Keeruline kurbdus

Maitse üle ei vaielda. Seega ei tohiks vaielda ka söömise üle. Aga see on siiski väga keeruline tegevus. Näiteks võileivad: mõni paneb võileivale enne vorstiviilud ja siis juustu, mõni enne juustu ja pärast vorsti, mõni lõigub juustuviilakut, et see ikka täiesti täpselt kataks kogu võileiva pinna, mõni ei pane kurki kõige peale, sest ei taha näppe kurgiseks teha ..ja noh, mõni määrib üldse kümme minutit võid leivale ning ei jõuagi sealt kaugemale. Kommidega samane segadus. Eriti just vanemad inimesed ei saa aru, et kommid pole üks lõunasöögi käikudest ja et neid ei kugistata üksteise järel alla nii kiiresti, kui käsi juurde annab. Kommid on nautimiseks ja meelisklemiseks. Vaidlused sellistel teemadel on põnevad, aga suhteliselt mõttetud, sest keegi järele ei anna ja kompromissile ei lähe, kuid siiski küllalt head, et täita suure osa söömisaegsest vaiksest matsutamisest.
Tegelikult poleks täna vaja üldse söögist rääkida. Pidulik must-valge juhtum, nagu ta on. Tutipäev. Ja kenasti kurb nagu peabki. Nii et kõik on omal kohal.
Aga eile see-eest oli titepäev. Ja see oli ootamatult menukas isegi meie tohutult passiivse klassi seas ehk siis tubli 95% klassi rahvastikust oli lõbusates värvides, patsides, kikilipsudes ja uppumas õhupallide sisse. Täiesti ebakohane oli sel päeval paari vilistlase kõnepidamine ülikoolide teema all ja see ebakohasus sai ka meie poolt päris selgelt märgitud. Päev möödus mõnusas veesõjapidamise meeleolus ning enamik õpetajaid oli samuti leplik-rõõmsas tujus, v.a siis igavesti negatiivselt närviliseks pubekaks jääv Vesta. Rahu ta hingele. Aga mõnede tundide "ootamatu" ärajäämine andis mõtte minna klassiga raekoja platsi pulli tegema. Pullist polnud veel mingit märku , kui meie süüdimatu seltskond kesklinna poole suundus, näod olid üsnagi tõsised ning polnud aimugi, mida teha võiks. Purskkaevu ülikülma vette küll paar hullumeelset sisse hüppas ning selle teema all suundusime ka edasi toomemäele, kus sai pilditsetud ning üksteist veepudelitega taga aetud. Meie daamipüstolid (mahuvad ridiküli) muutusid üsna naeruväärseteks, kui enamus harrastas vee krae vahele kallamiseks kaheliitriseid pudeleid, kuid vähemalt nägime me šefid välja. Vesine tõmblemine jätkus ka kooli juures ja tulemuseks oli meeldiv lõdisemine härra Kargu kitarrimängu kuulates. Aga kokkuvõtteks nentisime nii tite- kui ka tutipäeva vägagi õnnestunuks, isegi kui täna hommikul tabas meid kohutav kiirustamine ning taksojuhi hulluksajavalt rahulik sõidustiil. Kuid ka see lahenes kenasti, kuna me oleme lihtsalt võimekad.