Kuhu jäi helge lapsepõlv?

Väikese inimese töö on mäng. Keskmise inimese töö on õppimine. Suure inimese töö ongi töö. Aga kui need ära vahetuvad? Mis saab? Mis saab, kui suurtes mänguasjapoodides on väikestele tüdrukutele riiulite kaupa majapidamisvahendeid: köögikombain, Saku läte veemasin(?), õmblusmasin jne...ja põrandahari, -mopp ja kühvel? No olgu, las lapsed siis õpivad seda, mis suureks saades vajalikuks osutub....aga.....väikeste poiste riiulid on pilgeni täis kõige julmemaid, rõvedamaid ja tõelisemaid tapariistu..et siis mida ütleb see väikeste meeste ameti kohta, kui nad suureks kasvavad?
A..et mida ma üldse mänguasjapoes töllerdan? Oligi eluline vajadus ehk siis enesekaitsevahendi otsimine titepäevaks. Ei teagi, mitu poodi selle pärast tuli läbi käia, aga igatahes oli neid palju, kuna lapsed ei mängi enam selliste leebete sõjariistade nagu veepüstolitega..neile kõlbab nüüd vaid tubli must automaadi-mõõtu püss koos plastkuulidega. Lõpuks oli piisavalt õnne leida imepisikene kollane veepüstolike, mis oli nii haletsusväärne oma "esinduslikkuses", et pole ka ime, miks lapsed eelistavad suuremaid ja valusamaid püsse. Lisaks on tuhanded firmad loonud miljoneid vidinaid adresseeritult lastele, mille otsatarvet pole lihtsalt võimalik ära arvata. Äraarvamiseks see enamasti jääbki, kuna tootenimi piirdub tihti vaid kõlava inglise- või jaapanikeelse pealkirjaga ning kasutamisõpetusest pole juttugi. Kuna nii suur turg on ju spetsiaalselt lastele suunatud, on lapsed täielikud tarbijad ning siltide puuduses teadmatud tarbijad.
Ma olen õnnelik, et sain veel muda ja lilledega mängida.