Keeruline kurbdus

Maitse üle ei vaielda. Seega ei tohiks vaielda ka söömise üle. Aga see on siiski väga keeruline tegevus. Näiteks võileivad: mõni paneb võileivale enne vorstiviilud ja siis juustu, mõni enne juustu ja pärast vorsti, mõni lõigub juustuviilakut, et see ikka täiesti täpselt kataks kogu võileiva pinna, mõni ei pane kurki kõige peale, sest ei taha näppe kurgiseks teha ..ja noh, mõni määrib üldse kümme minutit võid leivale ning ei jõuagi sealt kaugemale. Kommidega samane segadus. Eriti just vanemad inimesed ei saa aru, et kommid pole üks lõunasöögi käikudest ja et neid ei kugistata üksteise järel alla nii kiiresti, kui käsi juurde annab. Kommid on nautimiseks ja meelisklemiseks. Vaidlused sellistel teemadel on põnevad, aga suhteliselt mõttetud, sest keegi järele ei anna ja kompromissile ei lähe, kuid siiski küllalt head, et täita suure osa söömisaegsest vaiksest matsutamisest.
Tegelikult poleks täna vaja üldse söögist rääkida. Pidulik must-valge juhtum, nagu ta on. Tutipäev. Ja kenasti kurb nagu peabki. Nii et kõik on omal kohal.
Aga eile see-eest oli titepäev. Ja see oli ootamatult menukas isegi meie tohutult passiivse klassi seas ehk siis tubli 95% klassi rahvastikust oli lõbusates värvides, patsides, kikilipsudes ja uppumas õhupallide sisse. Täiesti ebakohane oli sel päeval paari vilistlase kõnepidamine ülikoolide teema all ja see ebakohasus sai ka meie poolt päris selgelt märgitud. Päev möödus mõnusas veesõjapidamise meeleolus ning enamik õpetajaid oli samuti leplik-rõõmsas tujus, v.a siis igavesti negatiivselt närviliseks pubekaks jääv Vesta. Rahu ta hingele. Aga mõnede tundide "ootamatu" ärajäämine andis mõtte minna klassiga raekoja platsi pulli tegema. Pullist polnud veel mingit märku , kui meie süüdimatu seltskond kesklinna poole suundus, näod olid üsnagi tõsised ning polnud aimugi, mida teha võiks. Purskkaevu ülikülma vette küll paar hullumeelset sisse hüppas ning selle teema all suundusime ka edasi toomemäele, kus sai pilditsetud ning üksteist veepudelitega taga aetud. Meie daamipüstolid (mahuvad ridiküli) muutusid üsna naeruväärseteks, kui enamus harrastas vee krae vahele kallamiseks kaheliitriseid pudeleid, kuid vähemalt nägime me šefid välja. Vesine tõmblemine jätkus ka kooli juures ja tulemuseks oli meeldiv lõdisemine härra Kargu kitarrimängu kuulates. Aga kokkuvõtteks nentisime nii tite- kui ka tutipäeva vägagi õnnestunuks, isegi kui täna hommikul tabas meid kohutav kiirustamine ning taksojuhi hulluksajavalt rahulik sõidustiil. Kuid ka see lahenes kenasti, kuna me oleme lihtsalt võimekad.

Kuhu jäi helge lapsepõlv?

Väikese inimese töö on mäng. Keskmise inimese töö on õppimine. Suure inimese töö ongi töö. Aga kui need ära vahetuvad? Mis saab? Mis saab, kui suurtes mänguasjapoodides on väikestele tüdrukutele riiulite kaupa majapidamisvahendeid: köögikombain, Saku läte veemasin(?), õmblusmasin jne...ja põrandahari, -mopp ja kühvel? No olgu, las lapsed siis õpivad seda, mis suureks saades vajalikuks osutub....aga.....väikeste poiste riiulid on pilgeni täis kõige julmemaid, rõvedamaid ja tõelisemaid tapariistu..et siis mida ütleb see väikeste meeste ameti kohta, kui nad suureks kasvavad?
A..et mida ma üldse mänguasjapoes töllerdan? Oligi eluline vajadus ehk siis enesekaitsevahendi otsimine titepäevaks. Ei teagi, mitu poodi selle pärast tuli läbi käia, aga igatahes oli neid palju, kuna lapsed ei mängi enam selliste leebete sõjariistade nagu veepüstolitega..neile kõlbab nüüd vaid tubli must automaadi-mõõtu püss koos plastkuulidega. Lõpuks oli piisavalt õnne leida imepisikene kollane veepüstolike, mis oli nii haletsusväärne oma "esinduslikkuses", et pole ka ime, miks lapsed eelistavad suuremaid ja valusamaid püsse. Lisaks on tuhanded firmad loonud miljoneid vidinaid adresseeritult lastele, mille otsatarvet pole lihtsalt võimalik ära arvata. Äraarvamiseks see enamasti jääbki, kuna tootenimi piirdub tihti vaid kõlava inglise- või jaapanikeelse pealkirjaga ning kasutamisõpetusest pole juttugi. Kuna nii suur turg on ju spetsiaalselt lastele suunatud, on lapsed täielikud tarbijad ning siltide puuduses teadmatud tarbijad.
Ma olen õnnelik, et sain veel muda ja lilledega mängida.

Nii ei saa

Jõuetus. NII kolepaha. Kui kõnnid tänaval ja sulle tuleb vastu tüdruk, langeb sulle kaela, aga mitte taasnägemisrõõmust, vaid meeleheitest. Ja räägib kui p**s ta elu on ja tahab sulle veel ja veel rääkida ja tahab, et sa teda aitaksid ja nõu annaksid, tahab, et sa teda sõimaksid selle eest, mis ta valesti on teinud. Aga mida sa oskad öelda, sa ei saa teda sõnadega jamast päästa. Näed temast justkui läbi, aga tema ei saa sellest aru. Üritad õnnetust vähendada, nõuad lubadust, et ta ei tee enam neid lollusi, aga tead, et ta teeb neid uuesti ja veel hullemaid, loodad, et selleks ajaks, kui aru pähe tuleb, pole enam hilja. Ja ta buss tuleb ja äkki ripub ta sul ahastuses kaelas, sest jälle pole kedagi, kellele rääkida. Ja ta oli veel kunagi nii õnnelik väike laps.