Muu ja Leebo ...nonii saite nüüd natuke lollust

haiglane meeleolude kõikumine ühel hetkel ääretult rõõmus kõhtu-kõveraks-kiskuv-optimism ja mõni järgmine tahab kolekole ahastus välja hüpata kurgust prr oleks sis juba kindel teadmine aga vott üldse on tegelikult lahe kui toredaid inimesi isegi leidub ja kui neid pole ka nii palju siis on neid vähemalt palju kes on natukenegi toredad aga ei saa aru miks ei võikski juhtivroll olla toredatel inimestel et miks peab üldse kuidagi grupeeruma headeks ja mitte nii headeks ja kui tulla heade inimeste seltskonnast nende teiste juurde sis ei tohi enam käituda sama malli järgi nagu heade inimeste juures kuna see võib lõppeda millegi soovimatuga kuna praegu on need mitte-nii-head inimesed väga mitte tolerantsed või kardavad kaotada oma halva inimese mainet ei saa ju päris nii ütleks siin terve mõistus aga ju see kus me elame polegi eriti tervemõistuslike plaanide järgi toimiv nagu välja tuleb aga tegelikult on see kõik jura ja loll on hoopis see kes niimoodi lahterdab ütlevad teised ja eks minagi kuna kõik on erinevad aga siis võiks see erinevus minna nii suureks et polekski ühtegi samasuguste vaadetega inimest ei toimugi mingit grupeerumist ja kas siis oleks ka need vingujad õnnelikud arvatavasti mitte aga samas armastan ma jälgida inimesi kui nad on nii erinevad ja samas koos eksisteerides muutuvad nii sarnasteks lausa müstiline ja teeb tuju heaks naera seda teiste juures ise ennast tähele panemata ise aga samasugune haigutad nõjatud paned käed risti jälgi punkt

hommikul kuud nähes tuleb meelde et suvel samal ajal samas kohas on päike ja kipud juba unustama sellise tähekese olemasolu kui ainuke taevas nähtav ümar valguseketas on see sama kuu aga suvel siis suvel kui on hommik ja kohe väga hommik selline millel sa eriti sagedasti polegi üleval kuid seekord on juhtunud nii et ei taha parajasti vaadata neid peas liikuvaid pilte oma voodis vaid kõnnid hoopis õues kus on natuke jahe et uksest varju sisse astudes tunned veel külma aga jõudes päikese alla ei taha mõeldagi enam millelegi nii absurdsele nagu külm näed lilli mis polegi veel lahti läinud ja liblikaid kes ärgates ootavad samamoodi nagu lilledki päikese kõrgemale tõusmist aga muru on märg ja kuigi talvel unistad sellest pole hetkel päris tahtmist sinna pikali visata selle asemel pöörad näo üles sinisesse ja kuulad ärkavate mesilaste vaikset suminat ja ärkad talvises kõle-külmas toas mille akna taga sajab tumehallist ollusest alla nimetamatut ebamääraselt külma sadet kohe pimedaks minevas õues punkt