kukukuu.nüüd on ju talv

Lennata on ju hea. mmm ja kui kõht on kole täis ja tegelikult oleks just lendamine kõige halvem idee, mis üldse pähe võiks tulla. Ja tegelikult on paljad varbad kastest märja rohu peal juba täiesti külmast kanged ja arvatavasti ka sinised, kui neid vaid pimedas näha oleks. Ja korralikud inimesed vaatavad aknast tauniva ja imestunud pilguga. Aga ei saa ju, sest lennata on hea.
Tgelt lähme nüüd hoopis sünnipäeva pidama. Mega-Marin sai jälle vanaks..no kuis võib. Ja oleme õhuta..ja tasa.
Aga tänaval peab inimesi lõbustama, sest et nad tulevad ju oma raskelt päevatöölt ja on kurjad ja kurvad. Ja sis tuleb teha pähe tore nägu või midagi märkamata akrobaatikat sooritama hakata. Ärge hoolige sellest, et nad urisevad teie peale, tegelikult on nad õnnelikud.
Aim fiilin kuud - mõnus.hea lugu muidugi.
Aga Muu-Juust saab ennast jälle ühendatud. Ja sis on tal parem meel, kuigi ta ütleb, et vahet pole....aga ma tean küll, et on.ähää
Nii . ja muidugi kohekohekohe..saabub see suur hetk ..--meie tähetund--.. miki tants, mis konkureerib võidukalt silmale nähtamatu (niivõrd kiire) kehaväristamisega. Arusaamatu, või noh, vähemalt mulle.
Miinal, va nõmikul on nii mõnus kool. Ta saab seal ju kohvi ja teed ja igast head teha...ja sis alati, kui mul on külm ja paha tuju selle sama kuuma kohvikruusiga mulle tänaval vastu tulla ja minu urr-tuju taskuaugust välja kukutada ''kogemata'' ja vene keele tundi minu lõbustamise pärast pool tundi hilineda. Kas võib siis veel midagi nõmedamat olla? Miina, katsu olla ometi.
Ja täna saime järjekordselt aru, kuivõrd mõttetu ja nõme on kellegi peale kurjaks saada pisikeste ja tühiste asjade pärast ... aga seda ei saa kuidagi peatada. Tehke mulle sellealane koolitus, ma ise ei oska.
Ja koguaeg, pidevalt ja järjekindlalt vaevab mind suurim paine ajaloos, miski, millele ei saa ei öelda ja millele ei saa järele anda, miski, mis püsib mu peas lakkamatult ja närib mind seestpoolt oma vastupandamatusega, miski, mida ma tahan ...
koguaeg..

..ma tahan niiväga piparkoogitainast süüa!