikatele nagu Käsna-Kalles on nähtud. Ja teha neile väikesed kärud, millega nad saavad kärutada, sest et nad on niivõrd väiksed, ei häiri nad ka kedagi ja kõik on õnnelikud. Vahetevahel lähevad aga mallimillud kurjaks..neil on afektiseisundid aeg-ajalt ...ja nad hakkavad võidu rallima.Ja poodide akendel on ka millimallika-kujud sillerdavate millimallika-riietega. Aga see mõte hakkab ka juba jaburaks kiskuma ja üldse .. nabajopede võidukäik.je